Mis koht see on, kus seinal tõmbab Kalevipoeg sarvikuga kaigast ja mille omanik on Viido Polikarpus?
Paljud teavad, et Eesti maja. Seoses koduvabariigi üha kiiremini punastuva sisekliimaga otsustasime korraldada sinna väljasõidu. Majas on veel piisavalt õiget auru ja aurat, tõenäoliselt sureks pool koalitsiooni ära juba pelgalt sealset hapnikku sisse hingates.
Aura on kahtlemata Eesti Maja väärtus number üks. Ei kujutagi ette mis viisil, aga ilma liigsete vidinateta on Polikarpus osanud asjasse paigutada väga laheda rahvusliku vaimu. Sestap pole resto näol tegemist sugugi vaid toidukohaga, pigem on see midagi klubilaadset. Lisaks veel raamatukogu ja näitusesaal ning kindlasti teist-kolmandatki manu. Kui sõpradega laua taga istusime, ilmus uksele mitu inimest, kes vaatasid uurivalt ringi ja teatasid: “Noh, tulime vaatama, kuidas siis meie Eesti Majal ka täna läheb”. Tore.
Polikarpusest kui värvikast väliseestlasest saaks kindlasti kirjutada raamatu või teha filmi, ent jäägu see kellegi teise hooleks. Oma seiklusi jutustab Viido õnneks küllaltki avatud käel.
Mida majas pakutakse? Põhiroogade kohta võib öelda, et menüü on klassikaline. Eritähelepanu väärib aga justkui diskol lisaloona pakutav koduköögi valik. Eestlased on oma koduköögi suhtes asjatult umbusklikud – proovige välismaa sõprade peal, nood aina lakuvad mokki. Eesti eri hulka kuulub küllaltki kirev valik. Eelroogadest muidugi kalalised: marineeeritud angerjas ja räim – silk on ju vana Eesti talvine põhitoidus kartuli kõrvale. Edasi korralik hernesupp suitsulihaga (võite lasta lisada küüslauku, mis paneb i-le täpi), siis aga mulgi puder pekikuubikutega, kartul silgusoustiga jne. Magustoiduks muidugi kama, mis on – hoolimata oma kahtlasest väljanägemisest – hakanud väga meeldima paljudele siinkirjutajate välistuttavatele.
Eesti maja on heaks ja rahulikuks istumiseks justkui loodud. Plussina veel, et ajal on majas teine dimeensioon, kõik toimub kuidagi aeglaselt. Kosutav.
Nüüd aga alguse ja punastuva Eesti juurde tagasi. Härra Polikarpus! Eesti majade põhiülesanne läänes oli eestluse säilitamine. Nüüd kipub see olema niimoodi Eesti Wabariigis. Siiski soovitaksin avada veel ühe restorani, ENSV maja. Need, kes ei mäleta enam, mis moodustis too oli, võiksid maja külastada, hingata sisse sealset kopitanud ja vastikut õhku, mis meenutaks neile Ansipi kõnet. Ajaloolistes huvides, et mitte kurja minevikku unustada. Äkki siis jõuame ka sinna, et Eesti maja pole enam vaja eestluse säilitamiseks, vaid niisama õllejoomiseks.