Me kohtume ühel veidravõitu hommikupoolikul KuMu terrassil. Tuul tuhiseb ja lauad sõna otseses mõttes lendavad. Aga hommik on veidravõitu selles mõttes, et sarnaseid vabu hommikuid keset päeva Ene-Liis Semperi elus hetkel praktiliselt ei eksisteeri. “Ma ei ole jube ammu kuskil käinud, kuna lihtsalt ei ole aega. Ma sain ju kolme aasta eest kaks last korraga: Säde ja NO teatri. Absoluutselt ei kahetse,” teatab ta sissejuhatuseks.
KUNSTNIKUKSOLEMISE HULL HARJUMUS
Ene-Liis räägib, et Haapsalu lähedal “Kuningas Ubut” tehes oli tema tavaline ärkamisaeg kell kuus hommikul.
“Kui töö on pooleli ja kui ikka tead, et ega päeva poole enam sellist kuldrahulikku “oma aega” ei jää, siis ärkadki järjest varem ja varem.”
Olen sunnitud tõdema, et mõned inimesed muutuvad, kunagi tundsin ma Ene-Liisi, kelle tavaline magama minemise aeg see oli.
“Ärkasin, jah, Ubu ajal hommikuti vara üles ja läksin randa mõtlema, mida veel peaks muutma? parandama? peadpidi mingites ülivajalikes kritseldustes ja paberites kogu aeg? Seal siis mingil hetkel tekkis loomulikult küsimus, et no mis ASJA ma üleüldse teen? Ümberringi on selline suveidüll, et täit sa lõpp, meri ja taevas sulavad silmapiiril kokku? ja minul peab ikka mingi asi kuklas olema! Pärisinimene vaataks merd ja ei teeks ABSOLUUTSELT midagi. Pärisinimene lihtsalt OLEKS.”
Selles mõttes tuli Säde (Ene-Liisi 3-aastane tütar) tõelise päästjana, et tema tõesti võtab loomingulise pinge maha, temaga veedetud aeg on ainus aeg, kui ei ole seda tunnet, et peaks tingimata mingit uut asja genereerima.
See kunstnikolemine on ses mõttes hull harjumus küll.
KUNINGAS UBU PIHTIMUSED
“Ubuga mõtlesime ka algul, et teeme sellise pisi-pisikese asjakese, aga lõpptulemus oli “nagu ikka”. Kõik paisus meeletult töö käigus. Eks muidugi see, et sellest tuleb täielik sürr ja laamendamine, oli kohe selge. Ubu on ju algselt nukunäidendiks kirjutatud, seal ei ole absoluutselt võimalik lähtuda tegelaste psühholoogiast? See on täiesti teistsugune materjal ja nõuab ka teistsugust lähenemist. Mulle pakkus üsna suurt lõbu inimeste dekonstrueerimine, kuna keegi ei tohtinud “loomulik” välja näha. Kogu see maskitamine. Sai see vana hea nipp ära kasutatud, et ninata nägu ei püsi koos ja kaotab sisu. Täielikult. See on ausaltöelda päris võigas, kui näo keskpunkt on ära võetud, ma ise muidugi harjusin sellega lõpuks etenduste lõpuks enam-vähem ära.
Kuigi, nagu ikka, tagantjärele näib, et oleks võinud ju veel rohkem laamendada. Kui praegu alustaks, teeks hullema. Mind ei huvita absoluutselt selline asi, nagu rentaablus. Naljaga pooleks, ma teeks kogu aeg järjest eksklusiivsemaid asju, mida mahuks vaatama 3 inimest?”.
ENE-LIIS VÄLISGALERIIDES
“Sisestasin eile Su nime Google´isse?. ja oioi , kui palju inglise keelseid saite see andis. Olnuks võimalus mõni su video arvuti tagant lahkumata ära osta ja?” üritan mina jutuotsa hoopis suurele rahvusvahelisele kunstiturule juhtuda, kuna mina ja usun, et ka enamiku kaasmaalaste jaoks on globaalne kunstiäri suur müstika. Meil ju puudub ikka veel mujal maailmas levinud galeriidesüsteem ja siinsed kunstnikud on sunnitud end ise müüma, nii nagu oskavad.
“Jah. Galeriid müüvad. Muidugi,” reageerib Ene-Liis argisele faktile stoilise rahuga.
Kas võib eeldada, et ka Eestis kunagi selline galeriide võrgustik tekkib, nagu ta mujal maailmas on? Võhikule näib loogiline, et mingi kohalik galerii esindaks sind või Raidperet või Toomikut? Millegipärastkäivad asjad teist moodi? selleks, et sinu töö soetada, pean ma suhtlema välismaise galeristiga?
Ene-Liis: “Eestis on asi ju tegelikult lihtne, saad otse mulle helistada. Hahhaa. Võib-olla sellepärast polegi toimivat galeriide struktuuri, et kõik on nii väike. Riik on väike, turg on olematu, kaasaegse kunsti ostmise traditsioon puudub, toimivaid väliskontakte pole? enamus rahvast pole lihtsalt siiani oma “purkisittumist” kahtlustavast hoiakust üle saanud, mulle näib. Aga välisgaleriide huvi näitab asjade reaalset seisu, kas kellegi mingit teost peetakse potentsiaalseks investeeringuks või mitte.
Samas, videokunstiga on mul praegu nii, et olen juba kaks aastat aktiivsest süsteemist praktiliselt väljas olnud. Pole lihtsalt jõudnud uusi asju teha. Galeriiga suheldes tekib kohustus, sa pead võimaldama neil ennast sinu loomingust ära elatada. Mina olen selles mõttes praegu omi galeriisid alt vedanud?. Galeristid on küll pidevalt survet avaldanud ja uusi töid nõudnud, aga katsu sa kahe “lapse” kõrvalt veel midagi teha. Eks lähitulevik näitab. Lahe on muidugi meenutada, kui lihtsalt ja süüdimatult sai omal ajal alustatud, eelteadmised puudusid ja kõik voolas varrukast. Mingis mõttes ei hoolinud toona absoluutselt sellest, mida tegin, kuna olin sisimas täiesti veendunud, et homme teen nagunii paremaid asju. Selline eneseusaldus on tagantjärele suurim luksus.”
“EKS SAADA SIIS OMA TÖID!”
Ene-Liis: “Osalesin aasta eest ühes New Yorki üsna heas galeriis grupinäitusel ja rääkisin omanikuga. Kunstnikud, keda nad esindavad on kõik ikka täielikud tipud: Bill Viola, Yinka Shonibare, Gonzales-Torres, Richard Long? Esitasin süüdimatu küsimuse, et mille järgi sa kunstnikke valid? Miks sul näiteks ainult üks videokunstnik on? Tema vastu, et midagi pole parata, iga kord kui mõtlen, et võiks veel kellegi võtta, meenub mulle, et mul on ju Bill. “Haaa! Aga miks mitte mina?” Võinuksin sama hästi muidugi küsida, miks mitte Pipilotti Rist või kes iganes. “Ok, Ene-Liis. Eks saada oma uusi töid,” ütles tema selle peale.
Ega siin polegi muud saladust, nii lihtne see ongi. Kunst on pidev protsess, sa pead seal süsteemis kogu aeg sees olema ja kogu aeg edasi liikuma. See on töö, mitte hobi. Kaks aastat pole iseenesest ju pikk aeg, eks paistab, kas ma ronin sinna ree peale tagasi või mitte. Samas, ma ise olen muutunud ja maailm on muutunud. Just vaatasin siin KUMUS üleval näitust – 90ndate kriisid olidki 90ndate kriisid ja praegu tuleb teha teistsuguseid asju. Vähemalt mulle näib nii.”
VIDEOKUNSTI MÜÜGIST
Mina: “Sa ütled, et kunst on töö. Ja kunstiäri on äri, samamoodi nagu rõivaäri, metalliäri, väärtpaberiäri? misiganes. Videod, mis tänavalt tulnud võhikule tõenäoliselt mõtetute filmijuppidena näivad, hoiavad ju tegelikult käigus suurt süsteemi. Nende pealt teenitakse ? mitte vähe. Kuidas see käib? Kes ja miks peaks tahtma hirmsa raha eest omandada mulda söövat Semperit, alasti ringi uisutavat Toomikut või mingit muud sama veidrat filmikatket?
Äkki räägid siinkohal umbisikuliselt, mis loomad need kunstikogujad üldse on?”
Ene-Liis: “Niipalju kui mina tean, peetakse videokunsti täpselt samamoodi investeeringuks nagu muudki kunsti; on lausa eraldi kollektsioone, inimesi, kes spetsialiseeruvad ainult foto või video kogumisele. Ja eks igaüks püüab osta õigel hetkel soodsalt, näiteks mõne andeka algaja töid ja siis hiljem need vana klassiku teostena kallilt maha müüa? põhimõtteliselt on kaasaegse kunsti, kaasaarvatud video ja muu kahtlase “installatiivse” ostmine mujal maailmas mitukümmend aastat vana traditsioon ja keegi ei pea seda teabmis kiiksuga loogikaks.”
Mina: “Ühe sinu video kogutiraa? on läbi müüdud. Kas seda mehhanismi, miks mingil hetkel just ühe konkreetse töö vastu meeletu huvi tekkib, on võimalik kuidagi läbi näha ja lahti seletada? Kasvõi tagantjärgi tarkusena? Sa ütlesid, et see huvi ei tekkinud kohe?”
Ene Liis: “See, et FF/REW (1998) läbi müüdi, oli ju mõnes mõttes tore üllatus, kuna juba eelpool oli juttu, kuidas Eestis tegelikult puudub varasem kaasaegsesse kunsti investeerimise traditsioon, ja seega edu algus oli minu jaoks loomulikult ootamatu. Eestis on Tartu Kunstimuuseumil õnneks ka üks koopia. Mul ei ole ka muidugi teab-mis suured tiraa?id, kuna mulle pole siiani mahtunud pähe mõte profist tootmisest (Väga ebapraktiline minust!).
Eks hea töö on hea ja mittehea on mittehea. Ehk siis, loogiliselt võttes saab autor ju ise ka töö valmimise hetkel aru, millega ta hakkama sai. Samas, välispidine huvi mingi teose vastu pole mõnikord sajaprotsendiliselt sõltuv teose kvaliteedist, näiteks mingid asjad tekivad eri kohtades samaaegselt ja siis on paratamatult nii, et kes esimesena löögile saab, see saab. Kes on keskusele lähemal, seda lihtsalt on kergem üles leida.”
TEATRI KASVATAMINE
Ene-Liis jätkab omas olevikus: “Kahetseda pole midagi, sest Säde on nii uskumatult tore kaaslane ja mulle näib, et just tema kaudu olen ma viimasel ajal kõige rohkem arenenud. Ja teatriasjad pole veel kaugeltki ühel pool.”
Ja lõpuks olemegi siis ikka ringiga tema teise lapse ehk siis teatri juurde tagasi jõudnud.
“Tahaks, et oleks hästi laia silmaringiga trupp. Tahaks veel väga paljusid erisuunalisi asju proovida. Kui seda NO99 teatrit tegema hakkasime, siis arvutasime Tiiduga, et 99 lavastust saab täis kuskil 13-14 aastaga. Ja siis saab otsa, ehk täpsemalt: midagi on siis kindlasti põhjust väga põhjalikult muuta.
13 aastat on väga pikk aeg. Ma isegi ei kujuta ette, mis 13 aasta pärast teatrimaailmas toimub või kus ma ise siis olen. Võibolla olen sellega endiselt seotud, võibolla ka mitte. Aga seda, mida me näiteks 7 aasta pärast arvame, seda tahaks küll teda. Eks lähiaastad näitavad. Praegu tuleb lihtsalt asja kasvatada, igas mõttes. Tahaks näitlejatele võimalikult palju huvitavat tööd pakkuda ja ühtlasi jõuda välja näiteks selleni, et lavastuse ettevalmistamiseks oleks aega umbes 3-4 kuud, mitte napp poolteist kuud nagu see seni on olnud. Peab targemaks ja säästlikumaks muutuma.”
*
Samal ajal kui meie märatsevast Ubust ja muudest imelikest nähtustest rääkisime lendasid KuMu terrassil lauad ja lillekastid. Hoogsalt ja kolinaga ja tuul ulgus nii, et inimhääli selle seest (diktofoni kaudu, eksole) pärast tuvastada oli paras katsumus ka kõige osavamale kuulajale ?
Ene-Liis ütleks kindlasti, et tema pole ilmataadi kapriisidesse segatud, miskipärast mina selles sama veendunud ei ole.