Kes hakkab Vormsi ajaloo ja kultuuri vastu huvi tundma, see komistab varem või hiljem härra Österblomi otsa. Sestap sirvime raamatut, mis sisaldab L. J. Österblomi mälestusi tema Vormsil viibitud aastatest 1873-1887.
Österblom ja ajaline piir
Kes mängib hiiu kannelt, teab, et Österblomi ajal põletati Vormsil hiiu kandleid; kes on rahvarõivastest huvitatud, teab, et naised hakkasid tema ajal endale uutmoodi riideid õmblema; kes tunneb arusaadavat sümpaatiat kõrtside vastu, teab, et kunagi oli saarel 13 kõrtsi ja peale Österblomi käima lükatud usulisi ärkamislaineid jäi neist järele vaid üks või kaks.
Jah, Vormsil on Österblomi auks püstitatud mälestuskivi, aga mis mees ta oli, sellest on harva juttu.
Kümme aastat tagasi sain kokku Maria Murmaniga, ühega vähestest Vormsile elama jäänud eestirootslastest. Laulsime talle paar Cyrillus Kreegi kogutud vanaaegsete viisidega rahvakoraali Vormsilt ja küsisime, kas ta tunneb lood ära. Juba kõrges eas daam vastas, et selliseid laule laulsid juba tema nooruses vaid vanamutid – aga tema, tema saadab end uutmoodi tsitriga ja laulab moodsaid laule.
Siia ongi siis tõmmatud ajaline piir, mis jookseb otse läbi Österblomi Vormsi-perioodi. Paar aastat tagasi istusime öösel Hullo pastoraadis ja hakkasime kesköö paiku koos mahlaselt ette kujutama, kuidas Österblom keeraks end paugupealt hauas ringi, kui teaks, mis tema korrastatud saarel toimub. Mida! Tema põletatud pillid on ikka veel elus! Ja neid mängitakse! Ja tema hävitatud kõrtsikultuuri laulud kõlavad ikka veel!
Tsiteeritud jünger
Raamatu esikaanel on Österblomist tehtud foto, mille alla on kirjutatud “Foto on tehtud enne Eestist välja saatmist 1887” ja tundub, et selle raamatu näol on tegemist Österblomi koostatud põhjaliku kaitsekõnega. Midagi kukkus halvasti välja, aga Österblomi kangelastegusid ei tohiks siiski unustada, räägib raamat. Ta tahtis ainult head.
Edasi kirjeldab Österblom tunnet, mis tal tekkis Vormsile saabudes 1873. Nad “peale 1721. aastat ja vene võimu alla sattumist on maha jäetud ja langenud igasuguste pahede küüsi. Iga kiriku juures oli kõrts ja kuna inimene oma loomuselt on kuri, on kõrts muidugi kergema vaevaga enda ligi tõmmanud kui kirik, eriti kuna kirikuõpetaja pahatihti esimesena lubas endale pitsi viina.”
Vormsi rahvakultuuri austajad on aga tavaliselt suhtunud kõrtsidesse palju leebemalt ja Vormsi ajaloolist ühiskonda analüüsivad kirjanikud kirjutavad isegi ürgdemokraatlikust külaelust, võttes aluseks näiteks kunagist veski- ja kõrtsikultuuri.
Oma raamatus tsiteerib Österblom ühte oma jüngrit, kes kirjeldas Österblomi-eelset Vormsit loomulikult hoopis teistmoodi: “Me elasime nagu pagulased, jah, isegi hullemini kui pagulased, me elasime nagu loomad, jah, isegi halvemini kui loomad. Me varastasime sööki meie abikaasade ja laste käest, ja kui emad hakkasid vastu, lõime neid. Selle, mida me suutsime kokku ajada, viisime sinna, kust oli saada viina. Söögid vahetasime viina vastu ja kui midagi jäi veel järgi, tegime meie mehed midagi süüa sellest. Me sõime, jõime, suitsetasime, mängisime kaarte, kaklesime, vandusime ja ei mõelnud hetkegi oma näljast surevate laste peale. Taolise eluviisi tõttu olid meie põllud halvasti hoitud, meil oli vähe leiba. Ainus, mis oli ülearu palju, oli viin.”
Programm naiste ning meestega: puhtus, sündsus ja korstnad
Ametlikult saadeti Österblom Vormsile Evangelistliku Isamaa Sihtasutuse (Evanglistiska Fosterlands-Stiftelsen) poolt kooli-, mitte usuõpetajana ning ta alustas oma tööd just lastega. Rahvas oli algselt väga skeptiline ja ei saanud aru, milleks seda vaja peaks olema. Kui ta kutsus lapsi kooli, vastasid nood üheskoos oma vanematega, et “mida head see meile tooks?” …
Vormsi naistele oli Österblomil oma programm – puhtuse ja sündsuse programm. Põrandaid seal ajal saarel ei pestud. Kui näiteks maja oli saja-aastane, olid ka põrandad sada aastat pesemata. Küsimusele, miks nii, vastasid nad, et see pole sobilik – see kuulub sakste juurde ega sobi talurahvale.
Peale suurt usulist ärkamist Vormsil aastal 1876, kui Österblom oli võitnud rahva usalduse, kutsus ta saare naised kokku. Jututeemaks oli Taavet ja Koljat ning Koljatit kirjeldas õpetaja eriti detailselt ja maaliliselt. Kui naised olid juba paanikas, ütles Österblom, et ka Vormsil on oma Koljat olemas. Kes tahab tulla võitlusesse Koljati vastu? Naised tõstsid kohe käed – kõik tahtsid kaasa tulla Koljatit tapma! Kui naiste jah-sõna juba käes, läks Österblom edasi, teatades, et Vormsi saare Koljat on mustus ja räpasus. Potid, pannid, voodid, põrandad – kõik on must. Naised nutsid piinlikkusest ja lubasid kohe alustada pesemise ja koristamisega. Järgmise päeva varahommikul tõstsid nad vett tuppa ja valasid põrandale. Labidatega viidi kogu sodi välja. Sodi all oli aga puidust põrand. Kuidas seda pesta, nad ei teadnud, vaid pidid minema Österblomi koju, et ise näha, kuidas tema naine põrandat pesi.
Sarnaseid õppeprogramme tehti ka meestega, kes õppisid korstnaid ehitama. Varem oli korstna asemel lihtsalt auk ja talud olid suitsu täis – nii et vormsilastel olid kroonilised silmahaigused. Mehed olid tegelikult mujal maailmas käinud ja korstnaid näinud, aga milleks teha korstnaid oma vanaisa ehitatud majja? Mis kõlbas vanaisale, võiks ju kõlvata ka endale? Igatahes kirjutab Österblom, et korstnate ehitusbuum läks lahti üsna automaatselt. Kui ühel oli korsten juba olemas, tahtsid teised kohe ka.
Peaaegu Jeesuse moodi
Raamatu ühes põnevaimas kohas kirjeldab Österblom, kuidas ta “peaaegu Jeesuse moodi” käis valeprohvetite öistel seanssidel, et oma konkurentidega näost näkku kokku saada ja neid avalikult häbistada. Näiteks olla Österblom kord tulnud kohale öisele kogunemisele, kus rahvas istus ringis ja laulis. Vana sõdurist prohvet seisis püsti ja manitses rahvast edasi laulma – Österblomi nähes. Österblomi küsimusele, mis toimub, vastab ta: “Ma olen veinist täidetud, nii et voolab üle ääre.” Selle peale läks Österblom peekri järele, hoidis seda prohveti suu all ja ütles: “Lase siis vein siia voolata, et ka teised saaksid maitsta.” Selle peale rahvas irvitas ja prohvet kaotas nende poolehoiu.
Neli süüdistust Pühale Österblomile
Teine pool Österblomi raamatust räägib üksikasjalikult tema vastu suunatud kaebamisaktsioonidest ja kohtuprotsessidest. Tema “maalt välja saatmine” kestis kokku seitse aastat ja peamine süüdistus seisnes separatismis. Ta sai kokku ühe, teise ja kolmanda instantsiga, kellele tal ei olnud muud öelda, kui et ta vaid teeb seda, mida Jumal on talle öelnud ja et teda ajendab tegutsema armastus inimeste vastu. Mis selles võib üldse halb olla? Ja kes see on, kes on tema vastu ja kes on kõik süüdistused edastanud?
Österblom toob ühes kirjas välja neli süüdistust tema vastu.
1) Österblom olla öelnud, et ta näeb juustest ja riietest, kes on Jumala lapsed ja kes ei ole.
2) Österblom olla öelnud, et tema võib pakkuda napsu, nii et tekiks armulaud.
3) Österblom olla vastu võtnud ühe naise jagatud armulauda.
4) Österblom olla välja ajanud kaks naist palvemajast.
Kreisikohtunikuga vesteldes selgus, et kolmel esimesel süüdistusel ei ole tunnistajaid ja et neljandas süüdistuses mainitud üks “palvemajast väljaveetud naine” andis teada, et süüdistaja on tema tütre abikaasa, kes nüüdseks juba varastab ja ajab võõraid naisi taga mandril – äkki härra kreisikohtunikul oleks mahti hoopis teda otsida?
Veel üks segane dokument
Österblomi vastased pöördusid nüüd juba saksa usuautoriteetide poole. 1882 avaldas Luthardi kirikuleht teravat kriitikat Österblomi tegevuse kohta. “Separatistlikud kogunemised ja võrgustikud on mitmel pool meelitanud koguduse liikmed oma kirikuõpetaja juurest ära,” kirjutatakse seal. “Kirikuõpetaja juurde minnakse vaid ristimiste, laulatuste ja matuste asjus. Usuliikumist iseloomustab fanatism – ärganud rahvas tantsib, plaksutab käsi, naerab ja hüppab koosviibimistel.” Ükskõik, mida ka ei kirjutata – Österblom pääseb ikka terve nahaga ja jätkab oma tegevust.
22. septembril 1886 avati kreeka-ortodoksne kirik ja kogudus Vormsil ning nüüd muutub Österblomi kirjutamise toon märkimisväärselt. Varem suhtus ta kergelt ja peaaegu üleolevalt tema vastu suunatud süüdistustesse. Nüüd on tal aga märksa kangekaelsem ja nutikam vastane. Juba esimesel päeval oli uuel kirikul 162 hinge kirjas. Papp Orlow koostas varsti ühe palvekirja, milles “rahvas” väljendab oma uut usulist puhtust ja soovib kokku saada piiskop Donatiga. Rootslased on äärmiselt tänulikud, et neile on saadetud papp, kes selgelt jutustab neile Jumala sõna: “Kui Österblom peaks kaua jääma siia saarele, jahtuvad meie hinged /—/ nüüd me nutame ja kahetseme, et me müüsime omad hinged ebapuhtale vaimule, sest enamus on usaldanud Österblomi ja näeb nüüd usuvahetuses, et nad on patustanud.”
Alla kirjutanud talumehed ei märkinud aga mitte oma nimesid, vaid talumärgi, arvates, et tegemist on maamõõtmisega seotud dokumendiga.
Vormsi saaga ja Österblomi tegevuse lõpp
1887 veebruaris tuleb kohtukutse Österblomile kreisikohtuniku H. Gerneti poolt. Ühes Vormsi rahva koostatud petitsioonis tuuakse aga muuhulgas välja ka Österblomi heateod. Ta on loonud kolm kooli, õpetanud Jumalat armastama, tõstnud moraali, vähendanud alkoholismi ja levitanud kristlikku meelelaadi saarel. 24 tunniga koguti kirjale 800 allkirja, aga kiri jäi edasisest protsessist välja. 27. veebruaril 1887 kinnitati Österblomi Venemaalt välja saatmise otsus, veel pildistati teda – enne kui ta viidi kapten Lilja laevale, mis peagi lahkus Revalist.
Justkui veel tõestades oma süütust ja ebaõiglast kohtlemist, on Österblom oma raamatu lõpus kirjeldanud oma jüngrite Jumala leidmist ja nende hingede päästmist. Nõnda lõpetab Österblom oma Vormsi saaga looga, milles “üks lõvi muutub lambaks” või teisisõnu, kuidas üks joodikust pereisa leiab Jumala ning muutub heaks isaks ja hoolivaks abikaasaks.
* * *
UNESCO pärandi seened
MILLEKS? Österblomi looga tutvudes läheb mõte UNESCO vaimse pärandkultuuri konventsiooni peale.
Selle konventsiooni järgi oleks kindlasti pidanud kinni hoidma kõrtsidest, lorilauludest, muldpõrandatest ja pärimuslikust mustusest. Österblomi saaga tuletab eelkõige meelde teravat vastuolu oma kultuuri elushoidmise, inimeste heaolu kindlustamise ja nende hingevajaduste vahel.
Pilootprojektina on hetkel kultuuriministeeriumi initsiatiivil koostatud nimekiri Eesti eripiirkondade vaimse pärandkultuuri fenomenidega. Sinna on siiamaani suudetud koguda selliseid nähtusi nagu “kiiktoolis kiikumine”, “seente korjamine ja söömine” ja “teppo lõõtsa meisterdamine ja mängimine”. Mõtlen, kuidas oleks, kui taoline nimekiri oleks koostatud Vormsil, Österblomi ajal. Kas oleks suudetud kinni hoida kõrtsi, muldpõrandate ja hiiu kandle kultuurist, kui ümberringi möllavad eri kirikute ja ideoloogiate huvid ja intriigid? Kuidas oleks üks selline aktsioon – pärandkultuuri elushoidmine – mõjutanud seda kultuurirevolutsiooni? Kas see oleks jahutanud usuliikumist? Ja kes oleks olnud sellest huvitatud?