Mõistet “rahvariided” on Euroopas tõlgendatud kui maal elavate ja maatöödega tegelevate inimeste rõivastust. Rahvariideid on nimetatud ka talupoja või piirkondlikuks rõivastuseks, samuti rahvusriieteks, kui ühes piirkonnas elab rohkem kui üks rahvusgrupp. Igal juhul seovad rahvariided inimesi mingi konkreetse piirkonnaga.
Rahvariiete traditsiooni algus
Ülaltoodud määratlusele vastavaid maarahva kehakatteid hakati Euroopas kandma 14. sajandil. Paraku siis (ja nii kuni 18. sajandini välja) olid need rõivad pigem kesk- ja kõrgklassi kantavate riietusstiilide lihtsustatud koopiad. Paljudes Euroopa riikides kehtisid koguni seaduses sätestatud ettekirjutused, mis piirasid rahvariietel kasutatavaid kaunistusi ja keelustasid luksuslikke materjale. Seda selleks, et maarahvast ja talupoegi oleks lihtsam eristada kõrgemast klassist pärit inimestest.
Tõeliseks rahvariiete õitseajaks ja paljudes riikides ka õigete rahvariiete traditsiooni alguseks peetaks 18. sajandi lõppu ja 19. sajandi algust, kui rõivapiirangu seadused kehtestuks tunnistati. Samal ajal toimusid Euroopas ka poliitilised muudatused, maareformid ning rahvusluse tõus. Hakati koguma rahvalaule, legende ja muistendeid ning tihti kasutati näidisena ühe või teise piirkonna rõivastust, et tõestada rahvusliku algupärandi olemasolu. Seda muidugi eriti rahvaste hulgas, kes elasid teise rahva võimu all. Heaks näiteks siin on asjaolu, et ?otimaal, Walesis ja Iirimaal on oma rahvarõivad, inglastel aga mitte. Samuti ei ole Taani rahvariiete kohta eriti midagi teada, küll aga on kuni 1905. aastani Rootsi võimu all elanud norrakad oma, rootslastest erinevaid rahvarõivaid kogukonna sümbolina kandnud juba 17. sajandi algusest.
Saksa, ?veitsi ja Austria rahvarõivad on samuti väga hästi teada ning tugeva piirkondliku määratlusega, Austrias näiteks eristatakse kaheksat piirkondlikku rahvariiet. Huvitavaks näiteks on ka Hispaania, kus algselt ülejäänud riigi rahvariietest oluliselt erinenud mauride mõjutusega Andaluusia piirkonna rõivastest said läbi aastate Hispaania nn ametlikud rahvariided – või siis Kreeka, mille rahvarõivastel on rohkem ühist Balkani traditsioonilise riietusega kui ülejäänud Vahemeremaade riikidega, samas kui Portugalis ja Itaalias ei teadvustata eriti üldse rahvariiete traditsiooni.
Eesti laiemalt
Eestis eristatakse rahvariietel nelja põhipiirkonda: Põhja-Eesti, Lõuna-Eesti, Lääne-Eesti ja saared ning igas piirkonnas on terve hulk kihelkondi, kõigil üksteisest eristuvad traditsioonilised rahvariided. Kellel huvi, uurigu lähemalt. Kõigi ühine funktsioon peale kehakatteks olemise, nagu ka mujal Euroopas, on nn märkide keel, mis annab teada kandja sünnikohast, ühiskondlikust positsioonist ja sotsiaalsest staatusest (nt kas abielus või mitte). Eestis oli igas kihelkonnas kasutusel kolme tüüpi rõivaid: peoriided, mida pärandati põlvest põlve; külaskäigurõivad, millega käidi asju ajamas, külas ja vähem pidulikel koosviibimistel ning töörõivad, mida kanti igapäeva toimetustes – viimased olid kehvematest materjalidest ja ilma kaunistusteta (mõnikord kasutati ka vanu külaskäigu rõivaid). Tänapäeval kantavad rahvarõiva komplektid on stiililt tavaliselt 19. sajandi alguses peorõivad.
Ja nagu mujal Euroopas, on ka meie oma rahvariiete kujunemine läbi sajandite olnud mõjutatud kõrgemate klasside rõivastusstiilist, aga ka naaberriikide traditsioonilisest rõivastusest.
Nelja põhipiirkonna näiteid
Mõned näited võib tuua neljast põhipiirkonnast: Lõuna-Eesti rahvariietel on hästi säilinud väga vanade traditsiooniliste elementide kasutamine, eriti hästi on vanad rõivastumistavad hoitud Mulgi rahvarõivastel. Erinevad mõjutused on samuti nähtavad – Lõuna-Võrumaa rõivastes on sarnasusi Läti rahvariietega ning setudel elemente Vene rahvariietest. Põhja-Eesti rahvariided on mere-äärsetel aladel tuntava Soome mõjutusega, samas Peipsi põhjaranniku rõivastes võib näha Vene ja Vadja rahvariiete elemente. Mitmed Euroopa rahvarõivad mõjutasid Tallinna ümbruskonna traditsioonilisi rõivaid, mis omakorda hiljem levisid ka teiste kihelkondade rõivastusse üle Eesti – pükste ja lühikese kuue komplekt meestele, triibulised seelikud ja indigoga värvitud villased kangad naiste riietuses. Lääne-Eesti rahvariietel on palju sarnaseid elemente Põhja- ja Lõuna-Eestiga, iseloomulikuks on pruunid ja mustad üleriided, kolmnurkseks volditud rätikud ning triibulistele seelikutele lisaks ka ruudulised seelikud naistele. Saarte rahvariided erinevad suuresti, Saaremaal suisa kihelkonniti. Saarte rahvariietel on palju ühist rootslaste riietusega, näiteks plisseeritud seelikud. Varem valdavalt ühevärvilised seelikukangad asendati triibulisega 19. sajandil. Jalas kanti üldiselt kingi, ainult Muhu saarel käidi nn talupoja kingades ehk pasteldes.
Rahvariiete elemendid tänapäeva moekunstis
Rahvariided elavad meie teadvuses aga ka tänapäeva moetööstuse kaudu. Tänane kõrgmood ei eelista ühe rahva traditsioonilist rõivast teisele ja nn folgi stiil, mis on inspireeritud eri rahvaste talupojarõivastusest, on olnud vahelduva eduga kuum teema alates 1970-ndatest, kui Yves Saint Laurent sellega oma moeetendusel välja tuli. “Folkloor on veetlev”, oli üldine arvamus ja üksteise võidu kasutasid moekunstnikud eri rahvaste traditsioonilisi tikandeid ja rahvariiete kangamotiive, aga ka tavapäraseid tegumoode ja konkreetseid rõivastuselemente.
Alates 1980-ndatest on terve rida moekunstnikke, kes oma kollektsioonides tihti kasutavad talupoja-look’i ja eri rahvaste traditsioonilisi rahvariideid, kombineerides ja tõlgendades neid oma kaasaegsete loomingu kaudu. Sellele stiilile on lausa oma nimetus – bricolage, mis suures joones tähendab uute lahenduste loomist erinevate traditsiooniliste stiilidega. Näiteks kasutab Christian Lacroix bricolage oma loomingus, tuues oma kollektsioonidesse Provance’i talupoja stiili elemente. Ka John Galliano toob tihti sisse mitmeid rahvariiete ajaloolisi ja kultuurilisi mõjutusi oma Diori moemajale loodavatele kollektsioonidele. Talupojamotiive armastavad veel kasutada Anna Sui, Vivian Tam, Miu Miu, Arden B. ja Dolce & Gabbana. Ka Eesti moekunstnike seas on meie rahvariided ja rahvuslikud motiivid suurepäraselt kasutusel, eriti võiks välja tuua Ivo Nikkolo loomingut.
Natuke ka tantsu- ja laulupeo mõtteid
Tasub endale teadvustada, et ka kõigil ülejäänud 26-l EL-i liikmesriigil on oma rahvariided ning meil kõigil on üsna sarnane rahvariiete tekkimise lugu. Ning samamoodi nagu meie, on kõik meie Euroopa Liidu sõbrad heal meelel otsimas võimalusi, kus oma kultuuri näidata ja oma rahva lugu jutustada, ennast teistele lähemale tuua.
Oma rahva pidu on muidugi tore, aga vahel võiks ka külalisi kutsuda. Näiteks järgmine noorte tantsu- ja laulupidu (mis toimub 2014. aastal, mil meil saab 10 aastat Euroopa Liidus oldud) võiks olla Euroopa tantsu-ja laulupidu. Kohale võiks kutsuda hulganisti ja paljudest riikidest külalisi oma tantsu- ja laulukavaga, ja oma rahvariietega. Eesti korraldatud Euroopa noorte tantsu- ja laulupidu annaks meie unikaalsele, suisa UNESCO maailmapärandisse kantud üritusele rahvusvahelise dimensiooni, asetaks meid rahvusvaheliselt avatud riigina paremini Euroopa kaardile.
Ja nii ehk ületaksime ka oma kümnete tuhandete osalejatega rahva(riiete) peoga ka maailma uudiskünnise, muidu jäämegi imestama, miks Euronews näitab klippe 50 ?oti torupillipuhujast koosnevast festivalist, aga meie tantsu- ja laulupeo imelisust ja mastaapsust ei kajasta (loe: ei tea) õieti keegi.