Me mäletame Nõukogude liidu ajast, kui leidus lugematu arv Euroopa idioote, keda viidi karjade viisi vaatama potjomkini külasid. Nüüd tassitakse neid olümpiaküladesse ja puna-hiina re?iimile kiidulaulu lõõritavatesse turismipiirkondadesse. Pole midagi uut kommunismi päikese all. Igaüks, kes 8. augustil Pekingi olümpiamängude avatseremoonial osaleb, kiidab sõbraliku patsutusega heaks topeltstandardid ja ebaõigluse. Sest Hiina Rahvavabariigis käiv inimõiguste räme rikkumine ja meediavabaduse piiramine ei kujuta endast midagi muud kui näkkusülitamist inimõiguste õilsatele põhimõtetele.
Jutt, et tänu olümpiamängudele jätab punahiina sõdur kasutamata võimaluse rahumeelset kommunistliku re?iimi vastu protestijat tulistada, on enam kui rumal. Hiina on investeerinud vaid tänavapuhastuse masinatesse, mis kiiresti vere kokku lükkavad, ja interneti sulgemisse, mis ebasobivat sündmust kajastava foto levimise lääne meediasse peatab. Muuseas, nendele, kes on püüdnud Tiibetis toimunu kohta infot laia maailma levitada, on määratud märksa karmimaid karistusi, kui tänavarahutustel rahvamassi esimeses reas marssinud protestijatele.
See, et tänu olümpiamängudele on inimõiguste olukord hoopis hullemaks läinud, ei peaks enam kedagi üllatama. Amnesty Internationali viimane raport ütleb, et Hiina surub veelgi tugevamalt maha iga väljaastumise, et näidata riiki stabiilse ja harmoonilisena. Kommunistide tallatud turismirajal ei tohi olla ühtegi plekki, mis seaks kahtluse alla kõigi Hiinas elavate inimeste õnne.
ÜHE TÕE POLIITIKA
Tiibeti sündmused ei üllata mitte Hiina võimude käitumise pärast. Vägivaldne teisitimõtlejate mahasurumine ning seejärel väliste infokanalite sulgemine riigi kodanikele ning probleemse piirkonna ligipääsmatuks muutmine on neile tavaks. Pigem on üllatuseks meeleavalduste toimumise fakt ja sellele järgnenud rahvusvahelised reaktsioonid.
Eelmise aasta augustis lõi Birma hunta rahumeelseid munkadest demonstrante tulistades pretsedendi. Rahu ja rahumeelsuse sümboli tulistamist võiks meie kultuuriruumis võrrelda sellega, kui politsei peksaks meeleavalduse laialiajamisel kumminuiadega lapsevankris magavat imikut.
Birma huntaga sõbrutsev Hiina on viimasel ajal püüdnud “imikutapmisest” hoiduda. Võimalike probleemide välistamiseks eos paigutasid võimud mungakloostritesse miilitsaputkad ja lubasid karmi karistust igaühele, kes keskvõimu kritiseerida julgeb. On üllatav, et suletud meediast, karmist kontrollist ja hoiatusest hoolimata nii palju tiibetlasi protestidega ühines. Juba üksi Lhasa tänavatel olevate inimeste hulk on tõestuseks, et Hiina okupatsiooni ja kultuurilise genotsiidiga tiibetlased leppinud ei ole.
Dalai Lama hinnangul on tiibetlaste ülestõusu põhjuseks soov saavutada autonoomiat just oma kultuurilise pärandi säilitamiseks. Soov säilitada oma ainulaadne kultuur ning seeläbi identiteet paneb rahumeelseid tiibetlasi haarama kivi Hiina rämpskauba ja ühe tõe ühiskonna vastu. Tiibetisse “jõukust” ja “demokraatiat” eksportiv Hiina näeb tugevas kultuuris aga ohtu oma kommunistlikule tõele. Üks riik, üks tõde!
MILLAL ON PIISAVALT VERD
Ju oli Lhasa tänavatel voolanud liiga vähe verd, kui ma pool aastat tagasi kirjutasin, et Eesti ei peaks olümpiamängudel üldse osalema. Tegelikkuses on protestid Tiibeti kultuuri säilitamise nimel toimunud igal aastal. Lihtsalt meedia ei ole pööranud sellele piisavalt tähelepanu ja ilma selleta ei astu poliitikud ühtegi sammu.
Tänu valijate survele on üleskutse mitte osaleda Pekingi Olümpiamängude avatseremoonial – punahiina propagandashowl, mille kõrval natsiolümpia 1936-ndal aastal kurvalt kahvatub – leidnud palju rohkem toetajaid. Nimekiri nendest, kes on oma suviseid reisiplaane muutnud, on veninud kole pikaks.
Samas ütles rahvusvahelise olümpiakomitee president Jacques Rogge, et Tiibeti ülestõusu vägivaldne mahasurumine Hiina võimude poolt ei ole piisav põhjus olümpiamängude boikoteerimiseks. Aga mis on piisav põhjus? Kui palju peab verd voolama, enne kui rahvusvaheline üldsus ütleks “THAT’S ENOUGH”?
Meie jaoks on see olulisem küsimus kui ehk täna arvata oskame. Sot?i taliolümpia koputab uksele ning Venemaa on erinevalt Tiibetist meie naaber. Kui Abhaasia külmutatud konflikt peaks enne 2014. aastat palavaks minna, siis mitme grusiini elu oleks meile veel piisavaks põhjuseks, et mitte midagi teha?
Või kui Venemaa peaks karu kombel taas kord meie kodumaad ahistama hakkama, siis mis põhjendusel ootaksime rahvusvaheliselt üldsuselt solidaarsust, kui täna ise tiibetlaste mure ees silma kinni pigistame? Miks peaksid siis näiteks Prantsuse atleedid kannatama mingi eesti väikerahva mure pärast?
Mind teeb murelikuks valdav seisukoht, et peaasi, et saaks ketast visata, vahet pole kas natsistlikul Saksamaal või Hiinas ja Venemaal. Tänase käitumisega loob rahvusvaheline üldsus pretsedendi, mis on õpetuseks järgmistele ebademokraatlikele riikidele ja seda mitte üksnes olümpiamängude korraldamisel. Täna antakse hinnang lubatule ja mittelubatule.
MÄÄRITUD PROPAGANDASHOW
Olümpiakomitee teeb poliitikat ja nagu nad ise ütlevad, positiivse kaasamise poliitikat. Kuigi Lõuna-Korea 1988. aasta olümpiamängude korraldamist varjutas korruptsiooniskandaal, aitas just mängude toimumine kaasa riigi demokraatlikuks muutumisele. Samuti on ROK otsustatud lähiajal anda mängude korraldamise õiguse ühele Aafrika ja Lõuna-Ameerika riigile, et näidata nende mandri kuulumist “normaalsete” hulka.
8. augustil jõuab olümpiatõrvik Tiananmen´i väljakule. Väljakul ja kuupäeval on oluline tähendus. Just siin tulistas Hiina 1989. aastal protestivaid üliõpilasi. Ja just sellel kuupäeval 20 aastat tagasi tulistas Hiina sõber Birma rahumeelseid meeleavaldajaid. Midagi pole muutunud. Tuntud filmimees Steven Spielberg otsustas loobuda Pekingi olümpia kunstilise juhi tööst, süüdistades Hiinat tegevusetuses Darfuri konflikti lahendamisel. Samuti oleks võinud ta põhjenduseks tuua Birma, kus sõjaväeline hunta
tulistab rahumeelseid külaelanikke suure naabri relvadest.
Kutsun Eesti sportlasi ja poliitikuid Pekingi olümpiamängude avatseremoonia pidustustel mitte osalema. Avatseremoonia ei ole sport, vaid puhas Hiina mainekujunduskampaania. Maine on aga verega määritud ja sellest verest võiksime oma käed puhtad hoida.