1. Kui võrrelda praegust elu sellega, mida neandertali mehed elasid, võime täheldada teatavat edenemist. Inimesed ei näri enam puukoort ega sure kahekümneaastaselt mustusesse. Paljud oskavad teha tuld ja mõned tunnevad isegi kirja. Samuti on vähenenud kannibalism.
2. Võib olla nii, et miljon aastat ei juhtu midagi, aga ühel heal päeval leiutab ahvipärdik kuuseehted ja säraküünlad. Arengumootoriks peetakse üldiselt pankasid, tegelikult panevad asju liikuma hoopiski värdjad, igat masti ebardid ja friigid. Ükski pankur pole oma peaga veel midagi leiutanud.
3. Poleks värdjaid ja mutante, liguneksime siiani ürgookeanis ja keeraksime teistele ainuraksetele taha. Tänu värdjatele ronisime kuivale maale, siis puu otsa ja hiljem jälle alla tagasi. Nii et vabaduse kella asemel peaks Tallinnas Kaarli puiesteel kõrguma tundmatu värdja monument, olgu siis autoriks imelik Lapin või mõni teine segane.
4. Eesti on õnnelik riik, värdjatest meil puudu ei tule. Meil on filmifriigid, arvutifriigid, kroonikalugejad, Baltikumi kõige ilusaimad pederastid, vennad Voitkad, õed ?migunnid, Arnoldid, Reiljanid ja terve persetäis Savi saari. Meeldiv see ei ole, aga ilma nendeta ei läheks elu edasi. Lihtsalt sõda, inimkonda edasiviiv jõud, vajuks soiku.
5. Nii nagu looduses, on ka ühiskonnas enamus mutante määratud kõngemisele. Elulootust ei ole äiade ja ämmade publikul, Urmas Oti fännidel ja liisinguorjadel. Millisest värdjast võiks tulu tõusta, on aga väga raske ennustada. Peaaegu võimatu. Ometi selliseid leidub.
6. Millisest ebardist progressile kõige rohkem kasu on, polegi nii tähtis. Põhiküsimus on selles, kas vastikus, mida värdjad tekitavad, kaalub üles arenemise käigus tekkivad eelised. See on täiesti surmkindel. Kas elada lõpuni arenenud ühiskonnas koos väärakatega või teha kuusemetsas omaette käbidest tuld, pole mingi valik. Iga normaalne inimene eelistab lõket looduses.
7. Igal asjal on mõõt ja kui midagi saab liiga palju, siis muutub nähtus iseenda vastandiks. Kui mul on valida tsivilisatsiooni praegune tase, tingimusel, et mulle kunagi enam ükski värdjas vastu ei tule, siis teeksin ma igasugusele edenemisele lõpu.
8. Pole mulle vaja igal aastal kümmet uut hambaharja mudelit, mis toovad endaga kaasa kõikvõimalikke Saagimeid ja Piretaavasid. Ka inimliigi praegune konditsioon on täiesti vastuvõetav. Kujutage ette olukorda, kus Norman ja Milling on surematud ja liiguvad valguse kiirusel. Sellist arengut pole kellelegi vaja.
