Oktoobri lõpus viskas paariks päevaks natuke lumekest. Ja teedele tekkis jäide, nagu ütleks distsiplineeritud autojuhataja. Mu armas distsiplineeritud abikaas nurises natuke, et näe, jälle läheb talveks kätte ja ei mingit kurbmõnusat sügisemist. Aga täna sügiseb et vähe pole, nõnda kiidab ka abikaas.
Mina marssisin kodu poole, pime juba, läigib tee, põikasin poodi ja tahtsin paar Saku Heledat osta. Just sellise mittelahja ja krõpsu maitsega õlle isu oli. Üldse olen imelikul kombel hakanud viimasel ajal Saku asju ostma, muidu ju pikki aastaid A.Le Coq’i paadis aerutatud. võta seda maitset ja vaheldamist kinni, eks ta ju suuresti meenutab lugu sokkide vahetamisest. Et vasema jala oma paremasse jalga ja vastupidi.
Ühesõnaga põikasin poodi. Ja nägin, et aasta lõpp lähendeb, Heleda kõrval siravad külmikus Porteri pudelid. Hea, et nad seda enam Jõuluporteriks ei hüüa, kaks kuud enne nääri oleks patt osta ükskõik millist toodet, millele liide “jõul” ette kleebitud. Telekas käsib niikuinii iga päev kellegi kraftvuudsi tooteid osta, õnneks ma ei tea, millised need on, küllap kuidagi Eesti Pangaga seotud. Kulla mehed, ma ei osta Eesti Panga tooteid, ma ostan Eesti panga toodete eest.
No ja siis ma võtsin kolm porterit.
Kodus panin kolm porterit laua peale ritta, vaatasin. Ilus pilt oli. Kallasin ühe porteri osaliselt välja, võtsin kohe selle peenema, pokaali moodi õlleklaasi. Las kann ootab mõnd pilsi. Tume kut kurask. Hää sumebee? vaht. Maitseb just nii, nagu peab. Jõin selle esimese nahka, sõin kotlette ja tatraputru ja kurgisalatit hapukoorega kõrvale.
On ühed asjad nimega “kodused kotletid”, sellised sügavkülmsed. Aga nii hääd, et ma küll ise kotleteerida ei viitsi enam (kui, siis väga harva, pealegi oskavad nii abikaas, ema kui ämm toda kunsti paremini, tütrest ei tea veel arvata). Sama käitis, nimi mul meelde ei jää, teeb ka ainumaid söödavaid pelmeene, mis kaubandusvõrku paisatud. Maitsev oli ja kõht sai täis. Avasin teise porteri ja vat täis kõhu pääle sihandne jäme õlu enam sisse ei lähe. Natuke lonksisin, settida lasin, telekat vaatasin. Ei mis ei.
Tunni ajaga sain kaks kolmandikku pokaalitäiest vaevaga naha vahele. Siis meenus! Miskist minevanädalasest lahja-õlle-lakerdamisest seisab ju külmikus tubli puutumatu liiter presidendipilsnrit! Kohe kork lahtikeerdu, klumk-lunk-mõll porteritilgale kuklasse. Kui kokteil, siis olgu kokteil. Värv ei muutunud porteri ja pilsneri suhte 1:3 puhul oluliselt heledamaks, küll aga rüübe rüübatavamaks. Siit moraal: porter on üks mõnuõlu, pilsner mitu januõlu, kahepeale kokku mõlemat just.
Jahedal novembriõhtul oma lemmikõllede seltsis kemiseerimine on üks tore ja tark tegevus. Võib uputada väikse Jägermeisteri sinna lahjemasse segusse, võib timmida heleduseni, kus kohvine porter enam maitses välja ei kosta, aga värvis mängib. Põhimõtteliselt võib teha mida iganes, aga õigel hetkel tuleb praad ahjust välja võtta ning asuda tõsisema tegutsemise juurde.
Millisest tänakohal vargselt vaikime.
