ROOTSI KRIMKA LENDAB SAJAGA UNIVERSUMISSE: Põhjamaade krimiromaanide eduga hakkame juba harjuma. Rootsi üks elegantsemaid autoreid, meilgi tõlgitud Leif G. W. Persson on tulnud välja esimese osaga triloogiast, mis pajatab Rootsi peaministri Olof Palme mõrvast 1986. aastal. Tõlkija Kadi-Riin Haasma otsis kultusautori üles.
Rootsi menuka krimikirjaniku ja kriminoloogi Leif G. W. Perssoni sulest on varem eesti keeles ilmunud komissar Bäckströmist jutustav triloogia „Linda mõrva juhtum“ (2015), „Kes tapaks lohe“ (2015) ja „Tõestisündinud lugu Pinocchio ninast“ (2015). Lisaks lugejate heakskiidule on Persson võitnud oma teostega kolmel aastal ka Rootsi parima kriminaalromaani auhinna.
Olete Rootsis väga tuntud ja armastatud meediapersoon. Kui esitada tavalisele rootslasele küsimus „Kes on Leif G. W. Persson?“, siis kuidas ta vastaks?
Et ta on kriminoloog ja kirjanik. Telesaate „Veckans brott“ („Nädala kuritegu“) juht.
Te olete kirjutanud ligi neljakümne aasta jooksul ainult paarkümmend raamatut; raamatute kirjutamine ei ole olnud Teie põhitegevus. Te olete kombineerinud seda alati muude töödega – miks?
„Ainult“ on suhteline mõiste. Tegelikult on neid raamatuid natuke rohkem. Pealegi oli mõne minu teaduslikuma raamatu kirjutamine väga ajamahukas. Olen teinud ka muud, mis on palju aega võtnud. Töötanud muu hulgas politseikõrgkoolis professorina. Erinevaid asju olen teinud aga seetõttu, et mulle meeldib erinevaid asju teha. Küll aga ei ole ma kunagi teinud tööd, mis mind ei köida.
Olof Palme mõrvast möödus äsja 30 aastat, aga nagu näha ka Rootsi kirjandusest – eriti põnevuskirjandusest –, on see sündmus rootslastel siiani väga hinge peal. Mida tähendab Olof Palme mõrv Teie arvates Rootsi ühiskonnale?
Minu põlvkonna inimestele on see võrdlemisi piinarikas kriminaalne mõistatus. Ühe 20. sajandi tuntuma poliitiku lahenduseta jäänud mõrv, ning tõenäoliselt ei saagi me kunagi teada, kes ta tappis ja miks ta tapeti.
Te kirjutasite oma Palme-mõrva käsitleva triloogia ligi kakskümmend aastat pärast Palme surma. Kas mõte oli tekkinud varem või inspireeriski Teid see, et teema on katkematult aktuaalne?
Viivitasin meelega kaua ja ootasin, et mõrvast kujuneks tõeline krimimõistatus. Idee selle loo kirjutamiseks tekkis mul küll juba varakult ja kui mõrv oleks ära lahendatud, oleksin selle ka palju varem kirja pannud.
Eesti lugejad on väljendanud üllatust selle üle, et Rootsis ilmub nii palju roima- ja õuduskirjandust. Kas Rootsi ühiskond on tõesti nii haige, kostab küsimusi. Kuidas Teie sellele küsimusele vastaksite?
Ma ei tea, kas just Rootsi on krimikirjanduse esirinnas, aga neid raamatuid ilmub iga aasta ligi paarsada. Enamik on pealegi võrdlemisi halvad ja kaugelt liiga paljud on loetamatud.
Paljudes riikides oli Rootsi kriminullide mastaapse tõlkimise avapauguks „Lohetätoveeringuga tüdruk“. Milles seisneb teie arvates Stieg Larssoni fenomen?
Juba 70-ndatel kuulusid Sjöwalli-Wahlöö kriminaalromaanid Martin Beckist maailma kõige tõlgitumate hulka. Kui ma ise 70-ndatel alustasin, tõlgiti mind kohe mitmesse keelde, muu hulgas vene keelde. Henning Mankell oli müünud kümneid miljoneid raamatuid üle maailma veel enne seda, kui keegi Stieg Larssonist üldse kuulnudki oli. Larsson on loomulikult huvitav kirjanik ja ma mõistan tema populaarsust. Ta on tõeliselt ohjeldamatu jutustaja. Mis ongi eeldus sellise raamatu kirjutamiseks, mida lugeja lihtsalt peab lugema, ühe jutiga.
Rootsi põnevuskirjandus näib olevat üle võtnud napi ajakirjanduskeele, lühikesed laused ja lihtsa sõnavara, et oleks lihtne lugeda. Kas lugejat alahinnatakse või ongi lugejaskond, nende maitse ja suutlikkus muutunud?
Paljud krimikirjanikud ongi ajakirjanikud ja paljud neist pole kuigi head kirjutajad. Seda just keele ja stiili mõttes.
Miks leiab tänapäeva Rootsi põnevuskirjanduses üldiselt nii vähe huumorit ja irooniat? Kas kirjanikud ei oska – või ei taha?
Hea küsimus. Huumor on keeruline ja võib-olla just seetõttu nii haruldane. Minu südametunnistus on selle koha pealt puhas. Olen alati arvanud, et hea kriminull peab olema ühtviisi põnev ja meelelahutuslik.
Teie raamatud on väga selgelt Rootsi ühiskonna kesksed. Samas on neid tõlgitud paljudesse keeltesse. Kui palju tagasisidet olete saanud välismaistelt lugejatelt – kas nende arvamus on mõnikord ka üllatanud?
Kokku on nüüdseks keeli ligi nelikümmend ja ma olen rahul. Vastukaja on samuti hea olnud. Saan välismaalt kirju ja meile mitu korda nädalas. See on muidugi tore, ja lugenud on nad neid ikkagi samamoodi kui minu rootsi-lugejad.
Teie raamatute põhjal on tehtud ka teleseriaale ja filme. Mis tunne on vaadata oma tegelasi filmilinal?
Nii ja naa. Mõnikord on filmid ja sarjad head ning see on muidugi rõõmustav. Vahel aga mitte, ja kui nüüd viimati tehti Evert Bäckströmist Ameerikas seriaal, siis see oli minu arvates tõeliselt halb.
Teie teostes on palju sisserändajatest tegelasi. Viitate pagulasprobleemile selgelt juba raamatus „Kes tapaks lohe“, kus kirjeldate seda, kuidas Rootsi politsei panus piirdub mõnes Rootsi eeslinnas ainult linnaosa elanikega kontakti otsimisega. Kuidas iseloomustaksite Rootsi praegust olukorda ja rootslaste meelsust rändekriisi tingimustes?
Nüüdsel ajal võib Rootsis kohata pagulaste ja sisserändajate suhtes umbes samu hoiakuid kui enamikus teistes Lääne-Euroopa riikides. Toon on karmimaks muutunud. Paljud on kriitilised, osa kahjuks peaaegu vaenulikud. Varem nii ei olnud. Esimeste siia tulnud pagulaste seas olid ju baltlased, kes saabusid Teise maailmasõja lõpus – rühm, kes üldjoontes tuli Rootsi ühiskonnas väga hästi toime, keskeltläbi isegi paremini kui rootslased ise. Neid eestlasi, lätlasi ja leedulasi, kes neljakümnendatel siia tulid, hinnati kõrgelt, ja oli ka põhjust.
Ise olen ma sisserände suhtes positiivselt meelestatud. See on hea viis, kuidas ühiskonda elusamaks muuta. Rootsil on tarvis teistest riikidest ja kultuuridest pärit mõtteid ja ideid.
Eesti keeles on õige pea ilmumas „Suveigatsuse ja talvekülma vahel“ ehk Palme-triloogia esimene osa. Kuidas te selle raamatu eesti lugejale sisse juhataksite – näiteks kui võrrelda seda meil juba ilmunud Bäckströmi-triloogiaga?
Eks lugeja peab ise otsustama. Mina annan alati endast parima, kui ma hakkan lugu jutustama. Põnevus, meelelahutus, head karakterid ja hea dialoog. Keelega ei tohi hooletult ümber käia.
Viivitasin meelega kaua ja ootasin, et mõrvast kujuneks tõeline krimimõistatus. Kui mõrv oleks ära lahendatud, oleksin selle palju varem kirja pannud.
Hea küsimus. Huumor on keeruline ja võib-olla just seetõttu nii haruldane. Minu südametunnistus on selle koha pealt puhas.
Olof Palme lahendamata mõr.
Sven Olof Joachim Palme (1927–1986) oli Rootsi poliitik ning peaminister 1969–76 ja 1982–86. Palme sündis Stockholmis ning tal puudus traditsiooniline sotsiaaldemokraatlik taust: tema isa Gunnar Palme oli rikas kindlustusärimees ja vanaisa Sven Palme oli samuti ärimees ning liberaalist poliitik. Olof Palme ema Elisabeth Sophie von Knieriem oli pärit Liivimaalt, tema vanaisa Alexander oli Vene impeeriumi senati peaprokurör ning Riiginõukogu liige. Isapoolsed esivanemad olid muu hulgas sellistest tuntud aadliperekondadest nagu von Born, de Geer, von Rotkirch, von Sydow jt. Olof Palme abikaasa Lisbet oli samuti aadlisoost, krahvide ja vabahärrade Beck-Friiside perekonnast.
Palme oli sotsiaaldemokraat ja Rootsi Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei juht.
Palmele ei meeldinud ihukaitsjaid kasutada. Neid polnud tal kaasas ka 1986. aasta 28. veebruari õhtul, kui ta koos naisega pärast kinoskäiku kodu poole jalutas. Kui Palmed olid Sveavägeni ja Tunnelgatani ristmikul sisenemas metroosse, et sõita koju umbes kahe kilomeetri kaugusel vanalinnas, ilmus mõrvar, tulistas Palmele kuuli selga, saatis teise kuuli Lisbeti poole ning põgenes Tunnelgatani kaudu ida suunas. Palme suri silmapilkselt, mõnede hinnangute järgi koguni enne kukkumist. Lisbeti kuul ei tabanud.
Tema mõrv on siiani lahendamata. 1988. aasta detsembris arreteeriti mõrvas kahtlustatavana Stockholmi allilmas tuntud Christer Petterson. Lisbet Palme tuvastas ta oma mehe tapjana ning Pettersson läks kohtu alla, kus ta mõisteti 27. juunil 1989 süüdi, kuid ringkonnakohus vabastas ta hiljem süüdistuse vähese tõendatuse tõttu. 1990-ndate lõpus tuli ilmsiks uusi tõendeid Petterssoni vastu, kuid mais 1998 keeldus Rootsi ülemkohus uut menetlust alustamast.