Kui Juku-Kalle mulle päev varem helistas ja küsis, kas ma ei tahaks Murru vanglasse elajaid vaatama minna, vastasin enne kui mõtlesin, et tahan küll. Sekund hiljem jõudis see elajate asi kohale ja hakkasin kõhklema. Tegelikult ei olnud midagi päris täpselt teada, oli juttu, et mingi teatrietendus ja et vist oli elajad, aga võib-olla oli ka olevused või elukad. Kultuurikauge inimesena ei osanud ma muidugi kohe kokku viia, et tegemist on 1980. aastal esmakordselt lavavalgust näinud eksistentsialistliku etendusega.
Nüüd olen palju targem ja tean kinnitada, et inspiratsiooni selle tüki kirjutamiseks said Viiding ja Rätsep 1979. aastast, mis oli ametlikult rahvusvaheline lastekaitseaasta ja et algselt ongi tegemist peamiselt lastele suunatud näidendiga. Prügimäel elavad kummalised olevused, kes on oma väikesel piiratud alal justkui vangis, kuid hullem veel on nende jaoks see, et nad igatsevad kangesti inimesteks saada, kuid ei tea ise täpselt, misasi see inimene üleüldse on. Nimesid neil pole, nad on tähistatud numbritega. Materjal on seega täiesti sobilik vanglamiljöösse, nagu rusikas silmaauku, kui robustselt väljenduda.
<1>
ESIALGU AGA EI TEADNUD ME SELLEST MIDAGI. Jäime veerand tundi hiljaks, selleks ajaks oli ülejäänud publik juba kohal, kuid etendus õnneks veel alanud ei olnud. Vanglahoovis pügati muru, kohalikud kassid hiilisid tuvisid ja kärbseid ning saal, kuhu meid juhatati, nägi täiesti korraliku kultuurimaja rahvateatri moodi välja. Lavakujundusele võiksin isegi anda täispunnid, sest lakooniline lahtrisüsteem mõjus väga modernselt. Kahjuks ei oska lavakujundajat kiita, sest kavalehel pole temast sõnagi.
Etendusega alustati aga kohe, kui olime platsis, ja pärast pikka ja igavat monoloogi, mis kadus juba sündides tühjusesse, hiilisid nurga tagant välja valgetesse voodilinadest nikerdatud ürpidesse riietatud olevused, maskid peas. Number 2 oli põõsast püssi leidnud, see tegi pauku ja nüüd tulid kõik seda imevigurit uudistama, taustaks dialoog: “Ei tea, kas see on kaotatud või ära visatud?” “Jah, ei tea! Aga vaata, kui ilusasti tehtud!” Diip! Ja veel diibimaks läheb, sest veel üks number on püssi leidnud ja nüüd läheb juba peaaegu rähklemiseks, kellel on ilusam püss. Publik kahiseb vaikselt ja esimest korda sähvivad fotoaparaatide välgud. Tulistamiseks siiski ei lähe, sest leitakse, et mõlemad püssid on ilusad ja head. Järgneb taas pikk monoloog Number 4 poolt, kes kokkuvõttes tõdeb melanhoolselt: “Seda ma tean, et püss on tapmiseks, ja kui on palju püsse, siis saab palju tappa!” Õhk on paatoslikust kurbusest tiine, ei ole mingit kohatut kriminaalikirge ega varjatud verejanu. Pealtvaatajate silmis peegeldub valu. Ma tean, et peegeldub, kuigi istun esimeses reas.
ÕNNEKS EI KESTA see valulemine väga kaua ja sisse veetakse klaver (mis on loomulikult leitud põõsast, sealt on pärit kõik asjad), ning olevuste suurimaks hirmuks saab see, et äkki teeb pauku. “See teeb kuidagi rahutuks!” teatab üks osaline närviliselt ja soovitab selle pulbriks teha. Viimaks jõutakse siiski järeldusele, et las ta olla, siis oled nagu rohkem inimene, kui selline iluasi toas on. Nii ta läheb, eksistentsiaalne filosoofia hakkab pisut ajudele, aga päris minema joosta ka ei taha.
VAIELDAMATULT ON ETENDUSE KÕIGE TUGEVAMAKS OSAKS see, kui 2 leiab raha, mis otsustatakse numbrite järgi ära jagada. Kui 1 halab, et tal on liiga väikesed rahad, kihistab publik rõõmsat naeru, peagi paisub see suuremaks, sest mainitud tegelane avastab, et põhimõtteliselt ongi kogu raha tema jaoks loodud ja teised peavad sellest suu puhtaks pühkima. Suurepärased esitused nii 1 osatäitja Lauri Siidami kui 0 rollis Jaanus Kummi poolt. Veel leitakse peegel ja peagi tulevad mängu ka riided, mis olevuste sõnul tekitab justkui rohkem inimese tunde, kuid publiku seisukohast on nüüd tegelased kõik anonüümseteks muutunud, sest pole nagu õieti aru saada, kes oli enne mis number. Kritseldan märkmetesse, et 4 on nokamütsi ja prillidega, 0 kannab ülikonda (paneb päris hästi), 2 on rahvalik, 1 heledas pintsakus ja 7 adides. Helitaustaks on seni olnud vaid püssipauk ja lühike klaveriklimberdus, märgin üles, et tagumik hakkab kangeks jääma ja varbad külmetavad.
Kuid tänulik publik on haudvaikne, keegi ei köhi, keegi ei nihverda, nii vaikses teatrisaalis pole ma veel olnud. Ja etendus on kestnud juba 55 minutit! Minu tähelepanu hakkab juba õige palju hajuma, kui kostub päästev telefonihelin ja lugu saab jälle hoo sisse. Mingi jorss sõimab olevusi ja need on kurblikehmunud (nagu suurema osa ajast). Järgmiseks helistajaks on väike laps, kes räägib, et mäng on väikese inimese töö ja paneb tõsist armastusejuttu, lõpetades sellega, et üksteisele ei tohi haiget teha ega halvasti öelda. Viimaks saabub lavale ka kauboikaabus 6, keda kõik tervitama ruttavad (hiljem selgub, et 6-l oli töö käigus arusaamatusi ja ta mõeldi üldse kõrvaldada). Nüüd aga lõppeb asi kiiresti ära, 4 peab veel viimase retoorilise monoloogi teemal, miks see inimesekssaamine nii raske peab olema, ja ongi käes pidulik aplaus ja lillede kinkimine. Kokkuvõttes ütlen tüki kohta, et kindlasti oli see mulle huvitavaks elamuseks, ka oli tase parem, kui alguses loota julgesin.
PÄRAST EDUKAT ESIETENDUST oli külalistele korraldatud ka väike esietenduse pidu, kus pakuti kohvi, kompvekke ja küpsiseid ning kus kõik võisid vabalt värskeid muljeid avaldada. Publiku moodustasid õpetajad, vanglatöötajad ja mõned naised Peeteli kirikust. Lõviosa publikust moodustasidki keskealised naised. Näitlejad-kinnipeetavad räägivad, et seda tükki on plaanis olnud teha juba pikka aega, esimest korda oli sellest juttu juba kaks aastat tagasi, kuid esimesel korral ei läinud see mõte üldse peale. Kõige jutukamaks meheks osutub 4 osatäitja Kalle Pork, kes ütleb, et esialgu võttiski ta seda näidendit rohkem vanglakontekstis ja algus läks ikka väga raskelt, sest tekkisid erimeelsused. Mitte kunagi varem ei ole kirjandusklubi teinud ka sellist lavastust, kus oleks vaja olnud meelde jätta nii suurt tekstimassiivi, ja see oligi peamiseks tõrkumise põhjuseks, sest tükk tundus liiga raske.
30 aastat vanglas töötanud Mare Riimets räägib, et vanglas esitamiseks on näidendi valimine eriliselt raske, sest kõik osad peavad olema kindlalt meesterollid. Pork lisab, et vanglakontekstis on naiste mängimine välistatud, lisades süngelt, et tema ei tahaks järgmised kuus aastat selle naisetaagaga ringi käia.
Arusaadav.
KUID NÜÜD SAAVAD SÕNA KÜLALISED. Rullisoenguga naine kiidab, et ülesehitus oli olnud väga hea, ja arvab, et tema lastele see näidend kindlasti meeldiks. Keegi publiku seast, kes on näinud vangide näidendit “Kadunud poeg”, kiidab, et seekord on ruumi väga hästi ära kasutatud ja rohkem on ka kehakeelt. Kiidetakse ka riietust ning Riimets poetab tagasihoidlikult, et lava kujundus peabki olema lakooniline, sest kujundus peab aitama ainult mõtet edasi viia. 3 osatäitja Mihkel Rammo kurdab, et ta tundis end smokis väga halvasti (seda ei olnud märgata) ja paljastatakse kohti, kus tekst oli täitsa segi läinud, üks rääkis teise teksti (sellest polnud ka suurt aru saada). Nüüd saab sõna naine Peeteli kirikust ja tema sõnavõtt pulbitseb ülivõrretest, hingestatusest väriseva häälega ta muudkui kiidab: “Kõik oli nii-ii-ii-ii huvitav! Te olete nüüd õigel teel! Nautige neid riideid ja nautige seda peeglit! Ma ei leia sõnu, kui ARMAS see oli! Te olite nagu väikesed ahvikesed! Suur tänu, tõesti, tõesti oli kift!”
SELLINE ÜLEVOOLAV KIITUS TEKITAB KERGET PIINLIKKUST. Mihkel küsib, kas seda oli näha, kui laua pealt või pihust maha loeti, Mare manitseb kohe, et kõiki saladusi ei tasu ka välja rääkida, mispeale peaosaline Pork paljastab, et tema roll sündis üldse juhuse läbi. “Ma käin tööl ja sellega on probleeme, ei saa nii palju proovis käia,” seletab ta, “Mare ütles siis, et anname sulle kõige väiksema osa, aga sinna tuli näidendi kärpimise käigus kogu aeg teksti juurde ja ma sain teksti nädal aega enne kätte, käisin tööl nagu öökull!” Saame teada, et lapse teksti luges sisse 4-aastane plikatirts viie korraga ja oli viimaks ikka väga väga väsinud. Hingestatud naine kiidab kandvaid pause, vangid räägivad, et neil oli enne etendust HIRMUS rambipalavik ja nad on enda suhtes üsna kriitilised. Keegi ütleb, et teksti esitusest ei saanud seda küll aru, mispeale vangid osatades vastavad: “Ohhoo, jaa muidugi!” Seletatakse, et närvi ei aja mitte publiku ees esinemine, vaid unustamine ajab pinge üles, sest siin on konkreetne tekst. Varasemad näidendid on põhinenud improvisatsioonil.
KIRJANDUSKLUBIGA ON AGA NII, et paljud vangid ei saa sinna tulla, sest “vanglausk ei luba”. Arvatakse, et ega ta nii väga positsiooni ei mõjuta, aga mõnikord kui mööda tsooni käia, siis on vaadatud, et näe, näitleja.
“Olevustega” minnakse ka vanglaseinte vahelt välja, Kirjanike Majja, seljas peavad olema oran?id tunked, kaasas on valvurid ja sotsiaaltöötajad, raudus olema ei pea. Kõige parema meelega käiksid vangid koolides narkoprobleemidest rääkimas, sest nende jutt läheb paremini peale. Pork (ta räägib üldse palju, sest istub kohe meie kõrval) räägib, et ega see sotsiaaltöötaja jutt ei aita midagi, aga kui vang viiakse kohale ja lapsed konkreetselt näevad, mida hullu võib juhtuda, siis on lootust rohkem, et järele ei tehta. Pork ise on vangis istunud vahelduva eduga juba 90. aastaist alates.
Kirjanduse toas stendil on joonistus oran?ist päikesest, justkui lapsekäega tehtud. Laual põleb lõhnaküünal ja kohvi keedetakse juurde. Siis taipab keegi küsida, miks publikuga nii vähe kontakti võeti. Jälle tuleb appi Pork: “Me ei saa lihtsalt otsavaatamisega hakkama, see on siin vanglas aastatega tulnud, vaatan korra otsa ja siis kohe kõrvale, see on vene ajast – otsavaatamist võetakse rünnakuna.” Arutelu hakkab vaikselt filosoofiliseks kiskuma, kui avastatakse, et aeg on otsa saanud. Ligi poolteist tundi on juba kohvi rüübatud. See on suurepärane, et Eestiski vangide teatrit tehakse. Kellel asja vastu sügavam huvi, võib sukelduda internetiavarustesse, vanast harjumusest lisan siia mõned lingid, mis seotud vanglas tehtava kultuuriga.
***
LINKE VANGLAHUVILISELE
http://links.prisonwall.org/
Kõikide vanglasaitide ema. Kui huvi suur, leiad siit vanglaelule viitava lingi kindlasti. Kergema elu nimel toon veel paar linki esile.
http://www.fortunesociety.org/art.htm
Suur kunstigalerii iga-aastase vanglakunsti võistlusega.
http://www.pen.org/prison.html
Vangide kirjandusvõistluse peapreemiaks on 100 000 dollarit, seda on rohkem kui kodumaised riiklikud preemiad! Nii mõnigi hakkab vanglas kirjutama, loodetavasti ei kipu nüüd keegi niisuguse rasvase preemia nimel trellide taha.
http://www.geese.co.uk/
Teater, mis ongi spetsialiseerunud vangidega töötamisele. Loodud juba 1980. aastal. Etendused on valdavalt sotsiaalsed, räägivad perevägivallast, vangide suhetest perega, usust jms. Huvitav projekt. Muuhulgas võetakse sinna igal aastal ka praktikante.
http://dictionary.prisonwall.org/
Inglisekeelne vanglasõnastik, täieneb pidevalt. Täitsa hariv koht, siit leiad ka viiteid tänavaslängi sõnastikele.
http://www.postcardsfromprison.com/
Saada oma sõbrale postkaart vanglast. Üsna haige värk.
http://www.cellpals.com/
Siit võid leida endale sobiva kirjasõbra vangide hulgast. Kuulutustele on lisatud vangide fotod, valida saab meeste, naiste ja surmamõistetute hulgast. Eestlaste jaoks ehk pisut freaky. Lisaks USA vangidele on esindatud ka Kanada, Araabia, Prantsusmaa, Jaapan, Itaalia, Mehhiko ja Suurbritannia. Mehi on ka Kuubast, Saksamaalt, Egiptusest, Soomest, Indiast, Venemaalt, Rootsist, Havailt ja mujalt. Saab tutvuda ka elektritooli ajalooga.
