Eks kõik alanud sellest, et Mandre kukkus ükspäev virisema: tahan rõvedat toitu, tahan mälestusi, tahan seda biifsteeki, millega käib kaasas praetud muna. Mäletate sellist? Rongirestoranist või siis hotellist Kungla, nõukogude nimetutest avarustest rääkimata. Selge on üks ja ainus: taolistest vanaaja nostalgiarestodest, kus iga õhtu algab viina ja kalamarjaga, on alles ainult teletornis pesitsev “Galaxy”.

Tehtud-mõeldud, nagu ütlevad arukamad eesrindlased. Mandre, vana oinas, võttiski juba takso.

Ma ei soovita teletorni minna ühelgi inimesel, kellel on juba enne halb tuju või kes ei saa aru omalaadsest sotsiaalsest huumorist. Need inimesed jäävad teletornis haigeks, juba värava juures, kus debiilsed omanikud on restosse pääsemiseks kehtestanud viiekümnekrontsase pileti. Tsiises gaad. Kus on kapitalistide mõistus? Seda ei ole.

Teletorni teenindajad on kell 11 õhtul väga rõõmsad kui keegi tuleb, sest enamasti on tulijad päeva esimesed kliendid.

Niisiis, iseenesest tore. Tervete närvidega inimese jaoks. Kõlgud kusagil pooles taevas ja kuulad ettekandjat, kes lükkab järjest tagasi kõik veinitellimused. Veinikaardis laiutavaid veine reaalsuses lihtsalt pole. Mandre: “Lähen vaatan ise teie veinikeldrisse”. Selajal kui Mandre veinikeldrist jahub (umbes 200 meetrit üle merepinna või nii), vaatab Piret äraoleval pilgiul läbi pilvede Soome poole? Aga ega me vigise.

Me oleme õnnelikud inimesed, ka siis, kui juhmardist fräulin toob tellitud 120 grammi viina kolmes eraldi klaasis. Jäägu igale majale oma kombed, seda enam, kui tegemist on eetrit edastava majaga. Aga toidud on teletornis klassikalised. Sõna kõige paremas ja nostalgilisemas tähenduses. Indrek saab oma Tallinna-nimelise liha munaga, Piret sööb mingit kala. Ise haukan õlles marineeritud põrsast. See kokk oskab ja mul on kama, kas nad ka ?nitslile sülitavad. Hinnaklass on kah talutav, sotased praed.

Vaate pärast tasub samuti minna. Paistab kaugele. Paistab hästi. Kottpimedas on hea komme püüda leida tulede järgi üles tuttavaid kohti. Ja neid jagub igal inimesel. Ses mõttes tunneme end lahkudes justkui oleks vabanenud eee? näiteks Värska sanatooriumist. Kohe palju kergem on olla.

Ma lähen sinna võibolla tagasi. Koos lääne turistidega, sellel õhtul, mil nurgas mängib kohutav ja magusalt tuttavhea restoranipänd. Seda nad juba ei unusta.