Peaministri viimase aja jutud Eesti eesmärkidest tõi pähe ootamatu küsimuse: tõepoolest, mis eesmärgid meil õieti on? Ellu jääda, säilida jumal teab kui kaua, neile primitiivsetele on meie arenenud ühiskond ilmselt käega löönud. Ei tule välja ja mis siis? Eks sama eesmärk ole ju paljudel alamatel liikidel, aga milline liik maa peal siis inimesest alam pole?
MIS MUUD KUI LOOM!
Peaminister pakub välja heaolu. Et kõigil, kes vähegi kahel jalal komberdavad, oleks lihtsalt hea olla. Heaks olemiseks on teadagi mis tarvis – raha. Siis teeme armsa Eesti ja veel armsamate eestlastega seda, mida rahaga ikka annab teha. Eesti täidab turumajanduslike meetoditega kommunismi suure eesmärgi – saavutab külluse.
Muidugi elab vististi Eestiski inimesi, kes heaolu näevad mujal kui kommunistlik-plebeilikus külluses. Näiteks vaikuses, roheluses, tossuvabaduses, ilma kuratliku tehnokraatliku arenguta, kus mõeldakse ja nähakse ainult oma nina ette, ilma suurema silmaringita. Aga just neis perssekeerajais näeb praegune ühiskond hakkamist ja ettevõtlikkust, just sedalaadi tüüpe seab ta ühiskonna etteotsa ja paneb meie saatuse üle otsustama. Tüüpe, kes kahtlaselt sarnanevad Mogri Märdile, tollele eesti rahva suurkujule, kes väitis: ei naist ega last pea mul olema, ei jumalat ega kuradit, aga raha peab mul olema ja seda tahan ma võtta. See suur mõte sobiks hästi Eestis end miskipärast paremale sättinud erakondade lipukirjaks, mida nad nüüd tahavad laotada meie kõigi teadvusse, kujundada sellest meie olemise ja elamise. Ehk teha domineerivaks väärtused, mille põhjal Hamlet iseloomustas oma mõnikord tüütavaks muutuvas monoloogis neid hindavat inimest – mis muud kui loom!
EBAMÄÄRANE SIHT
Nii et tagasi puu otsa, aga hoopis uuel tasemel, maskeerituna inimkonna vaieldamatute saavutustega tehnika vallas – arvutite, moblade, telerite, üha kiiremini üha siledamatel kulglatel sibavate autode (eesti kirjanduse praegusklassiku Kenderi arusaam tsivilisatsioonist) ja muu kraamiga, mida loendadagi on äärmiselt tüütu ning mille kasutamise ahvgi õpib ära ning üsna nobedasti pealegi, nagu praktika on näidanud.
Missugust Eestit me’s tahtsime? Aga kes seda meilt kunagi küsinud on? Ning on’s keegi meist kunagi huvi tundnud, miks meilt seda pole küsitud. Ja sedagi, miks me hakkasime taas peatult ja pimedalt, sovett-drillituna marssima topakate kommunistlike eesmärkide suunas, vahetades ainult teed, ainult meetodeid. Jättes sihi endiselt hukatuslikult ebamääraseks. Küllus või heaolu, tule jumal appi!
MIS SEE HEAOLU ON?
Nüüd siis püüab peaminister riigi peaideoloogi rolli endale võttes segasevõitu ahnet rügimist kuidagimoodi ka mõtestada. Kulla silmaklaplased, kui üldse miski ühiskonnas diskuteerimist ja põhjalikku arutelu vajaks, siis on see meie olemise eesmärk iseseisva rahva ja riigina. Ainuüksi sogast teie erakonna petuprogrammides jääb väheks. Eesti rahvale on antud harukordne võimalus otsustada ise oma tuleviku ja püsimajäämise üle. Kui palju oleme seda võimalust kasutanud, kui palju sellest arugi saanud? Oo, kui põhjalikult ning ühiselt ja edukalt mõtlesime me 15 aasta eest oma vabanemise teede ja võimaluste üle, kutsusime kõiki üles mõtlema veel. Kas Eesti Vabariik on tõesti nii hästi sisse seatud, et siin enam mõelda polegi tarvis?
Mõtleme veel, nimelt pole meil mõtlemist kellelegi delegeerida ega vastutust selle eest kellegi kaela määrida, isegi mitte jutukale peaministrile, rääkimata euroonklitest või kremlimeestest. Olgugi et meil on sees kuratlik harjumus seda teha. Oleme just selle aastasadu delegeerinud isandatele, suurematele ja targematele ja vaatame praegugi abiotsiva pilguga ringi, kus on see, kes ütleks.
Niisiis, harjutamiseks hea teema – heaolu, mis see on ning kellel kuradil seda tarvis läheb!