MÕTTETUTE RIIKIDE AABITS (100): KesKus’i sari planeedi mõttetutest riikidest, mille hulka kuuluvad ühel või teisel moel kõik riigid. Geograaf Toomas Kümmel avastas Vaikse ookeani kaarti suurendades saarekesi, millest mõned lasevad end koguni riikideks kutsuda. See on üks täiesti mõttetu värk.

Polüneesia – see on maailma kolgas, viisakamalt öeldes maailma ääremaa. Kirjanik Kurt Vonnegut võiks seda maailma ääremaad nimetada ilukirjanduslikult ilmselt ka maailma urruauguks. Polüneesia hõlmab hiiglasliku ala Vaikse ookeani idaosa kolmnurgas, mille tipupunktid on Hawaii saared põhjas, Uus-Meremaa edelas ja Lihavõttesaared kagus. Selle kujutletava kolmnurga keskpunkt on Prantsuse Polüneesia juures. Selle kolmnurga sisse jääb üle 1000 saare.

Iseseisvad riigid Polüneesias

Lisaks Uus-Meremaale, mis meil on juba “Mõttetute riikide” raamatu kaante vahel käsitletud, leiab Polüneesiast kolm iseseisvat riiki. Need on Samoa, Tonga ja Tuvalu. Vähemalt tunnistab nende iseseisvust see, et nad on ÜRO liikmed: Samoa 1976. aasta detsembrist, Tonga 1999. aasta septembrist ja Tuvalu 2000. aasta septembrist. Tõsi, ka selles on teatud reservatsioone. Tuvalu pidi oma kuuluvuse ÜRO-sse kuni 2000. aastani peatama, sest ta ei suutnud tasuda liikmemaksu ja riigi esinduse ülalpidamiskulusid.

Kõik kolm riiki asuvad Polüneesia mõttelise piirijoone lääneserval, Uus-Meremaa ja Hawaii vahelise kujutletava sirgjoone keskosas. Samoa saarte pindala, kokku 2831 km², on veidi suurem kui Saaremaa pindala (2683 km²). Tonga saarte kogupindala veelgi väiksem, 748 km², väiksem näiteks meie Hiiumaast (989 km²). Tuvalule kuuluvate saarte pindala on omakorda Tongaga võrreldes päris tilluke, kõigest 26 km², vaid veidi suurem Naissaarest (19 km²).

Kõige suurema rahvaarvuga neist kolmest iseseisvast riigist on keset Vaikset ookeani Samoa saarestiku lääneosas kahel suuremal ja seitsmel väiksemal saarel asuv Samoa, kus 2021. aastal elas 206 000 elanikku, keda on veidi vähem kui poole Tallinna jagu rahvast.

Kolmel, kokku ligi paarisaja saarega saarterühmal asuval Tongal elas 2021. aastal 100 000 elanikku ehk pisut enam kui Tartu linnas.

Tuvalu on aga üks kõige väiksema rahvaarvuga riike maailmas. Riigi lipul kujutatud üheksal saarel asuvas Tuvalus elas 2021. aastal 11 900 inimest ehk umbes Võru linna jagu rahvast.

Samoa ja Tuvalu on oma lühikese ja igava ajaloo jooksul kuni iseseisvuseni kandnud eri nimetusi, mis nende mõttetust ainult rõhutab. Samoa nime all eksisteerib riik alates 1977. aastast. Enne seda tunti piirkonda Saksamaa Samoa (1900–1914) ja Lääne-Samoa (1914–1997) nime all. Tuvalu, endise nimega Ellice, oli aga aastatel 1916–1975 osa Briti koloniaalvaldusest Gilbert ja Ellice saared. Ainult Tonga on alati olnud Tonga, sest ta on Okeaanias ainus eelkoloniaalajastust tänapäevani säilinud traditsiooniline kuningriik.

Samoa elanikest on 93% samoalased, kes on kristlased ja räägivad samoa keelt. Tongal on 97% rahvastikust tongalased, kes räägivad kahes ametlikus riigikeeles, tonga ja inglise keeles. 97% tongalastest on kristlased. Tuvalu elanikest on 96% tuvalulased, kes on kristlased. Tuvalus on samuti kaks riigikeelt – tuvalu ja inglise. Seega on tegemist monorahvuslike kristlike riikidega.

Milline neil seal ilm on?

Kliima on Polüneesia saartel niiske troopiline. Troopikale iseloomulikult jaguneb aasta kaheks perioodiks: vihmaperioodiks novembrist kuni aprillini ja kuivaks perioodiks maist oktoobrini. Sajab palju, aasta keskmine temperatuur 26–32 °C. Nuhtluseks on suuri purustusi tekitada võivad troopilised tsüklonid, milles tuule kiirus võib saavutada kuni 200 km/h.

Põhiline, mis neid eristab, ei ole mitte niivõrd geograafia kui just ajalugu: kellel missugune saatus oli ja missuguste maadeavastajate laev neil saartel randus. Geograafiast on kõige olulisem see, missuguse tekkepäritoluga saartel need riigid asuvad, kas tegu on korallriffide ja -atollide või vulkaanilise tekkega saartega. Vulkaanilised saared on viljaka, korallsaared seevastu väheviljaka pinnasega, mis mõjutab oluliselt nende riikide põllumajanduse eeldusi. Vulkaanilised saared võivad selles piirkonnas olla tegevvulkaanidel. Samuti esineb vulkaanilistes piirkondades maavärinaid.

Samoa koosneb kahest suuremast vulkaanilisest saarest Savaist ja Upolust. Lisaks neile koosneb Samoa veel seitsmest väiksemast saarest. Samoal on mitu tegevvulkaani, millest viimati purskas Matavanu 1911. aastal. 2009. aasta septembris tabas riiki aga tugev maavärin. Tonga koosneb kolme rühmana paiknevast põhja-lõuna suunalisest 169 saarest, millest 36 on asustatud. Tongas asub mõlemat tüüpi saari, nii korallilist kui ka vulkaanilist tüüpi. Neist tegevvulkaane on viis, mille tipud ulatuvad üle merepinna, kuid on ka veealuseid vulkaane. Viimane vulkaanipurse toimus 2022. aastal just veealusel Hunga Tongal. Tuvalu kaheksast asustatud saarest on Nanumanga ja Niutaoon korallrifid, Funafuti, Nanumea, Nui, Nukufetau, Nukulaelae ja Vaitupu aga atollid.

Tulenevalt suurest kaugusest maailmaturgudest, suurtest transpordikuludest ning looduslikest oludest sõltuvast väga kitsa viljelusvõimalustega põllumajandusest, mida sageli räsivad veel looduskatastroofid, ja väiksest rahvaarvust, on nende riikide vaesus igati mõistetav. Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) statistika SKP ühe elaniku kohta 2023. aastal andis Tongale riikide edetabelis 134. koha (7125 USA dollarit), Samoale 141. koha (6324 dollarit) ja Tuvalule 145. koha 5797 dollariga elaniku kohta. Üldse on selles tabelis 192 riigi andmed. Seega on neist veel terve hulk vaesemaid riike.

Loomulikult ei ole nendel riikidel mitte mingisugust mõtet.

Samoa

Okeaania väikestest saareriikidest oli Samoa üldse esimene, kes iseseisvus. See juhtus 1962. aastal Lääne-Samoa nime all. See oli selleks, et eristada riiki saarestiku idaosas asuvast Ameerika Samoast. Varem oli Samoa Uus-Meremaa mandaatmaa. Kui riik võeti aga 1976. aastal ÜRO liikmeks, hakati seda nimetama lihtsalt Samoaks. Ju ei viitsinud ametnikud seda ilmakaarele viitavat eesliidet välja kirjutada. Ka riigi võimudele tundus lühem mugandus meeldiv ja nii ametlikustati see 1977. aastal.

Samoa saarestik asustati arvatavasti juba 2500 aastat tagasi. Samoa saarestik oli üks polüneesia kultuuri kujunemise keskusi. Samoa, Fidži ja Tonga saari asustanud hõimude vahel käis pidev verine võitlus ülemvõimu pärast selles piirkonnas. 17. sajandi keskpaigaks käis piirkonna kaubavahetus põhiliselt Samoa saarte sadamate kaudu.

Samoa saarestiku avastas Hollandi meresõitja Jacob Roggeveen aastatel 1721–1722. Eurooplaste püsikolooniad tekkisid saartele siiski alles 1830. aastail. Nendeks olid põhiliselt Inglise misjonärid ja kaupmehed. 19. sajandi keskpaigas puhkes saarte valitsemise üle terav konkurents Saksamaa, Suurbritannia ja USA vahel. Need riigid saatsid piirkonda sõjalaevu, toetasid ühtesid või teisi omavahel vaenujalal olnud hõimupealikuid ja andsid neile relvi. Samoalaste vahel tekkinud kodusõda viis selleni, et 1889. aastal läksid saared kolme suurriigi ühisvaldusesse. See ei lõpetanud aga ei sisemisi ega väliseid vastuolusid kolme suurriigi vahel. Kõik lõppes sellega, et 10 aastat hiljem sai Saksamaa endale Lääne-Samoa ja USA Ida-Samoa, Suurbritannia sai aga Saksamaalt kompensatsiooniks Uus-Guinea kirdeosas paiknevad Salomoni saared. Samoa saared poolitati mööda 171° läänepikkust.

1908. aastal asutasid samoalased vabadusliikumise Mau a Pule. See oli samoalaste otsene vastus Saksamaa suure ülestõusu verisele mahasurumisele 1908. aastal. Esimese maailmasõja alguses vallutas Uus-Meremaa 1374 sõduri suuruse üksusega Saksamaale kuuluva Samoa. Pärast sõja lõppu sai Uus-Meremaa Lääne-Samoa Rahvasteliidu mandaadiga oma valdusesse. Samoalaste vabadusvõitlus viis 1920. aastatel isegi relvastatud kokkupõrgeteni. Pärast Teist maailmasõda muutus Lääne-Samoa Uus-Meremaa mandaatmaast hooldusaluseks territooriumiks. 1961. aastal korraldati referendum, kus enamik samoalasi andis eelistuse iseseisva riigi väljakuulutamise kasuks.

Samoas on säilinud traditsiooniline hõimude haldusstruktuur. Maa kuulub väikestele hõimukogukondadele, kes valivad omale pealikud – mataid. Nemad jagavad peredele maad harimiseks. Ainult Samoa kodanikud saavad valida parlamenti. Peaministri määrab ametisse riigipea parlamendiliikmete seast.

Pärast Samoa iseseisvumist 1962. aastal said kahe suurema hõimu juhid Tupua Tamasese Meaole ja Malietoa Tanumafili II eluaegseteks riigipeadeks, et ei korduks möödunud aegade raske sisemine vastasseis. Tupua Tamasese Meaole suri juba 1963. aastal, Malietoa Tanumafili II 2007. aastal 95-aastasena. Sellel hetkel oli ta maailmas kõige kauem valitsenud riigipea. Tema järglaseks sai Tupua Tamasese Meaole vanem poeg Tuiatua Tupua Tamasese Efi ja tema valis küll parlament, kuid faktiliselt pretendeerivad sellele ametikohale vaid esindajad Malietoa ja Tupua suguvõsast. Riigipeal on valdavalt esindusfunktsioonid, kuid ta võib vetostada parlamendi otsuseid.

Samoa majandus on mitmekesisem kui enamikus Polüneesia saartel. Eriti kiiresti areneb viimasel ajal turismisektor. Samuti on traditsioonilise põllumajanduse ja kalanduse kõrval hakanud pead tõstma kergetööstus, riiki on tulnud ettevõtteid kõige enam Jaapanist. Samoa on astunud samme maksuparadiisi loomise suunas. Kuni 1993. aastani andis riigi ekspordist üle 50% tarojuure kasvatamine, kuid seenhaigus hävitas taropõllud. Põllumajandustoodangus domineerivad kopra, kakao ja banaanid.

Samoa meelelahutus – mäng kuupäeva rajaga

Ajavööndiks nimetatakse keskmiselt 15 pikkuskraadi laiust mõttelist maa-ala riba, mis ulatub Maa ühelt pooluselt teiseni ja kus kehtib üks ja sama kellaaeg, mida nimetatakse vööndiajaks. Kogu maakera vööndiaega arvestatakse Greenwichi observatooriumi läbiva mõttelise nullmeridiaani järgi. Iga 15 pikkuskraadi järel lisandub või väheneb Greenwichi ajaga võrreldes üks tund vastavalt sellele, kas see vöönd jääb Greenwichist lääne või siis ida poole. Alates 1972. aastast on kõikide ametlike ajateenuse pakkujate eetrisse saadetavad raadio ajasignaalid sünkroonitud UTC-ga (Coordinated Universal Time).

Kuupäevaraja on kokkuleppelise asukohaga kujuteldav joon maakeral, mida ületades muutub kuupäev. Kuupäevaraja paikneb keset Vaikset ookeani piki 180° meridiaani. Mõned muudatused kuupäevaraja asukohas tekivad seetõttu, et kuupäevaraja ei jagaks riike erineva kuupäevaga osadeks. Kuupäevaraja asukohaks on valitud 180° meridiaan, sest see paikneb nullmeridiaani suhtes täpselt teisel pool maakera. Lisaks on arvestatud, et Vaikse ookeani keskosa on hõredalt asustatud, mistõttu põhjustab kuupäevaraja seal kõige vähem segadust. Ületades kuupäevaraja idast läände, tuleb liita 24 tundi. Vastupidisel juhul, ületades kuupäevaraja läänest itta, tuleb lahutada 24 tundi.

1892. aastal võttis Samoa kuningas vastu otsuse kolida kuupäevaraja suhtes Maa lääneküljelt idaküljele, et kuupäeva ühtlustamisega hõlbustada merekaubandust Ameerika Ühendriikidega. Selle tulemusena oli Samoa saartel 1892. aastal kaks 4. juulit järjest. 119 aastat hiljem olid samoalased sellest aga tüdinenud ja otsustasid kuupäevaraja suhtes Maa lääneküljele tagasi kolida. Selle otsuse põhjuseks olid eelkõige Samoa tihedad majandussidemed Austraalia, Uus-Meremaa ja Aasia Vaikse ookeani riikidega, millest aga kellaaeg erines pea ööpäeva võrra. Kuni 29. detsembrini 2011 kuulus Samoa ajavööndisse UTC-10. Sealt alates läks aga Samoa üle ajavööndisse UTC+12, Uus-Meremaaga ühte ajavööndisse. See tähendas, et Samoas jäi vahele 30. detsember 2011 ja 29. detsembrile järgnes kohe 31. detsember! Sama triki tegi ka Uus-Meremaast sõltuv territoorium Tokelau, kuna Tokelau haldusorganid asuvad Samoa pealinnas Apias.

Tonga, ajalooline kuningriik

Tonga saared asustati vähemalt 3000 aastat tagasi. Just sealt ja naabruses asuvatelt saartelt valgusid polüneeslased laiali teistele Vaikse ookeani ida- ja lõunapoolsetele saartele. 10. sajandiks pKr kujunes Tongal, Samoa saartel ja osal Fidžist välja omapärane jumalkuningate Tu’i Tonga pärilik võimusüsteem. Dünastia asutaja ʻAhoʻeitu arvati olevat laskunud maa peale jumalate seast. Samuti usuti, et aeg algab Tongas. 13. sajandil valitsesid Tonga jumalkuningad väga suurt ala Vaiksel ookeanil, mis hõlmas koguni Hawaii saari.

Alates 15. sajandist hakkasid võimusüsteemis mängima pearolli Tu’i Tonga asetäitjad, kes kandsid tiitlit Tu’i Ha’atakalaua. Tu’i Tongale jäid vaid rituaalsed funktsioonid. Järgmine etapp algas 17. sajandil, kui Ti’i Ha’atakalauad kaotasid võimu. Tegelik võim läks sõjaministri kätte, kes kandis tiitlit Tu’i Kanokupolu.

13. sajandi algusest kuni 1851. aastani oli Tonga impeeriumi pealinn Mu’a. Just seal randus aastatel 1773, 1774 ja 1777 Briti kapten ja meresõitja James Cook. 1797. aastal hakkasid Tongale saabuma kristlikud misjonärid, kuid alles 30 aastat hiljem õnnestus neil hakata tongalasi ristiusku pöörama.
14. aastal suri Tonga viimane Tu’i Tonga Laufilitonga, kellel ei olnud järglasi. Toetudes kristlike misjonäride toetusele ja kasutades ära usu pinnal tekkinud kodusõja tekitatud kaost, kuulutas võimul olnud Tu’i Kanokupolu George Tupou I nime all end Tonga kuningaks. Tonga esimene kuningas koondas võimu enda kätte ning reformis kogu ühiskondlikku korraldust, mis laias laastus kehtib praeguseni. Ta kaotas orjapidamise ja lõi esimesed maade jagamise seadused. Aastatel 1870–1880 sõlmisid suurriigid Prantsusmaa, Saksamaa, Suurbritannia ja USA Tongaga lepingud, millega tunnustasid kuningriigi sõltumatust. Tonga võttis kasutusele oma lipu – valgel taustal punase Kreeka risti. Samal ajal võttis samasuguse lipu kasutusele Rahvusvaheline Punane Rist. 1875. aastal sai Tonga omale tänaseni kehtiva põhiseaduse.
15. aastal sattus Tonga kuningriik tõsistesse majandusraskustesse ja oli sunnitud sõlmima Suurbritanniaga koostöölepingu. 1900. aastal muudeti Tonga Briti protektoraadiks. Suurbritannia vastutas Tonga välis- ja kaitsepoliitika eest. 1918. aastal sai Tonga kuningannaks Salote Tupou III, kes valitses kuni 1965. aastani. Tema surma järel tõusis troonile tema poeg Tungi as Taufa’ahau Tupou IV, kes kaalus 200 kg. Tüsedust on Tongal läbi aja peetud soliidsuse ja ka tähtsate ametikandjate tunnuseks. Tongalased on maailma kõige ülekaalulisem rahvas.
16. aastal sai Tonga tagasi täieliku iseseisvuse. Kuningas nimetab eluks ajaks ametisse valitsuse liikmed ja valib need tavaliselt oma lähisugulaste seast. Parlamendist valib pooled liikmed rahvas, pooled liikmed hõimupealikud endi seast. Poliitilisi parteisid Tongal ei ole. Alates 2012. aastast valitseb Tongat kuningas Tupou VI, haritud mees, kes on õppinud rahvusvahelisi suhteid ja julgeolekupoliitikat USA ja Austraalia ülikoolides.

Tonga majandus põhineb põllumajandusel ja kalandusel, kasvab turismi osakaal. Kasvatatakse kookospalme, banaanipuid, kõrvitsalisi, vaniljet, kakao- ja kohvipuid, ingverit, piprapuid, püütakse kala.

Tuvalu – vee alla kaduv riik

Tuvalu on maailma üks väiksema pindala ja rahvaarvuga riike. Ilmselt asustasid need saared Samoa saartelt tulnud polüneeslased. Tuvalu varasemast ajaloost pole õieti midagi teada. Isegi eurooplasi ei huvitanud saared eriti. 16. sajandi lõpul sattusid sinna hispaanlased külaskäigule. 19. sajandil käis seal USA kapten Arent De Peyster, kes nimetas Tuvalu saared oma reederi järgi Ellice’i saarteks.

19. sajandi keskpaigas hakati Tuvalu põliselanikke viima teiste saarte istandustesse sunnitööle, sealhulgas Fidžile, Tahitile ja Hawaiile. Inimeste küüditamine ja eurooplaste kaasa toodud haigused põhjustasid selle, et veerandsajandiga vähenes polüneeslaste rahvaarv 20 000 inimeselt 3000 inimeseni. Demograafiline auk on kandunud tänapäeva. 19. sajandi lõpul sai Tuvalu neli lõunapoolset saart endale ja hakkas 1890. aastal Niulakita saarel aegade jooksul ladestunud linnusõnnikust guaanost fosforiiti tootma. 1892. aastal kuulutas Suurbritannia põhjapoolsemad Gilberti saared oma protektoraadiks. 1916. aastal kuulutas Suurbritannia Gilberti ja Ellice’i oma krooniasumaaks. Kõige rahvarikkama saare Gilberti mikroneeslastest elanikud oli privilegeeritud seisuses võrreldes Ellice’i polüneeslastest elanikega. Selle tulemusena tekkis Ellice’i saartel polüneeslaste rahvuslik liikumine.

Teise maailmasõja ajal okupeerisid Gilberti saared jaapanlased. Ameeriklased omakorda hõivasid Ellice’i saared ja rajasid sinna oma lennuväebaasid, mis kuuluvad neile tänaseni. 1974. aastal korraldati referendum küsimuses, kas Gilbertil ja Ellice’il peaks olema oma sõltumatu haldusorgan. Referendumi tulemusena lõpetas koloonia Gilbert ja Ellice sisuliselt oma olemasolu. Tekkis kaks uut Briti kolooniat – Ellice’i saartest Tuvalu ja Gilberti saartest Kiribati. Tuvalu iseseisvus 1. oktoobril 1978. Riigi esimeseks peaministriks sai rahvusliku liikumise juht Toaripi Lauti. Vormiliselt on Tuvalu riigipeaks Rahvaste Ühenduse liikmena Briti kuningas, keda saartel esindab kindralkuberner. Poliitilisi parteisid Tuvalus ei ole. 2008. aasta referendumil hääletas kaks kolmandikku tuvalulasi monarhia säilitamise poolt ja üks kolmandik pooldas vabariigi väljakuulutamist.

Väheviljakatel saartel olid ainsad eksporditavad kaubad, mis riigikassasse midagi sisse tõid, kalapüük ja kopra. See on päikese käes kuivatatud kookospähkli sisu, millest pressitakse väärtuslikku kookosõli. Terav on mageveepuudus. Omal ajal moodustas arvestatava sissetulekuallika ka kirevate postmarkide trükk. Kuid ajad muutusid ja kirjade saatmist hakkas asendama internet.

Ootamatult selgus, et Tuvalu saared on hinnaline maatükk interneti geograafias. Tuvalu kasutas seda ära. 1990. aastate keskpaigas andis Rahvusvaheline Telekommunikatsiooni Liit riikidele internetiaadresside domeenid. Nii sai Eesti näiteks domeeni ee, Suurbritannia uk, Saksamaa de jne. Tuvalule sadas aga sülle õnn ja ta sai domeeni tv. Alates 1998. aastast hakkas riik selle maagilise lühendi pealt raha teenima. See oli aeg, kui rahvusvahelised kompaniid taipasid, et seoses interneti kiiruse tõusuga on võimalik hakata telesaateid ja -programme edastama interneti kaudu. Sellega seoses hakkas Tuvalu sõlmima rahvusvahelisi lepinguid, mis lubasid kasutada domeeni tv.

Kompaniid ostsid kasutusõiguse selliste domeenide, nagu näiteks China.tv või net.tv kasutamiseks. Teenides niimoodi esimese 1 miljon dollarit, suutis Tuvalu tasuda oma ÜRO liikmemaksu ja saada 2000. aastal selle maailmaorganisatsiooni täieõiguslikuks liikmeks. Praegu kasutab domeeni tv peaaegu pool miljonit internetilehekülge.

Ilmselt hakkas Tuvalule meeldima rahateenimine mitte midagi tehes ja nad leiutasid uue taolise ärivaldkonna. Jutuks tulevas äris pidi Tuvalu küll konkureerima mõnede teiste Okeaania saareriikidega. 2011. aasta septembris külastas Tuvalu tollane peaminister Willy Telavi Venemaa okupeeritud alasid, nn Lõuna-Osseetiat ja Abhaasiat. Saatuse irooniana kattub peaministri perekonnanimi Sakartvelo Kahheetia piirkonna pealinna nimega. Just Sakartvelole kuuluvad Abhaasia ja Lõuna-Osseetia on Venemaa ajutise okupatsiooni all. Pärast peaministri visiiti teatas Tuvalu diplomaatiliste sidemete sisseseadmisest nn Lõuna-Osseetia ja Abhaasiaga ning nende ajutiselt okupeeritud alade ametlikust tunnustamisest. Enne seda olid seda teinud Okeaania riigid Nauru ja Vanuatu. Raha ei haise, isegi Venemaa oma mitte, või ikkagi haiseb, sest 2014. aastal võttis Tuvalu tunnustused tagasi ja tunnustas Sakartvelo territoriaalset terviklikkust. 2019. aastal võttis oma tunnustused tagasi ka Vanuatu.

Tuvalu hädade häda on ookeani veetaseme tõus

Tuvalu paljude hädade juures on neist kõige suurem ookeani veetaseme tõus, mida seostatakse kliima soojenemisega. Tuvalu asub korallsaartel, mis paiknevad Vaikse ookeani avarustes ligi 600 km pikkuse ahelikuna. Saarte kõrgus merepinnast ei tõuse ka kõige kõrgemas kohas üle viie meetri merepinnast. Seega võib Tuvalu lihtsalt vee alla kaduda.

Tuvalu on pöördunud Austraalia ja Uus-Meremaa poole palvega inimesed sinna ümber asustada, kuid need ei ole selle kava suhtes siiani erilist vaimustust üles näidanud. Samuti on arutatud plaani osta maad tuhandete kilomeetrite kaugusel asuvalt Fidžilt ja sinna rahvas ümber paigutada. Eelkõige peetakse silmas Fidžile kuuluvat Kioa saart, kus elavad tuvalulastele lähedane vaitupude rahvagrupp. Kioa saar anti üleujutuste ja pommikatsetuste eest pagenud tuvalulaste käsutusse ümberasumiseks 1950. aastatel.

Sõltuvad territooriumid Polüneesias

Lisaks neljale sõltumatule riigile on Polüneesias hulk sõltuvaid territooriume. Paradoks on see, et mõned neist on kolmest siinkäsitletud kolmest riigikesest tohutult suuremad ja mõttekamad.

Võtame näiteks Hawaii saared Polüneesia kõige põhjapoolsemas servas. Hawaii saared on USA 50. osariik ja seal elab ligi 1,5 miljonit inimest. Hawaiilastel on kõik hästi ja nad oma staatusega rahul.

Prantsusmaa Polüneesia koosneb viiest suuremast saarterühmast ja seal elab vaatamata prantslaste tuumapommikatsetamise polügoonile üle 300 000 inimese. Suurimal saarel Tahitil elab pea kaks kolmandikku elanikkonnast. Lisaks kuulub Prantsusmaa meretaguste territooriumide hulka osalise omavalitsusega kaks saarterühma Fidži ja Samoa vahel – Wallis ja Futuna, kus elab üle 15 000 inimese.

Terve hulk saari Polüneesias kuulub Uus-Meremaale. Need on Uus-Meremaaga vabaühenduses olevad isevalitsuslikud osariigid Cooki saared (üle 15 000 elaniku), Niue saared (vaid ligi 2000 elanikku) ja Uus-Meremaast sõltuv territoorium Tokelau. See on üks raskemini külastatavaid paiku maailmas. Lennuühendus puudub, ainus võimalus sinna jõudmiseks on laevaühendus Samoa pealinnast Apiast, kus paiknevad kõik Tokelau ametiasutused. Lisaks on sinna jõudmiseks vaja viisat ja iga saare külastamiseks eraldi hõimupealikute luba. Tokelau koosneb kolmest atollist kogupindalaga 10 km². Seega on Tokelau pindalalt väiksem kui Ruhnu saar (11,9 km²) ja seal elab 1500 inimest.

Kuulus Lihavõttesaar Polüneesia idaserval kuulub Tšiilile (ligi 4000 elanikku) ja Norfolki saared Austraaliale (2200 elanikku).

Ameerika Samoa ehk Ida-Samoa on jäänud ameeriklastele, ametliku staatusega USA inkorporeerimata ja organiseerimata USA territoorium; omavalitsuslik haldusala USA saarte asjade ameti järelevalve all ning seal elab üle 45 000 elaniku.

Rotuma on Fidžist sõltuv piirkond, mis koosneb Rotuma saarest ja lähedal asuvatest laidudest. Saarerühm on koduks suurele ja ainulaadsele Polüneesia põlisrahvaste etnilisele rühmale rotumanidele, mis moodustab Fidži elanikkonnas selge vähemuse (üle 1500 elaniku).

Ning kõik, mis on Polüneesias alles jäänud kunagisest impeeriumist, mille kohal päike kunagi ei looju, on Pitcairn – Suurbritannia ülemereterritoorium 47 elanikuga.