Maikuuni avatud näituse puhul võiks eelkõige rääkida haruldustest: mainime siin näiteks 1547. aastal kootud Vana Testamendi kuningas Saalomoni lugusid kujutavat piltvaipa (Tallinna Linnamuuseum), mille Tallinna raad tellis Madalmaadest raesaali kaunistuseks. Kogu Euroopas tuntud loodusteadlaste Conrad Gesneri (1516-1565) ja Anna Maria Sybilla Meriani taimejoonistusi (Tartu Ülikooli Raamatukogu) hinnatakse nii nende teadusliku täpsuse kui ka ilu tõttu.
Lilleajastud
Kunstiajaloos on olnud ajastuid, näiteks juugendstiil, kus väänlevad taimemotiivid kehastavad stiilile iseloomulikku dünaamikat. Eesti maalikunstis armastati lillemotiive Teise maailmasõja eelsel kümnendil, mil selles ?anris nähti idüllilist loodusega suhtlemise ja värvipaleti täiekõlalise rakendamise võimalust.
Nõukogude aeg paisutas värvilised buketid omapärasteks ideoloogilisteks tähisteks – uue võimuga saabuma pidanud külluse sümboliteks. Sõjajärgseil kümnendeil näeme lillemotiive nii ?anripuhastes lillemaalides kui ka figuraalsetes kompositsioonides, tänapäeval on aga taas päevakorras hea ja kurja lillede motiivistik.
Jobst ja Anna Huecki portreed
Kuigi 17. sajandil ei olnud jõukate Tallinna kodanike majades kunstiteosed enam haruldased, pole need enamasti säilinud. Ainsaks erandiks on Lai t 29 elanud jõuka kaupmehe Johann Huecki elamuga seostatavad kaheksa tundmatute meistrite perekonnaportreed. Kuna paarisportreesid maaliti tavaliselt abiellumise puhul, viitab ka pildi lillesümboolika ilmselt äsja sõlmitud abielule. Põhja-Euroopas levinud traditsiooni kohaselt pidi pruut pulmapäeval kandma nelki, mille peigmees pidi ta riietest leidma. Tuneesiast pärit taim on ka truuduse ja hoolitsetud kodukolde sümbol, osutades aga eelkõige Kristuse kannatustele. Nelgi ladinakeelne nimetus dianthus tuleneb kreeka keelest ja tähendab tõlkes “jumala lille”.
Punast roosi seostatakse Venusega ja peetakse armastuse sümboliks, kristlikus traditsioonis seostub lill Neitsi Maarjaga ning sellisel juhul sümboliseerib see vooruslikkust. Portree oletatav autor, Tallinnas tegutsenud 17. sajandi olulisemaid maalijaid Johann Wilhelm Londicer oli Rabe Rudolf Londiceri vend.
Kuninganna Kristiina lapsena
Lillemustritega ülekülvatud paraadportree kujutab Rootsi kuningannat Kristiinat lapsena. Enamikku kuninganna noorpõlveportreedest seostatakse Rootsi õuekunstniku Jacob Heinrich Elbfasi nimega. Võimalik, et tegemist on tema töökojas loodud või mõne jäljendaja maalitud teosega. 17. sajandil kuulus portree Tallinna raekojale. Kuninganna on ajastu kombe kohaselt portreteeritud väikese täiskasvanuna, kelle kõrget positsiooni rõhutavad laual lebav skepter, erakordselt luksuslik riietus ja majesteetlik poos.
Botaaniline joonistus
Botaanilise illustratsiooni puhul pole esmatähtis kunstipärasus, vaid teaduslik täpsus. Selles ?anris tuleb kujutada lille sedavõrd üksikasjalikult, et oleks võimalik eristada seda teistest liikidest. Isegi tänapäeval, mil teadlaste kasutuses on arenenud tehnilised vahendid, on käsitsi maalitud taimepiltidel oma eelised: siin saab selgelt rõhutada detaile, mida fotokaameraga oleks raske tabada. Ka saab ühte pilti komponeerida taime erinevaid vaatenurki.
Botaanilisel illustratsioonil on pikk ajalugu. Me leiame neid raamatutest, kus õpetati taimede kasutamist meditsiinis ja toidulaual, aga ka botaanikateatmikest, neid maaliti ka lihtsalt silmailuks. Sedalaadi illustratsioonidel oli oluline osa uute liikide registreerimisel, sest kaugetes maades ei olnud taimede kollektsioneerimine ja herbaariumide transportimine pahatihti võimalik. Just uute liikide visuaalseks jäädvustamiseks võeti ekspeditsioonidele kaasa ka kunstnikke.
Maria Sibylla Meriani (1647-1717) taimed
Loodusteadlane ja illustraator Anna Maria Sibylla Merian uuris taimi ja putukaid ning jäädvustas neid ülima üksikasjalikkusega. 13-aastaselt tegi ta omakogutud putukatest ja taimedest esimesed joonistused. Tänu kunstialasele tegevusele nautis ta juurdepääsu kõrget päritolu rikaste inimeste aedadesse. Kunstnik hakkas tundma tõsiteaduslikku huvi liblikate elukaare vastu ning koostas seniseid putukate elu puudutavaid arusaamu kummutava raamatu, mis tuli müügile 1675. aastal ja kandis pealkirja “Uus lilleraamat” (Neues Blumenbuch).
Kuigi Merian oli üks esimesi loodusteadlasi, kes vaatles putukaid ja taimi otse nende elukeskkonnas, jäid ta uurimistulemused teadlaste vaatepiirist välja põhjusel, et ta ei kirjutanud uurimusi ladina keeles. 19. sajandi lõpust alates on kunstniku töid uuesti hindama õpitud ning tema portree võis leida enne eurole üleminekut 500-margasel Saksa rahatähel.
* * *
Mis meil Kumus kasvab?
Kumu kunstimuuseumi näitusel näeme lillemotiivide kunstilisi arendusi raidkividel, kahlitel, portselanil, metallist tarbeesemetel ja lehvikutel, tikandites ja pitsides, eelkõige aga maalikunstis. Lillemotiive on kujutatud erinevatel põhjustel ja nende tõlgendustes peegeldub ajastu vaim. Vanemas kunstis kandsid lilled erinevaid sümboolseid tähendusi ning vahendasid religioosseid kujutlusi Eedeni aiast ja moraalsetest väärtustest. Omaette lillekujutuse haru moodustavad botaanilised illustratsioonid, kus taime teaduslikult täpne vahendamine on põimunud kunstiliste eesmärkidega. Botaanikahuvist on kantud lilli kujutavad 19. sajandi akvarellid. Harrastusmaalikunstnike ja botaanikute joonistusoskuse edendamiseks maalis ka Tartu Ülikooli joonistuskooli juhataja Karl August Senff joonistuseeskujusid, mida hiljem litograafiatehnikas paljundati.
Näitusel eksponeeritakse 19. sajandi baltisaksa maalijate ning Johann Köleri, Kristjan Raua, Konrad Mäe, Nikolai Triigi, Aleksander Vardi, Adamson-Ericu, Johannes Greenbergi, Karl Pärsimäe, Alfred Kongo, Elmar Kitse, Kristjan Tederi, Johannes Võerahansu, Leili Muuga, Andres Toltsi, Olev Subbi, Malle Leisi, Kaido Ole, Peeter Lauritsa, Ene-Liis Semperi, Silja Saarepuu jpt teemakohaseid teoseid.