Kes tahaks olla Rooma paavst? Kas see töö on midagi enamat kui Püha Peetruse kiriku rõdult rahvale lehvitamine ja oma pisikese pope-mobiiliga mööda maailma ringi rallitamine? Ja kas see peaks Eesti kinokülastajatele korda minema?
Liigne leebus katoliku kiriku vastu?
Varasemates filmides enamasti kibestunud keskealiste maailmavalu satiiriliselt kajastanud Nanni Moretti otsib oma uues filmis “Habemus Papam – Meil on paavst” neile küsimustele vastuseid. Ega re?issööri tegelikult Eesti vaataja konkreetselt ei huvitagi, aga Eesti vaatajale võiks Moretti pilk paavsti institutsiooni ja kõbusate kardinalide tagakambritesse muige näole tuua. Nanni Moretti põhjustele just selline teema kinolinale tuua heidavad valgust nopped tema intervjuust.
“Filmile pani aluse üks konkreetne stseen: vastvalitud paavst ei suuda minna kiriku rõdule usklikke tervitama.” Sarnaselt iseenda kehastatava psühhoanalüütikuga, kes peab värsket paavsti ja teda valinud kardinalide konklaavi nõustama, ei ole ka Moretti usklik, kuigi seda on tema vanemad, kes andsid tulevasele filmitegijale kristliku kasvatuse. Filmis tõdetakse uskmatuse osas ühiselt, et “Kahju küll, aga nii see lihtsalt on”. Ilmselt sel põhjusel oodati filmilt ka kriitilisemat pilku Vatikanile ning re?issööri tabasid süüdistused liigses leebuses katoliku kiriku vastu, arvestades kõikvõimalikke skandaale. Moretti vastas: “Minu huviks ei olnud näidata teemasid, mida avalikkus niigi teab ja meedia alatihti kajastab. Neid asju saab vaataja ju lehestki lugeda ning dokumentaalfilmidest vaadata. “Habemus Papam – Meil on paavst” on minu Vatikan, minu konklaav, minu kardinalid.”
Autobiograafiline alatoon
Varemgi oma filme lahti seletamast keeldunud Moretti on kidakeelne filmis esinevaid seoseid põhjendades. Paralleelide kohta psühhoanalüüsi ja pihi vahel tunnistabki Moretti, et neis pole midagi ühist. Samas on ta seda meelt, et kriitiline olla ning ka nalja visata peaks olema lubatud nii kiriku kui ka psühhoanalüüsi üle, mida ta mõlemat peenelt teebki.
Oma varasemates filmides on Moretti pilkealuseks olnud peresuhted, poliitika, filmimaailm ja ka vähki haigestumine, millega re?issöör paarkümmend aastat tagasi võitles. “Habemus Papam – Meil on paavst” ei olevat autobiograafiline, kuid selle toon on. Killukesi Morettist endast leidub nii psühhoanalüütiku rollis kui ka algaja paavsti ebamugavustundes eesootava väljakutse suhtes.
Publikusõbralik filmitegemine
Komöödiat ja draamat, groteski ja realismi kokku sulatav film toob ekraanile olukorrad, mida vaataja ega ka re?issöör ise ei suudakski ette kujutada. Millist elu elavad välismaailmast eraldatud kardinalid? Kuidas käitub tulevane paavst, kes satub ootamatult silmitsi vabadusega ning leiab end Rooma linnatänavatel kogemas elu, millest ta nii kaua ära on olnud lõigatud ning mida ta uues ametis enam kunagi lähedalt ei näe?
Lisaks Nanni Moretti naasmisele publikusõbraliku filmitegemise juurde on “Habemus Papam – Meil on paavst” ennekõike 85-aastase Michel Piccoli tour-de-force. Suurema osa oma karjäärist prantsuse filmides tegusid teinud vanameister toob elu suurima väljakutse vastu võtnud kardinal Melville’i rollis ekraanile harukordse soojuse, tarkuse ja lihtsuse.