Võibolla Eestis imestatakse, et Venemaal mööduvad 19-21. august nagu tavalised päevad ikka. Pea keegi ei meenuta 15 aasta taguseid sündmusi, kui ortodokssed kommunistid – put?istid – püüdsid aega ja ajalugu tagasi keerata. Vaid lärmakad kommunistid korraldavad sel päeval käputäie vanainimestega oma meeleavalduse ja mõned demokraadid võtavad ehk kusagil sõprade seltsis pitsi viina. See on kõik, president Vladimir Putini Venemaa jaoks pole put?il augustis 1991 küll mitte mingit tähendust. Kui, siis ehk ainult veidi ebameeldiv seik ajaloos. Ka put?ile järgnenud ja kevadise lumega sarnaselt kiirelt sulanud eufooria on jätnud Venemaa kalendrisse väheütleva jälje – vene trikoloori päeva.
Hiljuti korraldas Levada-Keskus avaliku arvamuse uuringu, mille järgi vaid 13% inimesi tänasel Venemaal peavad 1991. aasta augusti sündmusi demokraatliku revolutsiooni võiduks. 33% arvab, et see oli vaid üks episood võimuvõitluses ning 36% venemaalasi peab tollaseid sündmusi hukatuslikeks maa ja rahva jaoks.
Mida arvavad demokraatlikke ümberkorraldusi soovinud riigipöörde vastased vene rahavajuhid ja sündmuste peategelased täna, missugune on olnud nende saatus selle 15 aasta jooksul?
GENNADI BURBULIS
Gennadi Burbulis oli tollal Jeltsini järel teine mees Vene Föderatsioonis, riigisekretär. Ta on ainus, kes tollastest Venemaa võidukatest liidritest ka täna poliitikas figureerib. Burbulis esindab Novgorodi oblastit föderatsiooni nõukogus. Burbulis kahetseb ka täna, et put?istide üle ei mõistetud kohut täie rangusega. “Toimus mäss, hukkusid inimesed.Seda ei saa unustada ja andestada. Kellelegi tundus amnestia andmine put?istidele mõistlik, kompromiss tulevikuks. Kompromiss kukkus läbi, tekkis put?i tähenduse pinnapealne tõlgendamine, kui inimesed keelduvad aru saamast, et augustis 1991 juhtus Nõukogude süsteemis poliitiline T?ernobõl,” ütles Burbulis ajalehele Novõje Izvestija.
ALEKSANDER RUTSKOI
Tollane Vene Föderatsiooni asepresident Aleksander Rutskoi on ilmekas näide, kuidas revolutsioon ise oma lapsed õgib. Rutskoi sattus ise vanglasse 1993. aasta oktoobris Boriss Jeltsini vastu korraldatud riigipöördekatses süüdistatuna. Aastatel 1996-2000 tõusis Rutskoi siiski veel poliitilisele areenile, kui ta istus Kurski oblasti kuberneri toolil. 1999. aastal osales Rutskoi poliitilise bloki Jedinstva (Ühtsus) asutamises, kuid langes seejärel võimude ebasoosingusse ning ta eemaldati mitmel korral valimistelt.
RUSLAN HASBULATOV
Put?i ajal Vene Föderatsiooni Ülemnõukogu esimehe kohuseid täitnud t?et?eeni rahvusest ülikooli õppejõud Ruslan Hasbulatov lõpetas poliitilise karjääri sarnaselt Rutskoiga 1993. aasta oktoobris Moskvas valitsushoones Valges majas Jeltsini saadetud tankide eest varju otsides. Pärast süüdistust riigipöördekatses osalemises ja lühikest vangistust püüdis Hasbulatov sekkuda oma esivanemate maal toimunud sõjategevuse lõpetamist pooldavate poliitikutega. Kuid Hasbulatov jäi võõraks nii T?et?eenias kui Moskvas. Kahe sõja vahel 1998. aastal T?et?eenias toimunud presidendivalimistel ei suutnud ta isegi oma kandidatuuri üles seada.
KONSTANTIN KOBETS
Kindral-polkovnik Konstantin Kobets juhatas mälestusväärsetel päevadel augustis 1991 Valge maja kaitsjaid ning määrati 19. augustil 1991 Venemaa esimeseks kaitseministriks. Oktoobris 1993 juhatas selleks ajaks armeekindraliks tõusnud Kobets juba Valge maja ründamist ning selle kaitsjate arreteerimist. Nagu ta nende seas saatis Lefortovo vanglasse Rutskoi ja Hasbulatovi, sattus ta ise sinna 1997. aastal, süüdistatuna altkäemaksu võtmises. Seal istus ta kuni 2000. aastani kuni sai amnestia Teises maailmasõjas saavutatud võidu 55. aastapäeva puhul.
SERGEI STANKEVIT?
Jeltsini kaasvõitleja augustiput?i päevilt Sergei Stankevit? läks ajalukku kommunistliku timuka Felix Edmundovit? Dzer?inski ausamba mahavõtmisega Moskva KGB (Ljubljanka) peahoone eest. Temalegi ei ole saatus armuline olnud. Süüdistatuna altkäemaksu võtmises, varjas ta end vene korrakaitseorganiste eest 1995-1999. aastani Poolas. Pärast kriminaalasja sulgemist pöördus tagasi Venemaale ning tegeleb äris. Kritiseerib avalikult ja valjuhäälselt praeguste võimude antidemokraatlikku olemust. “Tõeliselt avalikku poliitikat Venemaal enam ei ole. Opositsioon Venemaal võib olla ainult kas dekoratiivne või marginaalne. Kolmandat võimalust pole antud,” kommenteerib Stankevit? olukorda Venemaal täna.
ALEKSANDR KOR?AKOV
Aleksandr Kor?akov oli augustiput?i ajal Vene Föderatsiooni presidendi Boriss Jeltsini julgeolekuteenistuse ülem ja üks silmapaistvamaid figuure augustisündmuste ajal. 1992. aastal omistati talle kindral-majori auaste. Oktoobris 1993 Jeltsini vastase mässu ajal juhtis kurikuulsat eriüksust Alfa, kes osales Valge maja vallutamisel. Kor?akov isiklikult arreteeris Rutskoi ja Hasbulatovi. 1996. aastal osales Kor?akov Jeltsini presidendikampaania valimisstaabi töös, kuid juba sama aasta 20. juunil vallandati kõigist ametitest. See oli Jeltsiniga tüllimineku hind. Kor?akov ühines seejärel kindral Aleksandr Lebedi poliitilise meeskonnaga. 1997. aastal valiti Kor?akov Tuulast Venemaa riigiduumasse. Seejärel avaldas skandaalselt kuulsaks saanud raamatu Jeltsini ümbruskonna inimestest ja intriigidest. Sealt tuli Jeltsini kliki nimetusena käibele termin perekond. Täna on Kor?akov duuma saadik, fraktsiooni Kodumaa – Kogu Venemaa liige.
Vaadates tagasi 15 aasta tagustele sündmustele, arvab Kor?akov: “Kuidas ka ei olnud, Krjut?kov on put?i kahetsenud. Tal oli vaja rahulikult Jeltsiniga kokku leppida, Mihhail Gorbat?ov tagandada ja teha Jeltsinist N. Liidu president. Ja mulle tundub, et see oleks olnud märksa odavam kui järgnenud N. Liidu kokkuvarisemine.”
DMITRI KOMAR, VLADIMIR USOV, ILJA KRIT?EVSKI
Valge maja kaitsmisel hukkus kolm noormeest – Dmitri Komar, Vladimir Usov ja Ilja Krit?evski. Ilja isa on täna veendunud, et august 1991 oli Venemaa ajaloo jaoks pöördeline. “Me elame täna teistsuguses riigis, demokraatlikus ja vabas. Kui teine pool oleks võitnud, ei oleks meie pojad Nõukogude Liidu kangelased, vaid käputäis purjus dissidente, kes avasid tankikolonni pihta esimestena tule.” Nii rääkisid put?istid nende kohta järgmisel päeval pärast nende hukkumist.
Dmitri ema on aga sügavalt kibestunud. “Kui poleks olnud neid Valge maja kaitsjaid, oleks Nõukogude Liit alles jäänud. Nagu ei olnud demokraatiat enne, ei ole seda ka praegu. Varem oli vähemalt kompartei rajoonikomitee, täitevkomitee, miilits, prokuratuur, kes töötasid ja jälgisid korra järele. Aga praegu, ükskõik, kuhu lähed, midagi ei ole võimalik saavutada, ainult sisutud vastused,” valab augustikangelase ema ajakirjanikele välja oma pettumust tänasest Venemaast.
Täna saavad langenud kangelaste emad Vene võimudelt poegade eest pensioni 741 rubla 32 kopikat (Eesti rahas u 341 krooni).
* * *
Vanameelsete edukas elu
Put?istide ninameestel pole täna võibolla just kõige helgemad päevad, kuid neil tundub minevat siiski võrratult paremini kui barrikaadidel nende vastu võidelnud ja vabadust ihalenud rahval. Võibolla oleks ka tollane N. Liidu siseminister, läti päritolu Boriss Pugo jätnud put?i läbikukkumise järel arreteerimise hirmus enesele kuuli pähe laskmata, kui oleks olnud hiromant ja Venemaa tulevikku ette näinud. Tollane N. Liidu peaminister Valentin Pavlov ei võtnud siis küll püstolit kätte, kuid pärast put?i edukat pankuri karjääri alustanud nomenklatuuramees läks siiski varakult liigsöömise ja -joomise ohvriks ning suri 2003|. aasta märtsi lõpus.
Put?istide ametliku ninamehena esitletud Gennadi Janajev läks ajalukku eelkõige oma värisevate kätega legendaarsel pressikonverentsil ning sellega, et oli silmnähtavalt purjus. Pärast vanglast vabanemist 1992. aastal töötas Janajev Sõja- ja Tööveteranide Abistamise Komitees. Praegu on ta õppejõud kõlava nimega erakõrgkoolis Rahvusvahelise Turismi Akadeemia, kus ta juhatab ajaloo ja rahvusvaheliste suhete kateedrit. Täna ei kahetse Janajev midagi. Ajakirjandusele avaldas ta arvamust, et kahetseb vaid üht – put?istide poolt tänavatele toodud sõjavägi oleks augustis 1991 pidanud käituma resoluutsemalt.
Tollane KGB esimees Vladimir Krjut?kov oli kahtlemata üks put?i peainitsiaatoreid. Tänaseks on 82-aastane Krjut?kov kirjutanud N. Liidu lagunemisest juba kolm raamatut, mis on täis raevukat vihkamist kõige demokraatliku ja lääneliku suhtes. Nende aastate jooksul on ta juhtinud ka küllaltki edukat ärilist ettevõtmist ning Vladimir Putini FSB (KGB järglane Venemaal) esimeheks olles olnud selles organistasioonis nõunikuks.
Endine kaitseminister Dmitri Jazov jätkab tänagi kõrges ametis sõjanduse vallas. Ta töötab Venemaa Kaitseministeeriumi Rahvusvahelise Sõjalise Koostöö Peavalitsuse peanõunikuna.
Put?istide kambas nn tööstusringkondade esindajaks olnud N. Liidu Teadustööstusliku Liidu asepresident Aleksandr Tizjakov juhib nüüd Venemaa Tööstusettevõtete Direktorite ja Ettevõtjate Assotsiatsiooni. Põllumehi N. Liidu Maarahva Liidu esimehena esindanud kõige klounilikum put?ist Vassili Starodubtsev jätkab samuti samas liinis – praegu juhib ta Venemaa Maarahva Liitu ja kõlava nimega organisatsiooni Rahvusvaheline Agrotööstuse Liit. Nagu paljud teised put?istid, ei kahetse ka augustipäevil 1991 maailma naerualuseks muutunud Starodubtsev midagi. “Venemaa muudeti Gorbat?ovi ja Jeltsini süül orjade ja isandate riigiks. Ja riigi päästmise nimel osaleksin ma taas igal üritusel mis on suunatud lihtsate inimeste elu parandamiseks,” on ta enesekindlalt avalikult sõna võtnud.
Augustis 1991 N. Liidu kompartei keskkomitee sekretär Oleg Baklanov püüdis poliitikasse naasta 1995. aastal, kuid kaotas valimistel. Praegu juhib ta Venemaa-Ukraina sõprusühingut Kiievi Venemaa. Tema sõnul võitsid put?istid moraalselt kõiki reetureid ja kõiki neid, kes praegu oma rahakotti ja kõhtu täidavad.
Put?istide varjus püsinud reservi juhatanud N. Liidu Ülemnõukogu esimees Anatoli Lukjanov on pensionär, kuid teenib lisa Venemaa Riigiduuma Vene Föderatsiooni Kompartei fraktsiooni nõunikuna.
Poliitikasse on taas sukeldunud ka tollane kaitseminister Jazovi asetäitja Valentin Varennikov. Täna on Varennikov kommunistliku kallakuga ultrapatriootide Rodina liikmena duuma saadik.
Tollane put?ist ja N. Liidu kompartei poliitbüroo liige Oleg ?enin on täna ametlikult registreerimata N. Liidu kommunistliku partei esimees ning ta on teatanud oma kavatsusest osaleda 2008|. aasta presidendivalimistel. Ta on siiani veendunud, et de jure eksisteerib N. Liit edasi.