Moespetsialistid teavad: et äratada tähelepanu, peab keha paljast osa kogu aeg muutma. Kui täiesti paljas on rind, hakkavad erutama kaetud jalad; kui jalad on paljad, tõmbavad pilke kaetud käed; kui paljas on kõht, tahaks näha nägu, mis on varjatud maskiga. Ühesõnaga, see, mis on katmata, on kui avaldatud saladus, mis mõne minuti pärast enam kedagi ei eruta, see aga, mis on varjatud, erutab oma tundmatusega.
KÕIK TEGELASED ALASTI
Aeg-ajalt tekib mood olla alasti teatrilaval. Algul ilmusid täiesti alasti naised – lubati seda isegi Nõukogude võimu ajal, hiljem, mõningase kohmetusega, võtavad püksid jalast mehed. Siin on väga tähtis üks reservatsioon: isegi täielikult lahtiriietununa peab näitleja midagi katma, et säiliks saladuse illusioon. Et säiliks esteetika, ilu element.
Nii riietusid kunagi lahti Solveig ja Per Gynt Eesti Draamateatris, nad võtsid teineteiselt oma püksikud, ja Juhan Viiding, kes mängis Per Gynti, pöördus seljaga saali poole, tõmbus kõverasse, demonstreerides oma üksindust, mitte alastust. Nii on lavastuses “Kõlvatu”, praegu maailmas kõige populaarsema prantsuse dramaturgi Eric Emmanuel Schmitti Diderot’st rääkiva näidendi põhjal, kokku lepitud, et peaosatäitja peab tegevuse käigus alasti poseerima naiskunstnikule, ja kõigis Euroopa teatrites, kus näidendit on lavastatud, on Diderot pööratud saali poole seljaga… Sagedamini riietuvad lahti ilusad ja noored, kuid Moskva Ganini teatris, vastupidi, ilmuvad alasti inimesed kõige erinevama vanuse ja kehaehitusega. Mida nimelt selle täieliku alastusega taotletakse, on mul raske öelda, kuna alasti kuningal pole mingeid saladusi. Ja publik, paljastades sõna kõige otsesemas ja piltlikumas tähenduses, kaotab momentaalselt tema vastu huvi.
Seda imelikum on, et üks Venemaa kõige väärikamaid teatreid, Väike draamateater, “Euroopa” teater Peterburis, mida juhib Lev Dodin, tõi lavale loo alasti kuningast – näitlejad riietuvad lahti näidendis “Kuningas Lear”. Lahti riietuvad ainult mehed eesotsas kuningas Leariga, naised on miskipärast kõrvuni kaetud. Nagu räägitakse teatris, on see säärane metafoor: alasti inimene paljal maal. Oli ju inimene alguses alasti, hiljem pani end riidesse… Ning on oluline mõista – Lear jääb inimeseks kõigis oma ettevõtmistes või muutub loomaks, kel pole rõivaid vaja… Vaatajad muide pole sellest probleemist eriti vaevatud – enamik neist pöördub vaatepildist kohmetult ära -, püüdes mitte vaadata erinevas vanuses mehi, kes metsikult liiguvad laval, Shakespeare’i tekst hambus.
KUIDAS TÕSTA REITINGUT
Kõige suurem spetsialist Venemaal enesereklaami alal on kahtlemata saadik Vladimir ?irinovski. Hiljaaegu mõtles ta välja veel ühe PR-käigu: hakkas välja laskma sigarette nimetusega “?irinovski” oma profiiliga pakil. Ning laskis suitsud välja kohe pärast mängu, millega selgelt propageeris tervislikku eluviisi. Küsimusele, kuidas üks teisega kokku sobib, vastas reibas poliitik: asi pole kokkulangemises, vaid selles, et teistel saadikutel sellist reklaamileidu pole!
Just samasugust tervisliku eluviisi ning kergete ja raskete narkootikumide kokkusobivust kuulutab ka ühe Moskvas kõige enam ostetava noore kirjaniku Sergei Minajevi raamat “DuhLess”. Raamatu nimi koosneb vene nimisõnast ja ingliskeelsest eitavast osast. Tervikuna kõlaks nimi venekeelsena nagu “Hingetus”. Kuid nagu noorsugu räägib vene keelt, eelistades kirjanduslikule keelele pigem slängi segamini ingliskeelsete väljenditega, järgib ka nimi seda moodi. Kõik teose tegelased treenivad hommikuti spordisaalides, joovad mahla, konsulteerivad isiklike arstide ja isiklike treeneritega, õhtuti aga võtavad klubides narkootikume, joovad ja teevad inetusi. Nad loevad ka Minajevi raamatut, kuna neile meeldib end näha (dokumentaalse) kirjanduse peeglist.
Valitsuse kirjanduslike aforismide kogu täiendas Vladimir Putin. Ta ütles: “Kui vanaemal oleksid teatavad sootunnused, oleks ta vanaisa…” Kuulus on endise peaministri T?ernomõrdini filosoofiline maksiim: “Tahtsime parimat, ent välja kukkus, nagu ikka.” Sinnani oli maailm erutatud Hru?t?ovi lubadusest näidata kõigile “Kuzkinu mat!”
DETEKTIIVNE MOSKVA
Pealinnas tegutsevad edukalt firmad, mis tegelevad täiesti seadusliku rahavõtmisega rikastelt meestelt. Teevad nad seda ilusate naiste kaudu. Tegutseb terve armaada psühholooge, arvutimehi, detektiive, analüütikuid. Õpitakse tundma kliendi biograafiat – kõiki tema elujuhtumeid, maitset, vaateid, kirgi. siis tutvub temaga justkui täiesti juhuslikult noor kaunitar. Tema jutuajamist rikkuriga kuulavad kaastöötajad raadiomikrofoni kaudu, mis on kinnitatud tema rinnahoidja külge, kõrvas on tal miniatuurne kuuldeklapp, mis lubab vajaduse korral pidada tarka vestlust, mis kubiseb klassikute tsitaatidest ning teadmistest erinevatest teadusaladest. Pärast edukat tutvumist ja romaani algamist keeldub iludus kaua kingitustest, üritab ise tasuda restoraniarveid ja alles teatud aja möödumisel palub 200-300 000 dollarit korteri soetamiseks või keerulise operatsiooni tarvis või millekski muuks, simuleerides enesetapukatset… Ja kaob alles siis, kui saab, mida tahab.
Enamik rikkureist ei räägi taolistest sissekukkumistest, kuid hiljuti otsustas tuntud kunstnik Nikass Safronov, kes võtab portree eest 100 000 dollarit, jutustada kaunitarist, kes oskas teda “pügada” tervelt miljoni dollariga. Ta kinnitab, et teab paljusid sarnaseid lugusid, millesse on segatud tema tuttavad, kuid tal pole õigust neist rääkida. Loomulik, et kaunitaride taga on kogenud juristid, kes aitavad võtta raha nõnda, et poleks pretsedenti kohtu-uurimise jaoks.
Miskipärast kurbust need juhtumid ei tekita. Kui on olemas väga rikkad inimesed, siis peab keegi ju neilt ka röövima.