Matke meid trollipeatusse, Tõnismäe trollipeatusse. See on meie kindel soov ja tahtmine, mis põhineb laialt tuntud pretsedendil. Kui teatav hulk inimesi on trollipeatusesse maetud ja see on linnavalitsuse meelest OK, valitsuse meelest OK ning ka kõigi kuue suure poliitilise partei kaljukindla veendumuse kohaselt igati normaalne, tahame, et meid maetaks Tõnismäe trollipeatusse. Kui paaril tiblal on seal suur hauamonument, mida ära ei veeta, on meil õigus nõuda samasugust.
1.
Kutsume ühinema kõiki inimesi, kes vajavad vaheldust umbsele kalmistukliimale ja ootavad liha ülestõusmist pigem heakorrastatud rentsli kui umbrohtukasvanud kääpa all. Kampaania info asub leheküljel: http://www.orkut.com/Community.aspx?mm=18139231&refresh=1
2.
Lisaks pretsedendile toetab meie vaadet üldine tendents avatud ühiskonna poole. See tähendab, et trollipeatused peavad olema surnutele avatud. Üldise heaolu kasv oleks ilmne. Esiteks on surnuaiad masendavad kohad, milleks matta ennast keset riste, tatiseid leskesid ja odavaid küünlaid? See ei sobi meile.
3.
Tahame, et meid maetaks inimese kombel avalikku ja looduslikult kaunisse kohta. Tõnismägi sobib meie viimseks rahupaigaks oivaliselt. Hea lähedal leinata, kui sugulased lähevad rahvusraamatukokku, asetavad nad möödaminnes trollipeatusse lillekimbu ja tehtud see ongi.
4.
Milleks kulutada bensiini ja raisata aega Metsakalmistule sõitmisega – seal pole ju midagi teha. Isegi suitsu ei müüda, Tõnismäel on aga kiosk, kunagi oli ka viinapood, ilmselt on praegugi. Lähedal on tunnel, kus saab õlut ja hamburgerit. On okupatsioonimuuseum, mis sa hing veel igatsed.
5.
Üks põhilisi inimõigusi on õigus vabalt ringi liikuda ja endale elukoht valida, loogiline, et seaduse mõte on selles, et võib endale valida ka koha, kus elatakse oma igavest elu. Vähemalt maailmavaade, mille kohaselt igavene elu on tõsiasi, on usuvabaduse kaitse all. Nii et vastavalt usu- ja liikumisvabadusele võib meid trollipeatusse matta küll.
6.
On multikultuuri aeg, vaadete ja eluviiside paljusus on otse kohustuslik. Nii et kõikvõimaliku paljususe soosimise raames tuleb ka toetada vähemust, kes tahab Tõnismäe trollipeatusse hauaplatsi. Miks me teistest vähemustest halvemad oleme? Meie nõudmine on igati põhjendatud, me aitame inimeste mõtteviisi avardamisega globaliseerumisele takka.
7.
Monopolide vastane seadus on samuti meie poolt. Kuidas saavad kalmistud monopoliseerida matmisteenuse – see on lubamatu. Lisaks trollipeatustele tuleb lubada veel mõned matmiskohad. Millised nimelt, las selle töötab välja vastav komisjon kodanike ja ühiskondlike organisatsioonide soove arvestades.
8.
Kindlasti on meil siin ugrilasi, kellel on iidne komme matta surnuid puu otsa või pärismaalasi, kes oma surnud lihtsalt nahka pistavad. Taoliste isikute viimseks rahuldamiseks tuleb nad sängitada restoranide külmikutesse, seejärel vastavalt euroeeskirjadele grillida või moorida. Eks matnud meie esivanemadki oma pereliikmeid tare põranda alla. Traditsiooniline arhitektuur ja kultuur on tõusuteel. Viljandi kultuurikolled? peab avama esimesel võimalusel muistsete matusekommete õppetooli.
9.
Seniks aga tuleb lahendada probleem, kuidas matta inimesi paneelmajade ja muude uus ehitiste põrandatesse. Kas murda põrandasse auk ja lasta kirst lihtsalt alumisele korrusele või tõsta põrandaid või pressida laibad lapikuks, kuivatada ja panna põrand vaiba või parketi alla. Mõtlemisainet on, aga printsiip on selge – eestlasel peab olema võimalus matta omakseid eesti kombe kohaselt.
10.
Me loodame väga, et Tõnismäe trollipeatus muutub populaarseks viimse puhkuse veetmise paigaks ja puhkerajooni laiendamise käigus saab minema vedada lähedalasuvad võõrvõimu sümbolid, pronksvärdja ja kahe küüruga kiriku. Mõlemad riivavad põlisrahva pühamaid tundeid ja inimväärikust.
11.
Seega võime väita, et iga inimese püha kohus on mattuda Tõnismäele. Omal parem ja õhk saab ka puhtam. Pole põhjust karta, et kõik soovijad trollipeatusse ära ei mahu. Ega kõik autodki kesklinnas parkida saaks, kui poleks parkimismaju. Kui vaja, rajame Tõnismäele kas või viiekümnekorruselise kalmistu. Nii oivalise vaatega ei ole ükski surnuaed, nii et omaste head tuju hindav surija valib kindlasti Tõnismäe nekropoli.
12.
Arvestades demograafilist kollapsit, jäävad peagi väga palju eluruumid tühjaks. Iseäranis Tallinna rõvedamates elurajoonides nagu Lasnamägi, Mustamägi, Õismägi ja muud sarnased. Selleks ajaks, kui Tõnismäe surmakompleks enam laipu mahutada ei suuda, leidub lasnamägedel piisavalt vabu kortereid, millega polegi muud peale hakata kui mulda või liiva täis ajada ja koolnutele välja rentida.
13.
Pole võimalik ette kujutada loodussõbralikumat ja mugavamat matmisviisi kui lähitulevikus elanikkonnast tühjeneval Lasnamäel. Keegi sureb – korras, ta jäetakse oma korterisse, sugulased kühveldavad talle liiva, lilled ja pärjad peale. Kui korterisse jääb veel ruumi, kannab majarahvas selle prügikotte täis, uks pannakse igaveseks lukku ja nimesilt asendatakse hauaplaadiga.
14.
Aga et üldse nii mugava ja säästva arengu ideedest kantud elu ja surma ühendstiili juurde jõuda, peame edendama Tõnismäe trollipeatuse nekropoli, arhitektuurilise lahenduse poolest peaks ta olema samasugune akendeta kivikobakas nagu rahvusraamatukogugi – hirmuäratav, ent usaldusväärne.
15.
Ja kui meie suurejoonelised plaanid õnnestuvad, saab Eesti endale ka mägedel asuvate nekropolide kujul lõpuks ometi väärika turismimagneti. Midagi, mis poleks ohtlikud nagu odav viin ja ebaturvaline seks. Võibolla meil siin tõesti pole kõige parem elu, aga kui see ükskord läbi saab, siis kadestavad meid kõik. Ilmahulgused vaatavad Tõnismäe või Lasnamäe hiigelnekropoli ja suu jookseb vett.
16.
Veel midagi. Lõpuks saaksid oma funktsiooni ka poolearulised puujalaga vene veteranid ja nende hälvikutest käsilased. Isamaalistele surnutele trollipeatuse all pole midagi meeliülendavamat, kui nende haud on vähemalt kaks korda aastas täis tiblade nelke. Eriti kahetiselt mõjub asi siis, kui Tõnismäele matta härrad Madisson ja Rebane. Vabadusvõitlejale ei ole suuremat meeleülendust, et värdjalikud tiblad talle lilli toovad ja okupandile suuremat alandust, kui viia nelke vabadusvõitlejate hauale.
17.
Pikapeale muutub ka tiblade mõtteviis, võibolla isegi Jüri Ratta oma. Mais ja septembris normaalsete eestlaste hauale lillede asetamisel – ehkki tehes näo, et kummardatakse “vabastajaid” – on psühholoogiliselt rusuv mõju. Haiged inimesed valitsuses lähevad varem või hiljem hulluks ning nad saab sulgeda seevaldisse. Isamaaliidu kunagine “Plats puhtaks” plaan saaks oma alguse seega just trollipeatusest ning tiblade hammastekiristamise saatel.