Ojulandi, kes lollid paberid ära kaotas või viskas, tahetakse kohalt maha võtta, sõimatakse lehes ja ka omade vahel – kaunis krõbedate väljenditega. Täiesti ilma asjata sealjuures.
LOLLUSE VARJAMINE EI AITA
Pole mõtet sita pärast halada, me kõik teame, et välisministeeriumis pole ammu enam ühtegi mõtlemisvõimelist inimest. Mida me sellest järeldame? Ainult seda, et need kadunud paberid on kokku soperdatud idiootide poolt ja varjata pole seal muud kui lauslollust. Niikuinii oleks tulnud minema visata.
Lolluse varjamine ei anna aga – vähemalt niikaua, kuni meie lugupeetud presidendihärrat Arnoldit pole polsterdatud seintega tuppa pandud ja ukse käepidet kaevu visatud – mitte mingit tulemust. On alust arvata, et välismini riiulist on kadunud Rüütli kõnede ja erakõneluste täielik kogu. Kui ei, siis jääb muidugi võimalus, et need olid miskid vanad kaustad, mis on tehtud enne Ojulandi, aga siis on nad aegunud ega sisalda midagi kaasaegset.
Me oleme nüüd niikuinii osa suurest liitriigist ja neil kel vaja, on kõik niigi teada. Mida siin varjata? Pakk paberit ei maksa kuigi palju. Kümme miljonit taala pandi tuuri, vana Siim korrastab praegu euroliidu raamatupidamist, pole hullu. Küll Kristiina ka Euroopa salapaberite kantseldamisega toime tuleb, vaja ainult natuke edutada.
OJULAND ON VASTIKULT ÕHKU TÄIS
Meie poliitikas räägitakse kogu aeg, et tuleb arvestada reaalsusega, eks siis arvestame reaalsusega ka kadunud bürokraatia küsimuses. Igasugune paberimäärimine on kuradist ja vastik – ka salajane paberimäärimine. Nii et paberirämpsu kadumine on OK, eriti siis, kui oletada, et need jäätmed viidi välismaale. Siis on Eesti loodus selle võrra puhtam.
Välisministeerium peakski olema see ametkond, kus lüüakse prügikottide peale tempel kirjaga “salajane” ja oodatakse, kuni agendid saasta pimeduse varjus üle piiri tassivad. Eelisjärjekorras tuleks salaarhiivi viia mürgised, radioaktiivsed ja haisvad jäätmed. Las salatoimikufännid jandivad nendega, võõras mure.
Millised reaalsused meil veel on, millega arvestada? Setumaa on tuuri pandud, riigivili on varastatud, kulka papp on kasiinosse viidud ja kunstiülikooli säästud omakorda litsimajja hoiule antud. Ja nii edasi ja nii edasi. See kõik on aega mööda avalikuks tulnud. Kui palju kahju võib paar paberit meile veel teha? Mitte eriti.
Kui võrrelda sellise reaalsusega nagu üleujutus ja torm läänerannikul, mis tegi kahju viissada miljonit ja suhkrutrahviga, mis ähvardab tulla kaheksasada miljonit, mis me siin siis üldse räägime. Ametnik Ojuland on vastikult õhku täis läinud ja arvab iseendast ja oma paberitest kurat teab mida.
TEGELIKULT POLE SALAPABEREID OLNUDKI
On veel üks võimalus, miks Ojuland vääksub. Välispoliitiline reaalsus on ümmargune null, kui oleks minu teha, pistaksin Välisministeeriumi põlema ja kihutaksin kõik need tropid sealt tänavale. Kasu pole neist kõige vähematki, enne võib mõista Side- ja Transpordiministeeriumi vajalikkust. Ilmselt on taolisele järeldusele jõudnud muudki instantsid ja nüüd püüab Ojuland oma toolil sel kombel edasi püsida, et hämab tähtsate paberite kadumisest. Vaevalt et neid aga üldse oligi, ent nii tekib pikk ja segane juurdlus, mis loomulikult kuhugi välja ei vii – nagu näiteks ka Estoonia uppumise uurimine.
Asja uuritakse, midagi ei selgu ja kogu selle aja püsib välisminister koos oma tohletanud sabarakkudega kindlalt ametipostil ja saab ehk mõne juhuslikult majapidamisse ära eksinud asjatundja intrigeerimisega närvihaiguse äärele viia. Välisministeeriumis on selletagi väga raske töötada, pidevalt sagivad mingid võõramaalased jalge vahel.
Välisministeeriumi töötajatel on veel palju õppida peamistrilt ja NATO ametnikult Tiidolt, need on õiged Eesti välispoliitikud, ausad, kogenud ja ennastsalgavad patrioodid. Ega nemad ei oska ka midagi öelda ega teha, aga nad ei hakka veel selle pärast pükstest välja kargama. Lihtsalt ei võta toru, ei räägi, ei suhtle, ei tee ja ongi kõik korras. Bandiitidele jääb relvalast saamata, ehk tuleb üldse liiga hilja.
ILMA AJUDETA SALADUSED EI AITA
Kui Ojulandil ja Rüütlil pole endal mõistust telefonist ja meilist eemale hoida, siis tuleb lihtsalt kõik ministeeriumisse sissetulevad juhtmed läbi lõigata, keelepaelu võib neil veel tulevikus mõne tõsisema uurimise asjus vaja minna. Ühesõnaga – kui ei oska, ära punnita. Maga, käi kinos ja valijatega nooblis söögikohas. Kõik võimalused on loodud.
Kes sind keelab, aga ära jumala eest hakka välispoliitikat torkima. Välispoliitika puudumine on hea, halva välispoliitika olemasolu aga katastroof. Poleks ju midagi halvasti, kui meil poleks üldse peaministrit ja presidenti. Mitte midagi ei muutuks, see on fakt. Aga kui vaatad kõverkaela ja punavanakest, siis tahaks nutta. Kust sellised tulevad, kes kurat neile oma hääle annab.
Õudne on mõelda, et varsti on jälle valimised, inimmass on ikka päris ära pööranud. Enamus toetab Rüütli Moskva sõitu fa?ismivastase võitluse tähistamise küsimuses. Idioodid, kas siis ikka pole veel aru saadud, et venelased panevad meie omadele alati kahvli. Mida sa ka ei teeks, on halvasti.
Lähed Moskvasse, oled antifa?ist ja venelaste orjanäru, kui ei lähe, oled fa?ist ja sul on päeva pealt kõik antifa?istid kukil. Tee siis nendega mis tahad. Kahvli vastu ei aita muu kui omad kahvlid, aga need ei kava metsas puu otsas, vaid tekivad mõtlevate ametnike peades, mitte parteipoliitika hämaruse tõttu valele kohale sokutatud töllmokkade istmiku all.
Veel vähem salajaseks kuulutatud makulatuurilademetes.