SAKSOFONI ÄRA TALTSUTANUD INIMENE: Selle aasta Jazzkaarele paneb punkti saksofonilegend Bill Evans. Evans on üks neist legendidest, kelle tähelend sai alguse Miles Davise ansamblist. Bill Evansiga vestleb Anne Erm.
Miles Davis oli karismaatiline võlur – kõik, keda ta oma ansamblisse kutsus, muutusid peagi vaieldamatuteks jazz’i-staarideks ja erand polnud ka Bill Evans. Aga kas teate, et Davise bändis on mänginud kaks Bill Evansit? Jazz’i-sõbrad tunnevad maailma üht armastatumat jazz-pianisti Bill Evansit ja tema imekaunist lugu „Valss Debbyle“. Davise juures mängis pianist Evans aastatel 1958–59, Davis sai tema harmooniakäsitlusest omakorda inspiratsiooni. Bill Evans nr 2 sündis aastal 1958 ja sai Davise bändi liikmeks aastal 1980, olles vaid 22-aastane. Ta osales kontsertidel, mitme albumi salvestamisel ning lisaks soovitas ta trompetistile tulevasi staarkitarriste – John Scofieldi ja Mike Sterni ning basskitarrist Marcus Millerit.
*
Miles Davise perioodist on tänavusel Jazzkaarel esineval saksofonistil Bill Evansil mõndagi meenutada.
Bill Evans: „Enne kui Miles Davis otsustas, kas võtta see üsna roheline, kuid entusiastlik noormees bändi või mitte, helistas ta mulle ja küsis: „Kas sa mängid paremini kui Charlie Parker, Lester Young või John Coltrane?“ Vastasin, et mängin nii hästi, nagu oskan. Miles puhkes selle peale naerma. Ja peagi olin ma bändi liige. Aastal 1981 oli minu esimene live-kontsert Davise bändiga Bostonis, Miles käskis bändil mängimise lõpetada just minu soolo ajal ja pidin üksi edasi panema. Sel hetkel tundus mulle, nagu oleks soolo kestnud terve igaviku, kuigi tegelikult möödus arvatavasti vaid paar minutit. Ma olin väga närvis, kuid peale kontserti ütles Miles mulle: „Nüüd ei tunne sa enam kunagi lavanärvi, sest midagi raskemat kui see, mis sa just tegid, ei ole!“ Meist said head sõbrad. Kavatsen kunagi sellest kirjutada raamatu.“
*
Kõik muusikud, kes on Miles Davise bändis kunagi mänginud, on saanud maestrolt väärtuslikke kogemusi, nii ka Bill Evans.
Evans: „Miles Davis rõhutas, et tuleb alati usaldada oma inspiratsiooni, olla sina ise ja püüelda uute eesmärkide poole. Ja seda olengi oma karjääri jooksul teinud. Minu 11 aastat tegutsenud bänd Soulgrass oli omas ajas vägagi innovatiivne – pillideks banžo, viiul, kitarr, ja vokaal. Armusin bluegrass’i, sest mulle meeldib nende pillide kõla ja nad sobivad minu meloodiate ja lugudega. Teine akustilise gruuviga bänd Soulbop ühendas endas palju erinevaid stiile. Praeguses ansamblis mängin lisaks saksofonile klaverit ja laulan. Utsitan end kogu aeg kaugemale püüdlema, see ongi tõelise jazz’i tunnus – pidev areng ja minek täiuslikkuse poole. Viimati mängisin Milesiga 1984. aastal, see on 34 aastat tagasi. Olin siis väga noor ja kindlasti mõjutas see mind toona palju, kuid sestsaati on muusika, ka minu oma, palju muutunud ja arvan, et mu kõige parem looming on ikkagi sündinud palju hiljem.“
*
Bill Evansi muusikaarmastus on pärit kodust. Ta isa oli väga hea pianist ja ka Bill hakkas 5-aastaselt klaverit mängima. Ta ema on öelnud, et klaver mõjus poisile maagiliselt ja ta võis sellise kontsentratsiooniga mängida, mis on väikese poisi kohta haruldane. Kui pianistist isa tuli töölt, siis õpetas ta pojale, kuidas on õige harjutada ja nii võis Bill juba 7-aastaselt mängida Haydni klaverikontserti. 11-aastaselt hakkas ta klarnetit õppima, millele peagi lisandus saksofon ja 17-aastaselt veel flööt. Kui arvestada, et juba mitmed aastad kasutab Evans oma ansamblis ka vokaali – lauldes või räppides ise, siis saaks ta ühemehe orkestri kindlasti kokku, aga ei, talle meeldib mängida parimatega. Evans on musitseerinud John McLaughlini Mahavishnu Orchestras, Mike Mainieri ansamblis Steps Ahead, Herbie Hancocki, Mick Jaggeri, Randy Breckeri, Willie Nelsoni ja veel paljude tippmuusikute ansamblites. Aga aluse sellele kõigele pani pärast ülikooli lõpetamist ikkagi töö Miles Davise juures ja soovitajaks oli ta viimane saksofoniõpetaja Dave Liebman, kes esines alles märtsis koos Kristjan Randaluga Eestis. Nüüdseks 24 sooloalbumit avaldanud Bill Evans, mitmekordne Grammy nominent, on jätkuvalt avastamas uusi muusikalisi horisonte, tuuritades erinevate artistide ja ka enda koosseisudega Bill Evans Soulgrass, Soulbop Band, The New Bill Evans Band ja Bill Evans Petite Blonde II.
*
Anne Erm: Millised muusikastiilid sind köidavad?
Evans: „Soul, jazz, americana, funk, fusion, rock, bluegrass ja klassikaline muusika,“ on lühivastus. Evansi enda muusikas võibki täheldada kollaažilikkust, erinevatest detailidest, kõladest ja harmooniakihistustest vormib ta oma maailma. Praegu on ta turneel ansambliga Bill Evans Petite Blonde II, nii tähistab ta omanimelise grupi esinemiste 25. aastapäeva. See on järg 1992. aasta suurele Euroopa-turneele ja samanimelisele live-albumile. Toonane turnee kujunes väga menukaks ja salvestust on peetud üheks parimaks jazzfunk-kontsertplaadiks.
Erm: Kes mängisid toonases koosseisus?
Evans: „Ansamblisse kuulusid siis bassist Victor Bailey, kitarrist Chuck Loeb, Mitch Forman klahvpillidel ja Dennis Chambers trummidel.“
Arvestades sündmuse legendaarset staatust, taaselustas Evans kunagise nime ja lõi uue repertuaari spetsiaalselt praegusele ansamblikoosseisule. Ansambli endisest koosseisust on kaasa tegemas karismaatiline Dennis Chambers, Ameerika üks parimaid jazz-trummareid.
Erm: Kuidas sai kokku ülejäänud koosseis?
Evans: „Küsisin Dennis Chambersilt, keda ta sooviks bassi mängima ning ta vastas, et Gary Grangerit. Nii juhtuski, et saime Gary, kes on mänginud John Scofieldi ja Whitney Houstoni koosseisudes. Kitarrist Ulf Wakeniusega olen aga ammugi tuttav, mängisin 90-ndatel tema bändis koos Jack DeJohnette’i ja Randy Breckeriga. Ulf on tänases muusikamaailmas hinnatumaid kitarriste, ta on koostööd teinud Herbie Hancocki, Oscar Petersoni, Mike Breckeri, Milt Jacksoni, Toots Thielemansi, Chris Potteri ja paljude teistega.“
Jazzkaare publik on Wakeniust kuulnud esinemas koos Nils Henning Orsted Pederseniga ja korea lauljatari Youn Sun Nah’ga. Wakenius on maailmakodanik, hea suhtleja ja kitarrist, kes oskab siduda bändis rütmi- ja meloodialiinid.
Erm: Mida mängitakse seekordsel tuuril?
Evans: „Oleme Petite Blonde I ajast kasvanud ja arenenud, Petite Blonde II mängib minu uut muusikat, kuigi ka algusaegadest on paar lugu, nagu näiteks „The Hobo“ ja „Let the Juice Loose“. Me kõik armastame muusikat ning ka just seda tüüpi muusikaga bändi.“
Erm: Mis on kõige hullumeelsem asi, mida olete kontserdi jooksul teinud?
Evans: „Olen mänginud publiku peade kohale riputatud kõlaril seistes. Aga tol hetkel ei mõelnud ma muule kui muusikale.“
Erm: Mida armastate teha vabal ajal?
Evans: „Momendil, just enne tuuri olen Kanadas väikesel puhkusel. Ma armastan Kanadas kalal käia, armastan väga sukeldumist ja lihtsalt nautida värsket õhku ja puhta looduse ilu. Jazzkaare küsimustele vastan praegu Grand Turki rannal väikesest hotellist, taustaks merelainete mühin. Muusika on andnud mulle võimaluse kõige selle jaoks ja olen selle eest väga tänulik.“
Saksofonist Bill Evans lõpetab 29. korda toimuva festivali Jazzkaar 2018 programmi kontserdiga 29. aprillil Vabal Laval.
