Mõnikord valdab mind lugemise või filmivaatamise ajal ületamatu soov loo kulgu sekkuda: MIKS küll ometi ei saa ma haarata peategelasel varrukast, kui too oinas valel ajal trammist maha astub, märkamata, et just selsamal momendil komposteerib piletit tema südamedaam? MIKS pole mul käepärast põrandaharja, et seda risti uksele seada, sulgemaks peategelased sahvrisse hädavajalikuks (ning nagu selgub mõni peatükk hiljem, ka elu muutvaks) jutuajamiseks ning MIKS ei saa ma hädaldajat, kellest jutt parasjagu käib, uulitsale lükata koos sõnumiga Morcheebalt: stop chasing shadows, just enjoy the ride? Kõik kokku ajabki mind nutma, naerma ja vihaseks ühtaegu. Peeter Helme uudisteos “Varastatud aja lõpus” polnud siinkohal erand, aga kui ma võiksin raamatuarvustuse rubriiki Ahto Mullale tagasihoidliku soovituse teha, võiks Peetri raamatu sildistada ainult ühe sõnaga: aus. Ausalt kirja pandud oma armastuse lugu.
*
Kuidas sa julgesid nii isikliku loo kirja panna? See on ju oluliselt hullem kui linnaväljakul ennast paljaks võtta.
Peeter Helme (PH): Vahel tuleb seda ka teha. Ma arvan, et iga kunstnik peab mingil hetkel ennast alasti võtma. Kirjandus on suures osas küll vale, kuid see vale baseerub suures osas ikkagi elul. Eks selles raamatus on ka mõned asjad lihtsamasse narratiivi aetud, sündmuste ajalist järjekorda muudetud jne. Elu ei saa ju täpselt maha kirjutada. Aga palju seal välja muidugi mõeldud ei ole.
*
Miks sa seda tegid?
PH: Üks põhjus on kindlasti soov ennast mõista, kindlasti ka vajadus oma eluga edasi minna. Kuid ka see, et asjade kirjapanek muudab need kuidagi konkreetsemaks – iga inimese elus on suur potentsiaal kunstiloomeks, miks mitte seda siis ära kasutada?
*
Mul tekkis raamatut lugedes ületamatu soov sekkuda, asjade kulgu muuta.
PH: Mulgi on varasemates raamatutes olnud alati vabadus oma tegelastega vabalt ümber käia ja loo kulgu suunata. Antud juhul mul see vabadus puudus.
*
Kui palju sundis loo kirjapanek sind üldse oma varasemaid otsuseid analüüsima, stiilis: oleks ma vaid tookord teinud nii või naa?
PH: Kirjutamise hetkel enam mitte. Kui olin juba esimesed leheküljed kirja pannud ja sain aru, mida ma teen, et see on see lugu, tuli kõik kahtlused ja kõhklused kõrvale jätta. Enesehaletsusel polnud seal kohta.
See lugu on mul kogu aeg peas olnud; aga ma mõtlesin tükk aega sellele, mida sellega peale hakata. Ühel hetkel sain aru, et tuleb kirjutada, mitte igal hommikul ärgata, samu mõtteid mõelda ja ennast piinata. Tükk aega kõhklesin, kas kirjutatul võiks üldse olla mingit kirjanduslikku väärtust. Kartsin, et äkki on tegemist lihtsalt kirjutamisteraapiaga.
Kui aga esimesed leheküljed kirja olid pandud, märkasin juba, et mängin stiiliga, valin sõnu ja väljendeid ning määran teksti rütmi. Siis töötasin alguse uuesti, juba teadlikumalt läbi ja kirjutasin edasi. Päris lõpus lisasin vahele filosoofilised lõigud aja teemal, selleks hetkeks oli mul enamik tekstist juba koos. Näitasin katkeid oma sõpradele, nemad pidasid seda avaldamist väärivaks materjaliks ja julgustasid edasi kirjutama?
Muidugi tuli see väga raskelt, aga kuna ma kirjutamist eriti ei salli, siis kirjutan ma kiirelt. Selle raamatu siin kirjutasin eelmise aasta oktoobris ja novembris, detsembris, pärast väikest pausi lõpu, siis veel lihvisin ja valmis ta oligi.
Olen arvamusel, et iga tekst muutub kirjanduseks tegelikult alles siis, kui ta välja on antud; sahtlisse võib kirjutada igasugu asju. Eks ma natuke pidin ennast sundima, et see kirjastatud saaks, aga kui kirjastus otsustas selle välja anda, siis sain lõpuks aru, et see on vist tõesti ikka kirjandus. Aga jah, eks oli hetki, mil ma pidin pähe tikkuvad enesesüüdistused kõrvale viskama ja lihtsalt masinlikult seda tööd tegema.
*
Mulle on jäänud mulje, et tunnetest saab kirjutada laias laastus kahel moel: nõretavalt või siis kibedalt. Sinu raamat räägib tunnetest, aga kummalisel kombel pole ei üks ega teine.
PH: Möödunud sügisel tabas mind oluline äratundmine: iseenda vastu tuleb olla lõpuni aus ja see ongi kõige parem kirjandusstiil. Sestap sundisin end olema lõpuni aus, kirjutama nii, nagu ma asju iseendale valetamata näen. Seetõttu püüdsin stiili ka mõnevõrra minimalistlikuna hoida. Barokses mõttes poeetilisust sellest raamatust ei leia, samas ilmselt poeetiline on ta küll. Ma olen alati tahtnud midagi ilusat kirjutada, see teadmine on minus juba aastaid püsinud.
*
Näivusest tulvil maailmas on ausus kõige väärtuslikum valuuta. Ja lööb sind samas valusalt.
PH: Nagu siit raamatust ka välja tuleb, olen ma ise ka piisavalt ebaaus ja alatu olnud – nii iseenda kui teiste vastu. Ehk siis oli viimane aeg ausaks muutuda?
*
Mil määral sa ise oma loost pärast selle raamatuks saamist võõrandusid?
PH: Eks mõnevõrra ikka. Ma küll ei tea, kui palju see on seotud raamatuga. Ilmselt teeb aeg lihtsalt oma töö. Aga nüüd, raamatuks köidetud kujul ma seda teksti uuesti läbi lugeda kindlasti ei suuda. Ma ei taha seda raamatut lugeda.
*
Sest see teeb sulle haiget?
PH: Jah, see on ju väga isiklik raamat. Võib-olla kümne aasta pärast ma enam nii ei tunne, aga praegu küll.
*
Madonna käest küsiti ühes intervjuus, mis teda armastuse juures paelub. Diiva vastas midagi sellist, et teda köidab see magusa ja valusa suhe; teadmine, et need mõlemad pooled, metsik joovastus ja meeletu valu, on selles tundes alati olemas.
PH: Armastus kui ühelt poolt igavene tunne, ning samas teadmine, et miski ei püsi? Ma ise arvan veel seda, et suurt armastust esineb elus üldse väga harva, mõne inimese elus koguni üldse mitte. Ja nii pole me selleks kunagi ette valmistatud, mistõttu teeme siis, kui see ometi meiega juhtub, alati lollusi. Ilmselt siit ka see magusvalus tunne: äh, oleks ma küll varem teadnud!
*
Ajaline dimensioon armastuse juures on paratamatu? Aeg antud elada, aeg antud armastada, kuni surm meid lahutab?
PH: Me võime unistada küll igavikust, kuid inimestena käitume me siiski väga ajalike olenditena. Mis rääkida kümme aastat ette mõtlemisest, kui me ei suuda vahel isegi kaks nädalat ette mõelda! Kõik sellised tegurid raskendavad kahtlemata armastuse totaalseks ja kõikehõlmavaks saamist.
*
Äkki me lihtsalt ei usalda? Tsiteerides Maeterlincki: usaldagem armastust nagu usaldagem elu?
PH: Me kogu aeg loodame, isegi juhul, kui midagi väga head on käes, et kusagil leidub midagi veel paremat. Et käesolev on vaid tõotus kuskil mujal leiduvast veel suuremast õnnest.
Muidugi alguses, kui ollakse armunud, pole millelgi muul, kaasa arvatud ajal, tähtsust. Ajapikku harjud aga teise inimesega ära, see kõik ei paista kahjuks enam nii erilisena ning hakkadki mõtlema: kas tõesti on see kõik, mida on elul mulle pakkuda; äkki saab veel toredamaks minna? Äkki see, kui ma olen tema armastuse juba ära teeninud, näitab, et olen lahe tüüp ja kõik teised hakkavad mind samuti kohe armastama? Hulk niisuguseid rumalaid mõtteid tuleb pähe.
*
Sisemine saatan meis kõneleb lihtsalt piisavalt valjult ja sisendusjõuliselt…
PH: Me ise laseme tal nii valjusti kõnelda, sest me ei usalda. Ei enda ega ka teise inimese tundeid. Ma arvan, et need on mõneti ka moodsa maailma hädad: noorusekultus ja ajaliku olemise tõrjumine teadvusest võimalikult kaugele. See sosistab meile justkui kogu aeg kõrva: torma edasi, võta elult kõik!
*
Ja seejuures taasloome lugematutes teostes seda happily-ever-after lugu…
PH: Sest me ei taha mõelda sellele, mis pärast saab! Õnnelike lõppudega on alati nii, et tegelikult tuleb küsida – mis pärast saab? Kas pärast muinasjutu lõppu elasid prints ja printsess edasi, näägeldes selliste pisiasjade pärast nagu kes peseb nõud või viib koera jalutama? Enda raamatus ma tahangi näidata, et ka kõige õnnelikuma loo võib inimene ikka õnnetult lõpetada.
Muidugi, eks me otsime ikka mingit kindlat pidepunkti, mille külge see armastus riputada. Ma ei väida, et see peaks kindlalt olema laps, aga mingi stabiilne tegur, näiteks kooselu. Ainult õhust ja armastusest ei saa elada – kui kaua suur armastus sellisena püsib, et kogu maailm selle kõrval tundub tühine? Ainult mingi aja, mitte igavesti. Meeletu armumine läheb alati üle, asendub millegi muuga, olgu selleks siis usaldus teise inimese vastu. Või kooselu. Läbi elu hõljuda ei saa.
*
See teebki mind murelikuks, ma nimelt olen seda alati uskunud, et saab küll. Loen ja loen seda su raamatut ja tahaks karjuda: inimesed, mis teil viga on?! Miks te õnnelikud olla ei saa?!
PH: Ma ei tea. (Naerab). Ju ma olen lihtsalt siis nii rumal ja saamatu inimene. Kahjuks tuleb suurt armastust elus liiga harva ette ja selleks hetkeks, kui oleme kogunud piisavalt tarkust, et sellega toime tulla, oleme lihtsalt liiga vanad.
*
Mis see armastus siis üldse on?
PH: Eks vist on ikka see tunne, et üks teine inimene loeb rohkem kui terve maailm. Ainult et see tunne ei jää püsima, selles ongi häda.