“Lõimerusikas” oli meie riigitelevisioonis läinud aastal näidat paradokumentaal, milles grupp eesti mängumehi püüdis pilamisi luua uut Euraasia liitu.
EURAASLUS KUI IDEEDE KOMPLEKS
Paradoksaalne on, et Euraasia liidu teema on tõesti aktuaalne tänases poliitilises filosoofias.
On neid, kes näevad selles ohtu ühepolaarsele liberaalsele maailmale ja on neid, kes näevad Euraasia liitu kui Euroopa Liidu partnerit ja garantiid mitmepolaarse maailma kindlustamisel. USA-s on mitmed endised sovetoloogia uurimisinstituudid ümber nimetatud Euraasia uurimise keskusteks.
Euraaslus on ideede kompleks, mis kujunes XX sajandi 20ndail aastail valdavalt Vene emigratsioonis. Selle peamisteks kandjateks olid vürst N. Trubetskoi, geograaf P. Savitski, Kaunase ülikooli professor Lev Karsavin, filosoof-vaimulik Florovki, G. Vernanski ja ajaloolane Lev Gumiljov N. Liidus, kelle ema, poetess Anna Ahmatova pärines tatari kõrgaadlist.
MENTAALSUSE LAHKNEVUSED
Olemuselt on euraaslus läänekeskse maailma killustamine. Euraaslased seisid läänestumise ja kultuuride ühtesulamise vastu. Euraaslaste jaoks on “evolutsioon”, “progress” ja “areng” sõnad, mis maskeerivad läänekeskset võimutahet. Ei ole universaalset progressi. Vene filosoof Fjodor Stepun nimetas euraaslasi tuleviku slavofiilideks.
Euraaslased tähistasid momendi, kui ei tööta enam kasvu strateegia. Euraasia mentaalsuse võtmesõnad on meri ja kontinent. Euroopas ei ole paika, millest oleks mereni enam kui 600 kilomeetrit – siin kehtib mereline vahetusprintsiip. Venemaa aga on kontinent. Siin on teistsugune mentaalsus ja majandus kui Euroopas.
Euraasia idee viis kogu vene ajaloo ja eriti mongoli-tatari ikke ümberhindamisele. Mäletate rahvasõna “kui kraapida venelast – saad tatarlase”? Geneetiliselt ei ole sel küll alust, sest aarialastele omast R1a Y-kromosoomi kohtab paradoksaalselt kõige sagedamini just Lõuna-Venemaal.
TURAANI ELEMENDID
Kui me ei saa ka rääkida tatari-mongoli jälgedest vene geenides, siis küll vene kultuuri meemides. Euraaslastel on käsitlus, et mongoli-tatari ike tegi Venemaale ainult head, sest just mongolitelt pärisid venelased oma riikliku ideoloogia ja võime liita kogu kontinent üheks tervikuks.
Seega on Venemaa kontinentaalse Euraasia osa ehk siis omanäoline kultuuriline ja geograafiline maailm, mis erineb nii Euroopast kui Aasiast, kuid on siiski lähemal viimasele. Slaavlastega seob Venemaad ainult keel. Ei ole üht üldist antropoloogilist slaavi tüüpi, venelastes on ka nn Turaani komponendid.
Ent kui geograafiline piirkond algab Euraasia Hiina müürist ja lõpeb Lvovis. Eesti jääb kindlalt Euroopasse.
Euraaslased jutustasid, et Vene riigi aluseks ei olnud mitte pisiriikideks lõhestunud Kiievi-Venemaa, vaid T?ingis-khaani vallutuste tulemusel tekkinud ja kogu Euroopa südamaad hõlmanud suurriik, mille pealinn oli esialgu Sarai, seejärel Moskva.
Moskva vürstid oskasid hinnata tatarlaste võimekust, sestap tehti ka pidevat koostööd. Peeti sõjalisi liite – näiteks krimmitatarlastega Leedu suurvürsti vastu ja tatarlased võeti sinna teenistusse. Liivi sõjas juhtis Vene vägesid tatari khaan Segaley.
Vene aristokraatia hulgas oli palju tatari suguvõsasid. Kasvõi impeeriumi üks rikkamaid perekondi Jussupovid, kes pärinesid Tamerlanist. Fjodor Jussupov sai kuulsaks Rasputini tapjana ja ka oma memuaaridega. Tsaarivõimu üks atribuute Monomahhi müts oli tatari peakate.
EURAASIA, GEOPOLIITILINE NULL
Vürst Trubetskoi kinnitab, et on väär kujutlus, et hilisem Venemaa on Kiievi-Vene jätk. Ühe jõeoruga seotud ja lõunast stepirahvaste rünnakutele avatud Kiievil jäi üle vaid laguneda väikesteks vürstkondadeks. Vene revolutsiooni vaadeldi kui Venemaale hukutava läänestumise katastroofilist lõppu ja teisalt positiivset “pööret Itta”.
Euroopa on üks ääreala ja Hiina teine, aga kumbki ei saa kasvada keskele, sest keskel on null ja see on Euraasia. Nii lääs kui ida on Euraasia suhtes patiseisus – nad ei saa enam käia, sest null on ees. Sellega seletavad euraaslased nii Aleksander Nevski võite kui Napoleoni ja Hitleri läbikukkumisi Venemaal.
Euraasia on piirkond, kus Aasia lõpeb ja Euroopa veel ei alga. On ida ja on lääs, aga on midagi nende vahel. See on Venemaa, mis vastab nullile ja sellest nullprintsiibist tuleneb terve rida poliitfilosoofilisi järeldusi.
OPRIT?INA TAASTAMINE
President Putin on Venemaad nimetanud küll Euraasia riigiks, aga lõplikku Euraasia valikut ei ole toimunud. Ei ole toimunud mitte sestap, et Euraasia ideel on vastane Venemaa ümber värvilisi revolutsioone sponseeriva Ameerika näol, vaid sestap, et venelased on kaotanud oma passionaarsuse.
Euraasia olemisest on tähtsamaks saanud olustik ja olme. Kuigi jah, seda olemise olmeks muutumist võiks ju ka amerikaniseerumiseks nimetada. Teisalt on euraasluseks Venemaal jõudu küll, sest eks ta hoia ju nii Euroopa Liitu kui NATO-t kenasti oma energeetikalõa otsas.
Täna on Venemaal tärganud uus Euraasia liikumine, millesse kuuluvad mitmedki prestii?sed ärimehed ning mille liider Aleksander Dugin on tunnustatud poliitikaekspert. On loodud Euraasia Noorsooühing, kes on võtnud enda peale Ivan IV oprit?ina ülesanded taastada sakraalne võim Venemaal.
KES VALDAB EURAASIAT, VALDAB MAAILMA
Uuseuraaslust nähakse aga ka laiemalt ja võta või jäta – peaaegu nagu “Lõimerusikas” – Hiina, India, Venemaa ja Euroopa Liidu vana kontinentaalse osa – Saksamaa & Prantsusmaa & Hispaania keeldumises olla Ameerika marionetid, jäädes iseseisvaks geopoliitiliseks subjektiks.
Isegi mitmeti vintsutatud Türgi kiikab euraasluse kui alternatiivi poole. Geopoliitika aksioom, mida korratakse selle teaduse algusest kuni tänaste tuusadeni, on: kes valdab Euraasia mandrit, see haldab maailma.
2001. aastal loodud Shanghai koostöö organisatsioon on esimene pääsuke Euraasia idee teostamise vallas. “The Christian Science Monitor” annab teada, et Venemaa ja Hiina võivad veel sammukese läheneda ja luua oma NATO variandi.