See kamp kasutas kommunistlikku õpetust eesriidena oma kriminaalse ja parasiitliku eluviisi varjamiseks. N. Liidu lagunemisel heideti see kommunistlik eesriie kõrvale ja kamp tõmbas endale ette uue eesriide nimega liberaalne turumajandus. Uue eesriide taga sahkerdamine läks edasi vanade heade topeltmoraali põhimõtete alusel. N. Liidu lõpuaegadel laialt levinud riigivargus nimetati ümber erastamiseks. Endine nomenklatuur pumpas kapitali mitmesuguste suhteliselt primitiivsete skeemide abil riigiettevõtetest oma eraarvetele. Rikastumise eesmärk oli saavutada uutes oludes nõukogudeaegse nomenklatuuriga samaväärne positsioon. Sellise positsiooni põhiväärtuseks on olla seadustest kõrgemal ja omada materiaalseid võimalusi, mis on lihtrahvale kättesaamatud. Töö abil rikkaks saamine oli ühele kriminaalse ideoloogia kandjale iseenesestmõistetavalt häbiväärne. Oli vaja leida uus viis kiiresti ilma tööta rikkaks saamiseks. Kõige vastuvõetavamaks osutus liberaalse turumajanduse ideoloogia, mida vastavalt na?ismi mõtteviisile ümber kujundati.
Liberaalse turumajanduse põhiprintsiibid on: riigi võimalikult vähene sekkumine ühiskonna ellu ja kõigi ühiskondlike protsesside võimalikult vaba iseregulatsioon raha alusel (vastavalt vabaturu põhimõtetele). Ühendriikides on seda ideoloogiat kasutatud viimased 30 aastat. See on ühiskonnale mõjunud nagu doping sportlasele. Algul on suur efekt, kuid hiljem kurnatus. Vabaturupõhine iseregulatsioon jätab kängu sotsiaalprogrammid. Mõnekümne aasta pärast ilmneb, et infrastruktuuri, tervishoiu ja hariduse üldseis on halvenenud, kuritegevus, vangide arv ja keskkonnasaaste on suurenenud. Koos sellega on halvenenud tööjõu kvaliteet. Kvaliteetse tööjõu puudus viib aga alla paljud olulised majandusnäitajad. Ja see ongi Ühendriikides just praegu käes.
Siiski oleks vale öelda, et liberaalne turumajandus on tulevaste põlvede suhtes täielikult halb ja vaenulik olnud. Liberaalsel turumajandusel on praegusele põlvkonnale, kellel on ikka alles veel sotsialismiaja vaated elule, kasvatuslik mõju. See turumajandus õpetab isiklikku vastutust, ettevõtlikkust, optimismi ja riskijulgust. Sotsialismi ajal ei vastutanud keegi millegi eest ja igasugust ettevõtlikkust tavaliselt karistati. Sotsialismi ajal tekkis nn õpitud abitus. See abitus koormab liigselt sotsiaalprogramme ja avaldab sellega kahjulikku mõju kogu ühiskonnale. Liberaalne turumajandus vabastab praeguse põlvkonna ja koos sellega ka järeltulevad põlvkonnad sellest sotsialistlikust abitusest kõige kiiremini. Kuid sellele vaatamata ei saa isereguleerimisega üle doseerida ja sotsiaalprogramme liigselt unarusse jätta.
Peale kiire kasu jahtimise on na?ismil ja liberaalsel turumajandusel veel teisigi ühiseid seisukohti. Kumbki ei taha vaadata ühiskonda tervikuna. Mõlemad ignoreerivad teatud osa ühiskonnast. Na?iste ei huvita mittena?ide käekäik. Liberaalse turumajanduse tegelased tahavad allutada kogu ühiskonna turu ja raharingluse seadustele. Mida ei saa turul müüa ja osta, seda pole vajagi. See on turufundamentalism, mis paratamatult jätab välja laste kasvatamise ja sellega tööjõu taastootmise (lapsi veel turul avalikult ei müüda), ja ka vanurid, kellel pole turuväärtust. Lapsi ja vanureid käsitletakse kui kellegi teise muret. Na?id hoolitsevad ainult oma laste ja vanurite eest. Kõik
mittena?id – lapsed, tööjõulised ja vanurid – on nende jaoks võõras mure. Saagu hakkama, kuidas oskavad. Omaette küsimus on, millist kasu sellisest ignorantsusest loodetakse saada ja tegelikult saadakse. Ühiskond tervikuna ja pikemas perspektiivis sellisest ignorantsusest ilmselgelt kasu ei saa. Millist kasu ignoreerijad ise saavad, see on küsitav ja segane. Selline ignoreerimine ei ole kindlasti õiglane. Ühiskonnas suureneb ebaõiglus ja rahulolematus. Lapsed ei taha sündida peredesse, kus on rõhutud meeleolu ja tulevik on tume.
On üldtuntud, et liberaalne turumajandus põhjustab ühiskonna suure varalise kihistumise. Ka see on Nõukogude ajast pärit na?idele meele järgi. Nende soovunelmaks on saavutada endise nomenklatuuriga samaväärne positsioon. Selle positsiooni põhiväärtuseks on olla seadustest kõrgemal ja omada materiaalseid võimalusi, mis lihtrahvale on kättesaamatud. Mida suurem varaline kihistumine, seda parem. Nii arvavad na?id. Nad tahavad olla eriinimese staatuses, kes on sarnane jumalaga. Nende eesmärk on enese tähtsustamine raha raiskamise kaudu. Nendelt on pärit mõttestambid: rikkad on ilusad, mina ei tee – mina maksan, mina ei tea ja mind ei huvita – mina maksan. Nende elu eesmärk on kvaliteedimärk “junni” peal, nagu teravmeelsed naljahambad on öelnud. Rahas näevad na?istid ka võimalust olla väljaspool seadusi. Ostetavaid ametnikke püüavad nad iga hinna eest ametisse panna.
Suur varaline kihistumine näitab töösuhetes valitsevat ebaõiglust. Tulude jagamine tööandja ja töövõtja vahel ei toimu üldjuhul võrdväärselt, vaid domineerib diskrimineeriv jaotus. Eesti negatiivne iive viitab sellele, et tööandjad käituvad statistilises mõttes töövõtjate suhtes isegi parasiitlikult. Ei jätku vahendeid tööjõu taastootmiseks ja palgaarmee kuivab kokku. Kuna väliskapitali osakaal on Eestis praegu suur, siis ilmselt läheb tööjõu taastootmiseks vajalik raha osaliselt ka piiri taha. Na?iste see ei huvita, kuid eesti rahva jaoks pole see hea.
Majanduse efektiivsuse seisukohalt on parem, kui töösuhetes valitseb õiglus ja vastastikune mõistmine. Omaaegse Jaapani majandusime üheks nurgakiviks oli just usalduslike suhete loomine ettevõtja ja tööliste vahel. Pealesunnitud tööd on raske teha ja tulemus on kesine. Tööd on vaja teha südamega. Kahjuks on Nõukogude ajast jäänud kaks mõttestampi. Esiteks, et iga ettevõtja on vereimeja, ja teiseks, et iga tööline on vastutustundetu looder. Sellise mõtteviisi juured on aga vanemad kui Nõukogude riik. Üleeelmisest sajandist on pärit proletaarne ehk vasakpoolne põhimõte: väärtuse loob töötegija ja loodud väärtus kuulub temale. Teine, parempoolne põhimõte on sama ilus: raha tekib ettevõtluses ja raha kuulub ettevõtjale. Arutelu, kes on tähtsam ja kellel on õigus, on paarsada aastat vana. Vaidlus on kentsakas, sest üks pool ei saa teiseta läbi. Samamoodi võiks vaielda selle üle, mis on puule tähtsamad, kas juured või oksad. Aga puu suhtes ei vaielda. On ilmselge, et mõlemad on tähtsad. Inimese jaoks aga on probleem nii ligidal, et see teeb pimedaks.
Siiski on peale proletaarse ideoloogia ja liberaalse turumajanduse ideoloogia, mis mõlemad on äärmuslikud, olemas ka kolmas. Seda ideoloogiat kannavad sotsiaaldemokraadid, kes eelistavad töösuhetes kokkulepet ja tasakaalu sõjale ja tasakaalutusele. Liberaalid tekitavad ühiskonnas kuristiku rikaste ja vaeste vahel. Sellega loovad nad pinnase kommunistlike ideede levikuks. Kõige suuremad kommunistide vaenlased läbi aegade on olnud just sotsiaaldemokraadid. Lenin vihkas üle kõige väikekodanlasi, kelle ideaaliks oli ja on sotsiaaldemokraatia. Liberaalidega on kommunistid alati flirtinud. Nii Marx kui Lenin olid tihedalt seotud suurkodanlusega. Praegu Eestit valitsevad na?istlikud liberaalid püüavad rahva lollitamiseks sotsiaaldemokraatide ja kommunistide vahele võrdusmärki panna. Kuid valel on lühikesed jalad.
* * *
Ideoloogiast tänases Eestis
Edukalt funktsioneerivas ühiskonnas on reeglina üks valitsev ideoloogia. Praeguses Eestis on aga olukord, kus valitsevat ideoloogiat ei ole. On kaks konkureerivat ja oma olemuselt vastandlikku ideoloogilist suunda. Üheks on uusnomenklatuuri ideoloogia, mis on Nõukogude aja eliidi ideoloogia kaasajastatud variant, ja teiseks kristlike juurtega kaasaegne läänelik ideoloogia. Üldtuntud küsimuse – kas sellist Eestit me tahtsime – võib esitada ka nii: miks on nii, et paljude inimeste jaoks on vanad hädad jäänud ja uued juurde tulnud? Näib, et uue korra juures siiski miski põhimõtteliselt ei klapi. See miski kuulub ideoloogia valdkonda ja koosneb kahest hädast.
1. N. Liidust pärit korruptiivse ringkäenduse ideoloogia ehk na?ism.
2. Raha ületähtsustamine ehk turufundamentalism.
Need kaks kokku moodustavad uusnomenklatuuri ideoloogilise baasi. Selle ideoloogia sees on see ebamäärane miski, mis uue korra juures ei klapi, ja see on vaja valguse kätte tuua.