VENE IDEOLOOGIATE UMMIKTEE: VENEMAA PÄRAST PUTINIT
Oma programmilises artiklis analüüsivad Venemaa rahvusliku strateegia uurijad, tuntud politoloog Stanislav Belkovski ja tema kaasautor Roman Karejev neid põhjuseid, miks on Venemaa lähinaabrite suhtumine oma kunagisse emamaasse viimasel ajal nii otsustavalt muutunud.
Belkovski ja Karejevi kirjutis on igati tähelepanuväärne juba seetõttu, et hoolimata sõimust Putini ja co aadressil iseloomustab kirjutis suure osa praeguse Kremli võimueliidi arusaamu ja ootusi Venemaa tuleviku kohta. Ilmselt tuleb politoloogide nägemust võtta eelkõige soovunelmana. Teisalt peegeldab see Vene praeguse poliitilise eliidi peataolekut – vanad müüdid ja märksõnad on lootusetult purunemas, uusi ei ole leitud. Mis saab Venemaast? Eks see erutab teatud määral meidki. Seetõttu tasub järgnev, ehtvenelikult präämeldav ja vastu rinda taguv oopus tähelepanelikult läbi lugeda, et küsida: on`s Venemaal üldse mingit lootust muutuda normaalseks riigiks või ootab ees paratamatu tõsiasi – kaduda ajaloo prügikasti N. Liidu armetu kloonina. Mõtlemisainet igatahes jätkub.
Belkovski ja Karejevi Vene eliidile pakutav idee ei ole vähem ega rohkem kui SSSR-i taastamine. Ainult see muudaks visiooniloojate arvates praegust olukorda, kus endise vägeva N. Liidu vabariigid ei karda enam Moskvat, vaid on isegi minetanud igasuguse elementaarse lugupidamise. Niisiis, tegu on Kremli ideoloogide arusaamaga Venemaa arenguvajadustest. Lomulikult on SSSR-i idee teostamine utoopia, samasugune, nagu oli kommunismi ehitamine. See, mida Venemaa praegu kõige enam vajab, oleks omamoodi Noor-Vene liikumist, kes sõnastaks uue ideoloogia – saagem venelasteks ja ärgem jääge SSSRlasteks! Samas paistab, et seda ei juhtu. Venemaal ajab üks saast teist taga ja seda ka ideoloogiates.
Venemaa viimase aja rängad lüüasaamised Ukrainas, Gruusias ja suhete pingestumine USA-ga on viinud sügavasse kriisi ka Vene poliitilise ja riigiehitusliku mõtte loova sisu.
Tegelikult ei ole Venemaal palju valikuid:
– üha uued utoopiad, kus unistatakse N. Liidu impeeriumi võimsuse taastamisest, kasvõi isegi virtuaalsel kujul;
– president Putini valitud t?ekistlik-retsidivistlik riigivalitsemine, mis süvenedes võtab üha enam fa?ismile omaseid jooni;
– euroopalik kainelt sõnastatud arengutee, mille üksikuid jooni leiab klassikaliste Vene erakondade programmides, kuid nende erakondade toetus Venemaal ei ületa viite protsenti.
*
Miks otsustas KesKus kahe politoloogi õõvastava projekti ära trükkida? Aga selleks, et meenutada: taoline mõttestiil Venemaal pole kuhugi kadunud ega kao ka tulevikus. Ja selle hullu riigi naabrina peab arvestama mõnikord ka kõige fantastilistemate asjadega. Mis siin pikalt – eeeltoodut tõestab piisavalt ajalugu.
Ukraina väidab otse ja ametlikult, et pole kunagi olnud SRÜ “mitte tõsiseltvõetava struktuuri” asutaja, sest ei kirjutanud alla Sõltumatute Riikide Ühenduse asutamislepingule. (See on muidugi otsene mõnitamine: veel on kirjutamata postsovjeti ühiskonna ajaloo kanoonilised õpikud, kuid kõik mäletavad veel, et Ukraina esimene president Leonid Kravt?uk oli SRÜ üks peamisi eestvedajaid.) Gruusia nõuab avalikult Vene sõjaväebaaside kiiret lahkumist tingimustel, millest on eranditult huvitatud vaid Tbilisi. (Eraldi märgitakse, et baaside äraviimine on rumala ummikusse aetud Venemaa abistamise akt, kes ilma Gruusia toetuseta ei mõista kunagi oma õnne ega jõua tõelise demokraatiani, mis juba mesimagusalt õitseb Kaukaasia orgudes.) Leedu hakkab vastupidiselt kõigile 2002. aasta kokkulepetele muutma Kaliningradi oblasti transiidi tingimusi, nõudes raudteel Kaliningradi reisivatelt Venemaa kodanikelt kohustuslikult kallist tervisekindlustust. Moldaavia kõneleb oma presidendi Vladimir Voronini suu läbi otsekoheselt, et Venemaal on aeg end sellest piirkonnast ära koristada ning mitte mingeid Venemaa sanktsioone Ki?injovi vastu ei tule – sest neid ei lihtsalt tulegi mitte kunagi. Muide, me teame seda tänase Moskva nii tavalist plära.
Lugu Balti riikide liidrite kutsumisest võidu pühitsemise 60. aastapäevale muutus üldse totakaks anekdoodiks. President Vaira-Vike Freiberga mõnitas algul rafineeritult Vene pärismaalasi, metsikuid kasimatuid poolinimesi, kes lõikavad läbi isiklikku roiskunud ajalugu võidunud lehekesel, aga pärast seda nõustus armulikult oma kohalolekuga austama nördimusest täitunud pidulikku Moskvat. Eesti ja Leedu presidendid ei sõitnud demonstratiivselt kuhugi, unustades, et ei tähistata mitte Vladimir Putini labradori nimepäeva, vaid Teise maailmasõja lõpu juubelit. Selle tulemusi ja mõtet ei ole kõrged aukandjad Ameerikas vist siiani kahtluse alla seadnud, ehkki sõja tulemuste ümberhindamine – N. Liidu rolli kui võitja-suurriigi osas – ei ole enam mägede taga. See on ka mõistetav. N. Liidul ei ole jäänud võitjate koalitsiooni liikmena õigusjärglast. Tänasele Venemaale on antud ainumõeldav karm õppetund: see, kes ei taha kaitsta oma ajalugu, kaotab selle vältimatult.
Kuid seekord ei ole asi üldse nende tegude sisus. Lõppude lõpuks on Gruusia demar??ides, Ukraina unustamises ja Balti upsakuses mitte vähem kui 90% teadlikku bluffi. Asi on vormis. Mitte ühegi lugupeetud maaga suhtlemisel, eriti veel ÜRO julgeolekunõukogu liikmesriigiga, pole meie ajastul kombeks käia poliitilise korrektsusega ümber nii vabalt ja jultunult. Ja kui postsovjetlikud liidrid arvavad, et on saabunud aeg pühkida Venemaaga jalgu, siis see on “uuhhh”, nagu ütles üks tuntud maavälise päritoluga poliittehnoloog.
Kui ?aakalid lubavad enesele valjult ja selgelt lõvi kallal närida, siis tähendab, et lõvi on tõesti surmaeelses seisundis. Sealjuures muutus viimasel perioodil mitte niivõrd situatsioon endises N. Liidus, kuivõrd arusaam sellest situatsioonist endise postsovjeti maailma liikmete peas.
Esiteks. Kõigile sai korraga selgeks, et Moskva poliitika on endise N. Liidu alal absoluutselt ebaefektiivne – ja teisiti see praeguse võimu puhul olla ei saagi. Kremli läbikukkumised Abhaasias, Ukrainas ja Moldovas ning hiljem kurb osavõtmatus Kõrgõzstani sündmuste taustal näitasid, et praeguse Vene võimu poliitilis-intellektuaalne ressurss on praktiliselt täielikult ammendunud. Mitte midagi muud peale kogumi primitiivsete poliittehnoloogiliste käikude, traditsioonilise viina-heeringa ning armetute kremlimeelsete marginaalide Moskva – kunagi teadmishimulise inimkonna progressiivse osa valgusallikas – postsovjeti maailmale pakkuda ei suuda.
Milleks siis sellist Moskvat karta? Sellises situatsioonis tulebki teda võimalikult valusalt alandada, et vahetada alandamise lõpetamine mingisuguste reaalsete ja arusaadavate järeleandmiste vastu. Näiteks: meie lõpetame kaabakliku käitumise, aga teie viige kiiresti baasid välja. Või nõustuge igasuguste nõudmistega Kaliningradile. Tasub märkida, et Vladimir Putini kalduvus esitleda embamisi ja musutamisi välismaiste ülemustega reaalsete saavutuste pähe leiab siin samuti täiel määral ärakasutamist. (Aga mida veel võib oodata kompleksides provintsiinimeselt, kelle upitas troonile jalgpalliklubi Chelsea omanik? – ta esitaks ka Schröderi autogrammi restoranimenüül kui välispoliitilist läbimurret.) Näiteks heidab Putini Venemaa kõrvale kõik poliitilis-sõjalise uhkuse mõtestatud jäägid ja toob ekstra-re?iimis oma väed Gruusiast välja. Samas teatab Kreml oma diplomaatilisest edusammust: kuidas meil ikka õnnestus just ära leppida Gruusiaga, ehkki oleksime võinud tõsiselt, väga tõsiselt tülli minna.
Teiseks. Postsovjetlikud eliidid näevad nüüd selgelt ja ulatuslikult, et Kreml ei opereeri ega mõtle sisuliselt üldse poliitilistes ning seda enam geopoliitilistes kategooriates. Praegune juhtkond võtab poliitikat eranditult isiklike majanduslike kokkulepete süsteemina, mida saadab lõputu retoorika, mis enamikul juhtudel ei ole üldse seotud toimuva reaalse sisuga. Sellises süsteemis on mõistetel nagu “rahvus”, “strateegia”, “plats darm”, “liitlased”, “kaasmaalased” igasugune tähendus välistatud ning neid kasutatakse vaid parasiitsõnadena, mis peavad asendama poliitilise sisu puudumist tüüpilises Kremli väljaütlemises.
Kõigile on teada, et Venemaa ei võtnud kasutusele mitte mingisuguseid reaalseid vahendeid, et sundida Lätit kas või väheselgi määral järgima selles riigis elava vene vähemuse õigusi. Miks? Aga sellepärast, et igasugused majandussanktsioonid ei olnud kasulikud Gazpromi ja Severstali teenritele. Neil olid hoolitsetud Balti riigis omad huvid, samuti mitmel tuhandel kõrgklassi venelasel, kes hoidsid vaikselt oma arveid mugavates Läti pankades. Kui kerkis küsimus, kas ei peaks tegema midagi konkreetset võõrasse keskkonda mahajäetud 700 000 kaasmaalase heaks, arutles Kremli juhtkond külmavereliselt: meile on selge, mida tähendab meie raha, aga Latgale niisketesse padrikutesse laialipillutatud tropid – ausalt öeldes, milleks meile nemad?
Edasi. Venemaa ei mõjutanud kuidagi presidendi ega parlamendi valimisi Leedus (ehkki venemeelsete jõudude edu oleks võinud kujuneda võtmeteguriks Kaliningradi küsimuse lahendamisel), sest Kremlile lähedalseisvad suurettevõtted ei jõudnud valimiste hetkeks end veel “puhtalt konkreetsete” majandushuvidega siduda. Mitmekordselt on õigus uuestivalitud Moldovo presidendil Vladimir Voroninil: Venemaa ei kehtesta Moldovo vastu sanktsioone. Sest see ei ole kasulik suurettevõtjatele, kes juba osalevad Moldovos erastamistel. Nüüd esitavad nad Putinile ja ta lähikonnale traditsioonilise küsimuse: kuulge, milleks teile see lõpuni viimata Dnestri-äärne vabariik äbariku sõjalise baasiga, kui me võime siin kaotada tõelist raha?
Taltsutamatu Mihhail Saaka?vili on – nagu ei iial varem – lähedal kristalsele tõele. On ju hüsteerilise pressingu tulemus Venemaale peaaegu saavutatud: Moskva on juba nõus viima baasid välja mitte 11 aastaga nagu veel hiljuti kinnitati, vaid 3-4 aastaga. Tähtsaim küsimus on, kas keegi annaks raha baaside väljaviimiseks. Ja kui varem küsiti 500 miljonit dollarit, siis nüüd ainult 200-300 miljonit. Tähendab, lõppude lõpuks tuleb Venemaal baasid välja viia paari aasta jooksul oma kulu ning kirjadega, kuivõrd Kremli “sauna- ja leilipoliitika” tõeline hind on juba teada.
Koos teiste märkimisväärsete saavutustega viitab tänane Kreml pidevalt müütilisele “Venemaa positsioonide tugevdamisele maailmas” (varsti võetakse neid sõnu täpselt samamoodi nagu teesi kodanikuvabaduste pidevast edasiarendamisest Turkmeenias ja Hiinas), demonstreerides sellega kõigile, et ei mõista postsovjetliku reaalsuse olemust SRÜ algsest kolmetasemelisest mudelist: Venemaa – 11 endise N. Liidu vabariiki (välja arvatud Balti riigid) – tunnustamata vabariigid. Viimase nelja aasta jooksul andis Moskva kogu aeg teise taseme riikidele märku, et on sobiva hinna eest nõus maha müüma kolmanda taseme, loobudes sellega etnopoliitiliste konfliktide eksklusiivse moderaatori rollist endises N. Liidus. Nüüd on teine tasand veendunud – ja mitte alusetult – et nii lõppkokkuvõttes lähebki. Dnestri-äärne vabariik ja Abhaasia ei tahagi enam olla Venemaa – nad soovivad, et Venemaa ei segaks neil ellu jääda.
Lõpetuseks. SRÜ ja Baltimaade juhtivad ringkonnad said kõik võimaluse veenduda, et vaatamata pseudopatriootilistele kõnedele uus-venelaste uduga täidetud triumfaalsetelt tribüünidelt, on Vene valitsev klann täielikult sõltuv USA-st ja Lääne-Euroopast, sest nende subjektidega on seotud tänaste Venemaa võimurite eluliselt tähtsad merkantiilsed huvid. Kui printsipiaalse tähendusega Venemaale ka üks või teine küsimus ei oleks, alati on Washingtonist või Brüsselist võimalik luua survestamise süsteem, mis sunnib Moskva taganema. Sest oma pangaarvete arestimist Lääne pankades või probleeme oma kinnisvaraga kusagil Atlandi rannikul ei soovi praeguse vene eliidi esindajatest mitte keegi.
Sündmuste areng jaanuarist aprillini 2005| tunnistab: 20. sajandi 1990ndate aastate viimasel tunnil tekkinud postsovjetlikku ruumi kui geopoliitilist fenomeni enam ei eksisteeri. Ja pole enam Venemaad kui selle ruumi mitteformaalset keskust, SRÜ kroonimata esimeest. Nüüd struktureeritakse kogu Euraasia hiiglaslikku ruumi teisiti. Selle uue aluse moodustavad mitu horisontaalset ketti, rohkem või vähem elujõulist riiki, kes orienteeruvad välistele jõukeskustele: USA-le, Euroliidule, Hiinale. Venemaa jääb sellise jõudude vahekorra muutumisel energiakandjate allikaks – ja sedagi vaid pooleteiseks-kaheks aastakümneks, kuniks pole loodud transiidi alternatiivset infrastruktuuri. Venemaa jääb veel ka illegaalse postsovjetliku illegaalse töö ajutiseks turuks.
Kas Venemaa, kes on juba oma sünni-, kujunemis- ja arenguloogika poolest sunnitud olema süsteemilooja jõud, võib taotleda enesele paremat saatust? Teoreetiliselt küll. Võib, kui võtab oma relvastusse põhimõtteliselt täiesti uue strateegilise projekti, millele me anname tingliku nime SSSR (Sodru?estvo stran-sojuznikov Rossii – Venemaa liitlasriikide ühendus).
* * *
RIIK MARSILE? NÄPUNÄITED, KUIDAS TAASLUUA SSSR.
Kuidas tekkivad impeeriumid? Miks riigid ühinevad liitudesse? Miks ühel riigil tekib motivatsioon toetuda teisele? Ajalugu annab sellele küsimusele ühemõttelise vastuse.
RIIK ON VÕIMELINE JA VALMIS VABATAHTLIKULT HAKKAMA TEISE RIIGI NOOREMAKS PARTNERIKS, KUI VÕIMALIK VANEM PARTNER:
– esineb selle riigi julgeoleku ainukese õige garandina, sealhulgas sotsiokultuurilise julgeoleku garandina, st “imperialiseeritava” rahvuse identiteedi säilitajana;
– loob võimalike liitlaste-satelliitide jaoks loomingulised, intellektuaalsed ja moraalsed eeskujud, mida tahetakse jäljendada;
– võimaldab nende riikide eliidil kasutada oma ressursse, mis olid enne kättesaamatud ega ole mõeldavad ükskõik millises teises alternatiivses “suures ruumis”;
– kindlustab juurdepääsu kvalitatiivselt uutele majanduslikele ja kultuurilistele ruumidele;
– avab “nooremate partnerite” tõusvale ellu astuvale uuele põlvkonnale vertikaalse sotsiaalse mobiilsuse seninägematud võimalused: see, kes võis saada esimeseks külas, võib nüüd pääseda linna ja aja jooksul muutuda seal olukorra peremeheks.
Otsuse integreerimiseks ühte või teise liitu, uude geopoliitilisse situatsiooni, võtab alati vastu selle riigi eliit ja mitte kunagi ei otsusta seda referendum. Eliit näeb kohe läbimurde võimalust, mida pakub neile Suur Riik. Sellega erinebki ta kvalitatiivselt Väikesest – olgugi et suurepärasest ja mugavast, kuid paratamatult provintsilikust.
Tänaseks on endises N. Liidus alles jäänud viis riiki, kelle eliit objektiivselt – sõltumata nende presidentide, peaministrite ja kindralstaapide ülemate omavahelisest armastusest või vihkamisest – on veel huvitatud reaalsest liidust Venemaaga. Valgevene, Armeenia, Kasahstan, Tad?ikistan, Kõrgõzstan (hirmus öelda, aga viimase ärakukkumine Venemaast pole veel õieti alanud, vaatamata sumbuursele kevadisele revolutsioonile – toim).
MIDA PEAB JA ENDISELT SUUDAB VENEMAA PAKKUDA NENDE RIIKIDE ELIIDILE?
1. Võimalusi investeerimiseks, mis tähendab faktiliselt kapitali legaliseerimist Venemaa territooriumil. Selge, et viimase 15 aastaga tekkinud kapital ei leia väärilist kasutamist nende eneste kodumaa tagasihoidlikul territooriumil. G-7 riikide territooriumil ootab aga sellise kapitali omanikke paremal juhul Pavel Lazarenko skandaalne vanglaepopöa. Seega vajavad postsovjeti investorid Venemaa turgu nagu õhku.
2. Julgeolek. Üksinda, ilma jõu toetuseta väljast, suudavad Valgevene ja Kasahstan vaevalt säilitada oma riikluse, Armeenia tagada Mägi-Karabahhi faktilise iseseisvuse, Tad?ikistan vältida islamistlikku pööret, Kõrgõzstan vältida lagunemist. Muidugi on USA kui sõjaline garant palju tugevam pesemata Venemaast, kuid tugevam ei tähenda antud juhul efektiivsemat. USA ülesanded lahknevad liialt tugevalt nende viie riigi eliidi huvidest, et see eliit võiks jäägitult usaldada Washingtoni.
3. Enese kasv. Karjäär suurel Venemaal on väljapääs neile, kellele on kitsad väikeste rahvuslike osakondade raamid. Pealegi on märksa lihtsam liikuda Venemaa kultuuriväljal vene keelt mäletavatel inimestel ja põlvkondadel kui üritada lootusetult võõramaalasliku kehaehitusega läbi murda ameerkalikust-euroopalikust eelarvamuste müürist. Muidugi peab Venemaa selleks, et luua vertikaalse mobiilsuse ühtset mehhanismi SSSR-i piirides, kehtestama kõigi nende liitlasriikidega topeltkodakondsuse. Aja jooksul võivad andekad armeenlased ja kasahhid, kirgiisid ja valgevenelased valitseda Venemaad. Aga see, seltsimehed, on eluline stiimul!
4. Kaitse globaliseerumise eest. Globaliseerumine, mis suuresti on amerikaniseerumine, ei jäta rahvastele ja riikidele võimalust säilitada oma identiteeti, unikaalset sotsiaal-kultuurilist keskkonda. Paljude maade ja kultuuride probleem on täna see, kuidas kasutada globaliseerumise sünnitatud tehnoloogilisi struktuure ja mitte kaotada oma rahvuslikku omapära. Tasakaalu leidmine pole lihtne, kuid SSSR avab selleks võimalusi.
Eelmise sajandi lõpul võeti Ameerika impeeriumit kui Ida-Euroopa kaitsjat ja vabastajat N. Liidu hegemooniast nõukogude totalitarismist. Täna, vastupidiselt, vajavad paljud rahvad kaitset muutumaks määrdunud isikupäratuteks ettekandjateks ja nõudepesijateks globaalsel ameerikalikul õnne maskiballil. Venemaa, veel end mitte täielikult ammendanud kultuuri ja mitte täielikult hävitatud riikluse traditsiooniga, võib mängida tegeliku liidri rolli koalitsioonis neile, kes mõistavad vabadust eelkõige kui õigust jääda iseendaks.
Seepärast ja ainult seepärast peab looma uue SSSR-i. See ühendus on washingtonlikust Suurest Vennast eemaldunud iseseisev territoorium ja seetõttu ka vaba.
UUE ÜHENDUSE TINGIMUSED
Tahame kohe rõhutada, et sellise Venemaast lähtuva ükskõik millise geopoliitilise projekti elluviimiseks on kaks vajalikku tingimust. Seda enam kehtib see sellise keerulise projekti jaoks nagu SSSR.
Esimene tingimus. Vene valitseva korporatiivse eliidi vahetus. Võim on 2005|. aasta suveks täielikult marginaliseerunud – nii poliitiliselt kui ka intellektuaalselt. Kremlist ei tule juba ammu mitte ühtegi elujõulist ideed. Inimesed, kes võtavad tänapäeva Venemaal vastu otsuseid, on alla kirjutanud tõsiasjale, et neid ei huvita rahvuslikud väärtused ega Venemaa pikemaajalisem saatus. Iga rahvas on selle kohta valmis ütlema Venemaale: kui te ei ole vajalikud iseendile, siis mis kuradi pärast pakute koostööd? Kui teie oma riik ei ole teile kallis, siis miks te topite oma räpased käed meie iseseisvatesse riikidesse, mis meile on vägagi kallid? Siin ongi võti mõistmaks kiirelt süvenevat võõrandumist Venemaa ja nende vahel, kes veel hiljuti temale lootsid või äärmisel juhul teda austasid. Tuleb öelda otse. Korporatiivse võimueliidi vahetus tähendab Vladimir Putini lahkumist võimult. Sest ta on selle korporatiivse eliidi pseudoväärtuste tõeline kehastus. Ja mitte mingisuguseid postsovjeti riikide jaoks köitvaid väärtusi Putin ja co luua ei suuda.
Teine tingimus. Sõltumatute Riikide Ühenduse (SRÜ) laialisaatmine Venemaa initsiatiivil. Ainult selline samm lubab Moskval enesele tagasi võita poliitilise initsiatiivi ja moraalse õiguse potentsiaalsetele partneritele midagi uut pakkuda. SSSR-i projekti edu sõltub suuresti mitte sellest, kes tulevad võimule viimastes SRÜ-sse alles jäänud riikides. Esmalt sõltub see sellest võimust, kes tuleb pärast tänamatut ja mõttetut Putinit.
See tähendab – kõik sõltub jälle meist endist. Proovime siis ikkagi kasvõi midagi ette võtta.