President Meri on öelnud, et “ei saa olla väike riik, mis asub mere kaldal”.
Tõepoolest, võib merd võtta kui lahutajat, aga ka kui liitjat ja ühendajat. Kirjutan sellest, kuna üheks peamiseks argumendiks Eesti Euroliiduga liitumise kaitseks on geopoliitilika.
VAHETADA MAAMÕTTED MEREMÕTETE VASTU
Geopoliitika lähtub geograafilistest tõsiasjadest. Sellest, et me asume just siin, kus me asume – poeedi sõnul: “Euroopa kitsas esikus, kus miskipärast puudub tõmbetuul? ” Praegu ei saa vist enam öelda, et tõmbetuul puudub, tõmbab mis kole. Tõmbab vägisi ühte stagneerunud ja lagunevasse liitu. Geopoliitika lähtub sellest, et me oleme maa ja mitte meri. President Meri lauset meenutades tuleks aga maapoliitika kiiresti ja otsustavalt mere(i)poliitikaga asendada.
Mul on ausalt öeldes kõrini kinnisvarafirmadest, maausulistest ning igasugustest muudest maaga sahkerdajatest. Mäletate, mis Maapangast sai? Ega muude maalastegagi vist paremini lähe. Ei ole kuulnud, et keegi mereomandist räägiks või keset merd sildi “eravaldus” üles riputaks. Lisaks muule moodustab meri üle kahe kolmandiku maakera pindalast. Järelikult oleks õigem hoopis merekera öelda.
ÜKSAINUS TARK INIMENE
Miks me sinna sotsialistlikusse Euroopasse kipume? President Chiraci tiraadid ja õpetussõnad annavad isegi Gorbat?ovi omaaegsetele manitsustele silmad ette. Alles käratati meid Pariisist vait. Mis rahvuslik masohhism meid sinna ajab? Nüüd tahab Vana Euroopa Euroliidule juba ka presidenti valida, millega väikeriikidelt viimasedki euroliidusisesed välispoliitilised eneseväljendusvõimalused ära võetakse.
USA-ga võrreldes on Euroopa selline pisikene, provintslik ja ülbelt etniline. Ega nad Eestitki suurt paremini tea kui ameeriklased. Viibisin hiljuti Strassburgis, linnas, kus Europarlament koos käib. Pidin sealt rongiga Frankfurti saama. Jaama informatsioonipunktis räägiti vaid prantsuse ja saksa keelt. Äärepealt oleksin vale rongiga tundmatus sõidusuunas minema sõitnud ja te ei oleks must enam kunagi midagi kuulnud – kui poleks olnud ühtainust vanemat naisterahvast. See kena juhatav inimene on end siiani mu mälusse kinnistanud kui tõestus, et ka Euroopas elab tarku indiviide. Kahjuks väga vähe!
ÜHINEDA TULEB USA AUTONOOMSE OSAGA
Kui me niikuinii kellegagi ühinema peame, siis mitte Euroopa Liiduga. Loomulikult mitte ka Idaplokiga. Õnneks on veel ka kolmas, tõeline alternatiiv olemas ning see olekski uue, merepoliitika praktiliseks väljenduseks.
Nimelt on mul väga väga konkreetne näide välja pakkuda – Puerto Rico. See on USA autonoomne osa (commonwealth), kus elu kiiresti ülesmäge läheb. Distants USA rannikust on umbes 1600 km. Mis see meie üle 4 korra pikem distants siis ära ei ole, kui meri ühendab, mitte ei lahuta? GDP ühe inimese kohta on Puerto Ricos üle 9000 USD aastas, Eesti 5240 vastu! Miks ei võiks me Euroopaga liitumise asemel Eestile samasugust, USA-ga vabalt ühinenud riigi staatust taotleda?
Kui kunagi selle üle rahvahääletus tuleb, võite mu kindla “ja”-ga arvestada. Euroliidule ütlen aga sama selge “ei”. Prantsusmaa vasakpoolsus hakkab lõplikult siibrisse viskama. Mida teha, kui iseolemine tundub meie valitsejaile liiga suureks ikkeks olevat?