Saarlasest Ivo Linna perekonnas muusikatraditsioonidest puudu polnud. Nende eest hoolitses isa, kes oma hariduse oli saanud Petseri vaimulikus seminaris. Et õigeusu rituaalidel on laulmisel suur tähtsus, oli tenorist isa seal eeslauljaks. “Kõrge hääl on tal säilinud tänini ehkki sai hiljuti 92-aastaseks,” ütleb Ivo Linna. Aktiivselt tegeles isa laulmisega kõrge eani. “Kogu aeg olid tal mingid ansamblid juhendada, küll kultuurimaja, küll vene sõjaväe omi. Siias veel üks meesansambel ning sõjaveteranide ansambel.” Ivo vanem vend lõpetas viiuli alal laste muusikakooli. “Mind visati pärast teist klassi muusikakoolist välja,” meenutab Ivo Linna oma vaevarikkaid klaveriõpinguid. Tänini kahetseb ta oma tollast põikpäisust. “Aga pane jõmpsikas mõistma, et millegi saavutamine vaeva nõuab!” See kõik toimus kusagil kuuekümnendate alguses kui Linna suurimaks iidoliks oli juba Louis Armstrong. See viis ta pioneeride maja juures tegutsenud orkestrisse paariks aastaks teist trompetit puhuma. “Trompetimängu omakorda lõpetas peale tulnud kitarrismus.”Muusikahuvi sisendas Ivole pigem vanem vend Taivo. “Tema “süstis” seda muusikat, mida meil kodus ei tehtud.”
KOLMEMEETRINE OTS
Lauljaist oli Ivo Linna esimeseks lemmikuks Georg Ots. Kui kusagil 55-nda aasta paiku tuli raadiost Otsa laul hõbedaselt helkivast juuksekullast, tundus kuueaastasele Ivole, et tegu on mingi hiiglasega, kolmemeetrisega vähemalt. Ent ka välismõjud olid varajased. “Saaremaal oli paljudel välismaal sugulasi ning liikus ka sealt tulnud heliplaate,” meenutab Linna. “Minu vanema venna klassivennal peaks tänini olema alles Bill Haley autogrammiga heliplaat kellarokiga. See kellarokk võeti kooli tohutu suure magnetofoni peale ja seda lasti alati kooli spordipäevadel. Minu tulemused jäid väga nõrkadeks, sest niipea kui see lugu tuli, lidusin sekretariaadi poole seda kuulama!” Ivole tundus, et sellest midagi suuremat pole olnud ega tulegi.
Tänu vanemale vennale olid poistel juba lapsena peas ka tolleaegsed tuntud jazzitegijad. “Bill Evans mängib klaverit ja Ray Charles laulab ning mängib samuti klaverit? Pidime neid teadma, sest vend kontrollis ühtepuhku.” Ivo meenutab, et tema ema oli äärmiselt mõistev ja malbe inimene, kes soosis igasugust muusikat. Isa aga tavatses öelda mingi kentsaka aktsendiga: “Ah see on jälle see ameerika dzass.” Pop-muusika talle üldse ei meeldinud. Vanemad töötasid Kuressaare lossis, mille hoovis toimusid suviti igasugused kontserdid. “Kontserte käis seal andmas kogu Eesti Filharmoonia. Lossi ümbrus oli tänasest palju räpakam ja võssakasvanum. Nii oli meil seal igasugu salateid, mida mööda piletita sisse pääseda,” meenutab Ivo Linna. “Ning harva, kui mõni kontsert meil vahele juhtus jääma.” Tüüpilised esinejad olid naljaviskajad, kellest Ivole eriti südamelähedane oli Richard Peramets ning ansamblid, nagu oktett Laine koos noorukese Vello Orumetsa ning noore Kalmer Tennosaarega. Eriline elevus valitses, kui laulma tuli oma saare täht Heli Lääts. Tipp oli aga muidugi Georg Ots. “Praeguse ajaga võrreldes oli too Otsa kusagil kuuekümnendate algul antud kontsert lausa imetlusväärne,” arutleb Ivo Linna. “Seal oli vaid üks pianiino, millel Eugen Kelder Otsa saatis. Ning vaevalt see pianiino just olümpiavormis oli. Võimendus aga pärines kohalikust sidekontorist. Ei mäleta ühtki kontserti, kus rahvas oleks nagu täna öeldakse, pöördes, olnud. Kui Ots hõbedast juuksekulda laulis, siis kõik nutsid,” tunneb Ivo Linna kaugest elamusest veel tänagi meeleliigutust. “Peale oma suurepärase hääle oli Ots ka väga sõbralik ja sümpaatne inimene. Praegu kiputakse Otsale tema ideoloogiliste laulude pärast nö. labidaga andma. Aga nii geniaalset lauljat pole meie hulgas siiani leidunud.” Tänini hämmastab Ivot see, kuidas võis Ots temasugusele tollasele poisikesele nii suurt mõju avaldada. “Temas oli mingi lummus, mida ei õpi – see on taeva poolt antud.”
KUMMALINE KURESSAARE
“Kuressaare linn oli kuuekümnendate algul väga kummaline koht. Seal oli väga huvitavaid inimesi ning teiste seas ka terve kildkond sääraseid, keda nimetati lõngusteks. Paljudel olid sugulased läänes ja neile saadeti sealt igasuguseid hilpe. Paljusid neist nähti Saaremaal esimest korda – T-särke, teksaseid ja muidugi – nn bata-kingi. Kel võimalust neid muul moel hankida polnud, kleepisid Kommunaari kingale toorkummi alla ning lõikasid noaga sakid äärde. Kuressaares on paik nimega Holostovi nurk, säärane kaubanduslik nelinurk, kus akende ees olid raudtorud. Nende torude vastu lõngused siis toetusidki. Triibulised sokid, bata-kingad, kitsad püksid, ahvidega lipsud, soengud, teddy-boy pintsakud – kõik nii, nagu olema pidi!”
Kogu konservatiivne ümbrus oli ametis lõnguste hurjutamisega. Samas oli tol ajal rangelt suletud Saare maa keskus täis pikitud sõjaväge. Oktoobri- ja maiparaadidel oli seetõttu marssijaid rohkem kui Tallinnaski. “Paljud näiteks meie kandis elanud üleajateenijad olid saanud kuidagi omainimesteks. Tekkis koguni mingi omaaegne integratsioon,” imestab Ivo Linna. Linna lähedal oli suur laskemoonaladu, mis kuni äraviimiseni hoidis linna pideva hirmu all. “Usuti, et kui see õhku lendab, jääb linnast alles vaid auk.”
“Ühest küljest on kena, et tänane Kuressaare on nii korda tehtud ja kena. Ent ometi on tuline kahju, et viie-kuuekümnendate aastate atmosfäär on jäädavalt läinud. Sest selline räämas keskkond on näiteks poisikestele hoopis sobivam. Tänu miljööle arvan, et mu lapsepõlv oli väga õnnelik.”
MAAGILINE AIDAS 9M
Ivo Linna noorus kulges nagu sõjajärgsetel lastel ikka koos kuuekümnendatel läänes toimunud suurte muudatustega, mis oma mõju avaldasid ka okupeeritud ning suletud Eestis. “Mäletan üsna täpselt seda päeva, mil püüdsime selliseid raadiojaamu Radio Nord, Radio Luxembourg ja siis veel Soome jaama, kust tuli Kahdeksan Kärjessä nime all muusika edetabeleid. Niipea kui biitlomaania lahti läks, olin kohe müüdud mees. Käima läks asi päriselt siis, kui vend tuli 1964. aastal sõjaväest ning lõi kunstiinstituudis ansambli Peoleo.” Siis käis Ivo vennaga ehitusel tööl, et osta magnetofon Aidas-9M. “See oli tõeliselt suur asi. Ja oh sa püha müristus, kuidas me seda makki vaevasime! Nii kui vanameest kodus polnud, sai nupp põhja keeratud. Lindid kippusid muudkui purunema kui ühe lindi pealt lugusid teise peale lastud sai. Maki juurde kuulus seebikarbi taoline mikrofon, mille ees püüdsime kitarri tinistada ja laulda.” Esimese tuure õppis Ivo vanema venna abiga kitarril mängima 1965. aastal.
Esimene “punt” pandi Kuressaares kokku 1966. aastal. Selleks ajaks oldi nähtud kaht tõelist eesti punti – Rütmikuid, kus laulis Tõnis Mägi ja Optimiste. “Iga vaba hetk käisin Tallinnas vennaga igasugu ansambleid vaatamas, kusjuures eriti suure mulje jätsid Virmalised. Mulle tundus, et nad laulavad just kui The Beatles. Biitlite soolikas oli mul tolleks ajaks juba sees – korjasin nende pilte ja lugusid, kust aga sain. Iga päev mängis üks raadiojaam kolmest kolmveerand neljani miskipärast biitlite laulu Can’t Buy Me Love. Seda sai siis iga päev hardalt kuulatud.”
Ivo Linna mäletab, et 1966. aastal andis Melodija välja plaadi kus oli peal biitlite Girl. Juures kiri: slova i muzõka narodnõje. “See osteti viimseni ära! Mina jäin sellest ilma. Nüüd, kus ma olen The Beatlesi plaate korjanud juba 30 aastat, õnnestus mul too nõukogude väljaanne saada alles paari aasta eest.”
Ivo punt Müstikud tegi väga palju Peoleo lugusid, ameerika rokänrolle ning twiste, mis tollal väga moes oli. Tänu kooli direktorile Boriss Kivile saadi Ühenduse nime kandnud firmast kidrad tellitud. “Äärmiselt kehvad kidrad olid,” on Ivo Linna tänini nördinud, “ei püsinud hääles. Sealtsamast saadi ka võimendus ning Läti trummid.” Julge ja progressiivne direktor avaldas müstikutele kiitust uue muusika juurutamise eest! “Oli äärmiselt mõistev mees,” kiidab Ivo oma kunagist koolijuhti.
1967. aastal sai kool läbi ja punt läks laiali. “Mängisime vist äärmiselt koledasti aga olime hirmus popid,” on Ivo Linna tagasihoidlik. Publikuks polnud kaugeltki ainult noored. “Oli kogu linna rahvas, nende seas äärmiselt auväärseid inimesi.” Küllap seetõttu, et repertuaari kuulus palju eestikeelseid lugusid, eriti Peoleo tollaseid tõmbenumbreid.
Saksa keele mees Ivo Linna ei jaganud oma sõnul popmuusika keelest ehk inglise omast mitte mõhkugi. “Sõnad kirjutati kuulmise järgi maha nii nagu neid hääldati. Eks kõik eesti kidrapundid teinud kuuekümnendatel säärast värki. Kes siis neid õigeid sõnu kusagilt sai,” naerab Linna.
VAIMUSTUS TARTU VAIMUST
60-ndad polnud murrangulised mitte ainult muusikas, vaid ka elulaadis ja -viisis. “Minu maailmapilt avardus, kui astusin 1967-nda sügisel Tartu Ülikooli eesti keelt õppima, ” räägib Ivo Linna. Tartu ja Kuressaare õhkkonna vahel oli loomulikult ilmatu vahe. “Kuressaare oli ikkagi sumbunud provintsilinnake, kena, armas ja vaikne küll, aga kolgas mis kolgas.” Algul oli Ivo hirmus uje, ei julenud ülikooli klubissegi minna, mitu kuud võttis enne kui ta sammud sinnapoole seada julges. Pealegi asus tema ühikas Elvas ja rongisõit röövis suure osa ajast. Kursusel valitses aga ülimalt vaimne õhkkond. “Seal olid niisugused tüübid nagu Peeter Ilus, Olev Remsu, minu parim sõber ajakirjanik Andrus Esko, Reet Kudu, Jüri Valge, Hannes Varblane? Toakaaslaseks oli intris Mati Sirkel, Leningradi maantee intris sain heaks sõbraks oma vana koolivenna Lauri Leesiga. Mingeid teab mis plaane mul polnud, onu oli ülikoolis dekaan ning küllap sealt tuligi mõtte sinna minna. Ja humanitaarala on minu liin, reaalaineid pole mu pea kunagi võtta tahtnud. Ajalugu oleks õppima minna võinud, see meeldib mulle siiani?” Õhtuti luges Lauri Leesi poistele ette Shveijki. “Naljakamalt pole minu teada seda keegi teinud. See sai Tartus lausa legendaarseks, see oli otsekui mingi lugemistuba. Temast oleks võinud saada suurepärane näitleja.”
Tartus sai Ivo ka teada, mida hipindus endast kujutada võiks. Käidi tol ajal kuulsatel luuleõhtutel, kus Mülleri Sass bluusi laulis ning joodi kõvasti õlut ja viina sekka. Juukseid hipilikuks kasvatamast takistas ülikooli sõjaline õpetus.
1967.-1968. aastat Tartus peab Linna lausa imelisteks. “Kestis veel nn Hru?t?ovi sula, Bre?nev polnud veel jõudnud midagi rikkuma hakata.” Tartu üliõpilaspäevadega 1967. ja 1968. aastal on seotud ta elu kaunimad mälestused. Seal lauldi täiel häälel seesuguseid laule nagu “Ai-tsihh-ai-tsahh”, “Metsavennad” ja “Eesti sõdur”. Ja milliseid loosungeid kanti!
Praha kurikuulsate sündmuste ajal oli Ivo Muhu saarel rahvaluulet korjamas. “Mäletan kui kuulsin koju tulles isalt, et täna läksid tankid T?ehhi. See oli nagu oleks kirvega pähe saanud. Enne oli ju tundunud, et meilgi hakkab minema nagu seal ehk üha inimväärsemaks. Sügisel Tartus oli see masendus kõikjal selgesti tunda. Ning üliõpilaspäevade viimane rongkäik oli ka vastav. Ühel plakatil kuses näiteks Shveijk pilve pealt venelasele pähe. Teisel oli kirjas: Jänkid, kaduge Peipsi taha!”
KUI TÕDE KADUS RIDADE VAHELE
Lõpuks suunduti inglisilla juurde, kus mõlemad Klementid, Feodor ja Minna, kõnet pidasid. Minna rääkis pikemalt ning kavatses sama asja ka vene keeles ette kanda. “Siis vilistati ta vagaseks. Ning seejärel oli juba mäsu palju, sest ülikooli klubis mängis lisaks veel Peoleo, kus lavalt öeldi maha kõik mis pähe tuli. Sellest ja teistest asjadest tuli muidugi suuri pahandusi. See oli väga must see 68-nda aasta sügis.” Edasi kadus tõde juba üha enam ridade vahele. “Mäletan, et Toomas Liiv luges luuletust punastest keldrikakanditest. Ning meie tekitasime endale kohe assotsiatsioone.”
Aga meeleolu langus oli suur ja üldine. Paraku jäi Ivo Linna ka õpingutega hätta. See lõppes eksmatiga 1969. aastal ning sõjaväkke minekuga. Viimased üliõpilaspäevad sama aasta sügisel olid juba ülimalt armetud ja haledad.
Loosungid ülistasid juba nõukogude korda, pööre oli täielik, vaimsusest oli järel vaid kahvatu vari.
“Õppimine mul nii kolme-nelja vahel oli,” meenutab Ivo Linna oma väljakukkumist. “Häda tekkis üldkehalise õpetajaga. Too oli sihuke jopski, sageli olid tal tunniski lõhnad juures. Käskis mõnikord teha vaid kümme kätekõverdust ja saatis siis minema. Siis ma ei käinudki seal oma kolm kuud. See teda ilmselt vihastas. Dekanaati saabus esildis rängast distsipliinirikkumisest. Ja oligi kõik – eksmatt.”
Ent ega Ivo seda nii väga kahetsegi. “Mulle oli tähtis et saaks pilli mängida ja laulda ning naistele meeldida,” tunnistab ta ausalt. Pärast sõjaväge üritas veel kaugõppes ent sellest ei tulnud välja enam midagi.
“Harv polnud see, kui mängisime oma ansambliga System ametiühingu kultuurihoones tantsuõhtu ära, rahvas läks saalist minema, meie aga tegime pärast veel öö otsa proovi! Siis läksime piimasaali sööma ning kella kaheksaks näiteks Ariste loengule. Muusikavaimustus oli nii suur.”
SEAL IKKA PANDI?
1969. aastal korraldati Tartus neli korda üritust nimega Pop-kaleidoskoop. “?üriis istus näiteks Mati Unt, lavakujunduse tegi Peeter Urbla. See oli selline psühhedeeliline ja underground värk. Viimasel kaleidoskoobil ohvitseride klubis tuli hirmus hulk rahvast kokku – kumu oli levinud üle Eesti ja kusagilt ka Riiga. Ma jäin hiljaks ning sain kuidagi sisse teise korruse aknast. Kui me laval olime, seisid ümber maja soldatid, aga ometi murdis rahvas kusagilt tagauksest sisse. Mingi vanamutt, klubi teenistuja, haaras kapist tuletõrje vooliku, et veejuga rahva peale suunata. Tänu nõukogude tehnikale sealt õnneks vett ei tulnud.” Üritus keelati ära, kuigi Ivo arvates oleks pidanud seda hoopiski soosima ning korraldama suvel kusagil vabas õhus. “Tol ajal aga arvati, et kui noortele midagi väga meeldib, on see järelikult läänest ja järelikult paha – mis muud, kui keelame igaks juhuks ära.” Ning keelajaiks polnud mitte venelased, vaid omad eesti inimesed.
“Me teadsime, et on teemad, millest rääkida ei tohi, et olnud eesti aeg, kui kõik oli jube hästi korras – aga kui sa oled noor, ei mõtle sa iga päev selle peale, et poest toitu pole saada. See polnud üldse oluline, tähtis oli, kui said kolme peale kolm kartulit kokku ning need pooleldi veega ära praadida,” vastab Ivo Linna küsimusele, kui kuldsed need kuuekümnendad tema meelest olid. “Aga see eest oli vaimsust palju, käisime tihti teatris, kus hiilgas Evald Hermaküla, kuulasime tollast vastaliste lipulaeva ansamblit Rajacas, kus olid Priit Pärn, Laanetu Kolla, Rein Tenson ja kes kõik? Neid ülikooli klubis kuulates oli küll tunne, et kinni ei lähe üksnes nemad, vaid ka kogu publik takkapihta. Sest seal ikka pandi? Isegi teie lehel oleks sealt õppida,” naerab Ivo Linna. “See polnud muidugi mingi lahmimine, et “venelased välja”, ei, seal öeldi sama asja tuhat korda peenemalt, nii et rahvas oli naerust kõveras, KGB-l aga polnud millest ki kinni hakata.” Tartu ajast on Ivole meelde jäänud veel folk- ja protestilaulmine. “Peeter Tooma oli tol ajal suur nimi. Kui ta ülikooli kohvikusse laulma tuli, oli see puupüsti rahvast täis.”
Kuuekümnendate lõpu välismaistest eeskujudest oli üle teiste muidugi Tom Jones. “Tollane Tom Jones meeldis mulle hoopis rohkem kui tänane, kuigi ta laulab ju siiani väga hästi. Igatahes tundus ta meeletult võimsana ja kõik, kes vähegi laulsid, püüdsid laulda nagu Tom Jones.”
Millal jõudis Ivo Linna esmakordselt kogu Eesti kuulajaskonna ette? “Igavesed üliõpilased Mati Talvik ja Leo Karpin käisid Tartus. Nemad siis ütlesidki, et ETV-s hakkab sügisel peale uus saade Kanal 13. Ning kutsusid mind sinna laulma. Peale minu kutsuti Tartust sinna veel Maarja-Liis Ilusa ema Marje Ambre. Väga hea laulja muuseas. Laulsin siis seal just Tom Jonesi superhitti I’ll never falling love again. Ma polnud kunagi oma häält sel moel veel kuulnud. See oli nii jube, nii õudne,et ma ehmatasin põhjalikult ära. Ja sain aru, et ma üldse laulda ei oska. Järgmine lugu oli juba Olev Ehala arran?eeringus, biitlite Hey Jude’i järgi tehtud Hei, Liis. See on kõige parem biitlite paroodia, mis üldse tehtud on. Aga meie võtsime seda tõsiselt!”
Novembris läks Ivo sõjaväkke ning tänu sõber Tõnis Kõrvitsale nii mõnusasse paika kui tol ajal unistada võis – puhkpilliorkestrisse trummi lööma ning veel Tallinnasse pealegi!Elu läks edasi, aga kuuekümnendad said otsa.
