Raul Sulbi pruukis mitu head aastat tagasi ühes ulmeülevaates sõnaühendit “eesti ulme kuldaeg”. Sõnad läksid lendu nagu lutt jonniva tite suust ning aeg-ajalt hakkab mõni usin paberimäärija taas usutlema, et kas siis on Kuldaeg, või on juba läbi, või alles tuleb?
Aastaid tagasi rääkis ühe raamatupoe müüja, kuidas ükskõik millise raamatu müük suureneb pärast ajalehearvustust. Kas arvustus oli kiitev või laitev, see polnud kuigi oluline. Sel ajal oli rahaühik rubla ja raamatuid ilmus kordades vähem. Arvan, et praeguseks pole olukord kuigivõrd muutunud. Suurim probleem vast selles, et raamatute hulk, millest pabermeedia kirjutada jõuab, on veel väiksem, kui oli see muiste. Rääkides ainult ulmest, tähendab see seda, et on olemas Terry Pratchett, William Gibson, J. K. Rowling ning J. R. R. Tolkien ja temaga haakuv toodang. Tore küll, aga eesti keeles on ilmunud ka Robert Asprin, Serge Brussolo, Philip Pullman, Robin Hobb, Poul Anderson ja Michael Moorcock! Kaks viimatinimetatut on isegi kohalikku pabermeediasse jõudnud, kurb loolisena tuleb märkida, et Poul Andersoni puhul sai põhjuseks vist pigem kuulsa autori surm. Eesti ajakirjandusest jääb üldiselt mulje, et Eestis kirjutab ulmet vaid Indrek Hargla. Need on ulmeautorid, kes regulaarselt (ja mitte ainult) trükimeedias kajastamist leiavad. Kas on nad siis tõesti teistest sedavõrd paremad? Loomulikult mitte!
Lihtsalt suletud ring, kus meedia tahab kirjutada eelkõige autoritest, kelle nimed eesti lugejale (või siis kirjandustoimetajale) midagigi ütlevad. Samas kurdavad kirjastused, et ei julge uusi ja tundmatuid autoreid avaldada, se et keegi neist midagi ei tea. Ja ei saagi teadma, sest kui isegi riskitakse avaldada, siis meedia ei kirjuta ning lugeja ei taipa ka eriti osta. Selle asemel, et kirjutada kohalikule lugejale veel tundmatutest autoritest, kellelt sageli maakeeles juba rohkem kui raamat ilmunud, saab ajalehtedest teada, et viienda Potteri poognaid leiti Inglismaal põllult, et viienda Potteri maakeelde tõlkijal varastati arvuti jne. Keda J. K. Rowlingu loodu ei huvita, seda huvitavad vaevalt ka säherdused “meediasündmused”? Potteri fännid tahaksid aga selle jama asemel juba pigem viiendat Potterit ennast lugeda.
Meedia jõuetusest hea ulme propageerimisel näitab imehästi fakt, et kui vähe on olnud juttu kasvõi eesti ainukese ulmeauhinna Stalker laureaatidest. Ei ole ei Dan Simmons,
ei Orson Scott Card, ei Norman Spinrad pälvinud erilist lehepinda. Ja need olid vaid kolm esimesena meelde tulnud nime! Oletame et ulmet peetakse sopakirjanduseks? Oletame! Sel juhul tekib küsimus, et miks on jäänud tähelepanuta Dan Simmonsi, Pasi Jääskeläineni ja Robert Silverberg. Jah, kristalselt aus olles, tuleb nentida, et Simmons ja Silverberg on aastate jooksul mõne arvustuse/tutvustuse siiski kogunud, aga need on ilmunud kas “Marduses” (mis on ise ju ulmeväljaanne) või on need kirjutanud ulmefännid ise.
Eks hea ja seni veel tundmatu ulme promo jääbki reeglina fännide õlule. Ja ajuti tundub, et on parem kah, eriti siis kui ma meenutan kahte arvustust Indrek Hargla viimasele romaanile. Mõlemad arvustused kirjutasid ulmes tugevalt võhiklikud literaadid ning nende võhiklikkuse üle otsustan ma just antud kirjatükkide põhjal.
Kas Eesti Ulme Kuldaeg on siis saabunud? Kõige ausam vastus oleks, et kurat seda teab! Fakt on see, et esialgne õhin on möödas ning iga uue ulmeraamatu ilmumine enam sündmus pole. Lugeja vaatab nüüd juba üsna nõudlikult, et mis see on, mille eest ta raha välja annab. Ilmne on, et lugeja ei raba enam raamatut selle pärast, et see ulme on. Esmane nälg on rahuldatud ning on toimumas (pigem juba toimunud) lugeja kihistumine ulme alaliikide lõikes. Kuidas Eesti kirjastused selles olukorras toime tulevad, kui tulevad? Arvan, et see oleks juba jutt mõneks teiseks korraks?
