Tätoveerimine on imelik asi. Minu arusaamist mööda on olemas kolme liiki suhtumist antud teemasse. On inimesed, kes leiavad, et tätoveerimine on paha ja nad ei lase endale elu sees kordagi ühtegi pilti teha. On inimesi, kes teevad omale ühe pildi ja on sellega rahul ning ei lase endale kunagi elus rohkem ühtegi tätoveeringut teha. Ja on inimesi, kes muutuvad sõna otseses mõttes tätoveerimisnarkomaaniks. Ka mina kuulun nende viimaste hulka. Meid on vähe, aga me paistame silma.
VALU SUURUS JA INIMESE NAHK
Miks inimesed ennast tätoveerivad? Hea küsimus, mida peab inimeselt endalt küsima. Aga see ei ole ainult ekshibitsionism. On ju neid ka, kes hakivad endal kõigepealt nähtavad kohad täis, aga enamikul korralikult tätoveeritud kodanikel on suur osa, kui mitte enamik piltidest kohtadel, mida käiste üleskäärimisega laiadele vaatajate hulkadele nähtavaks ei tee.
Tätoveerimise juures ei ole oluline mitte ainult pilt kui lõpp-produkt, vaid tätoveerimise protsess ise. Tätoveerimismasina mitte millegagi äravahetatav surin. Tindi ja desinfitseerimisvahendi lõhn. Ja valu. Too naha torkimine ja hakkimine on omaette protsess, mida iga tattoo-junkie armastab ja vihkab üheaegselt. Et tolle valuteemaga lühidalt ja konkreetselt teha, siis valu suurus sõltub ennekõike inimesest endast, kohast (ranne ja õlaliige on valusamad kui jalasäär näiteks) ja tätoveerijast, õigemini sellest, kui sügavale ta masinanõela on reguleerinud. Jas sel teemal olen ma proffidega, kes minu nahka on torkinud, tätoveerimise ajal piisavalt rääkinud. Sest aega on ühe pildi tegemise ajal palju.
Üks neist proffidest on Edy. Edy töötab Tartoo Tattoo nimelises stuudios, mis asub Tartu linnas Raekoja platsi lähedal tagahoovis (www.tartoo-tattoo.ee).
Väike kollane majake, trepist üles ja seal ta on. Tüüpiline tätoveerimisstuudio, kolm tätoveerijat (Edy, Anton, Meelis), üks piercingute tegija (Monika), kaks pisikest ruumi, milles on vaid sellised olulised sisustuselemendid nagu toolid, lauad, kapid koos kõigi vajalike asjadega ning (väga tähtis!) muusikakeskus. Muusika peab tätoveerimise juures olema, seda on vaja nii tätoveerijale kui ka tätoveeritavale, sest tunde vaikuses istuda sööb ajusid. Ning muusika peab õige olema. Tsiteerin Edyt: “Pärnus conventionil mängis kogu aeg Sky+, lõpuks keeras ajud nii krussi.”
TEGIJATE NIMELAVIIN
Aga tagasi valu juurde. Edy on töötanud ka väljaspool Eestit, õigemini saigi tema karjäär tuule tiibadesse Prantsusmaal, kus ta kõiksugu muude asjade vahel ka profistuudiotes tätoveerimas käis. Selles suhtes on tätoveerimine insaider-kunst, et seal on omad suurused ja isad, kelle nimed ütlevad vaid asjassepühendatuile midagi. Ka Edy valab mu üle nimede laviiniga, kellega ta nii stuudiotes kui conventionidel koos töötas, ent – ausalt – mulle ei jää neist ükski meelde. Aga peale suurte nimede õppis ta Pariisis veel ära õige nõelasügavuse ja steriilsuse. Selles suhtes pole Tartoo Tattoo grammigi halvem nendest stuudiotest, mida ma tean Berliinis, Prahas ja Varssavis. Kummikindad, desinfitseerimisvahendid, sterilisaatorid jne. Nagu see mujalgi tavaks on, võib-olla isegi mõnevõrra rohkem. Ja sarnaselt mu tuttavatele tätoveerijatele näiteks Berliinis kirub ka Edy neid tegelasi, kes liiga pika nõelaga tätoveerivad. Asi pole mitte ainult valus, vaid ka selles, et sihuke äestamine võib halvasti lõppeda, kui põletik sisse lööb. Tagajärjeks on tavaliselt arm, mille võtab maha alles plastiline kirurg.
Kunagi mitte nii ammu, kui Edy minu jalga kaunistas, küsisin temalt, miks ta üldse tätoveerimisega tegeleb. Vastupidiselt tavaarvamusele pole Tartoo Tattoo tegijad eriti rikkad ja ma olin ausalt öeldes üllatunud, kui kuulsin, mis summa umbes kuu jooksul taskusse teenitakse. Mitte kõige pirakam. Vastused olid samad, mis tätoveerijatel üle maailma: “Meeldib, lahe. Tätoveerimise juures on kõige parem, et sa kohe näed, mida oled viimase tunni jooksul teinud.” Ega ainult raha pärast istu keegi tundide kaupa kummargil kaaskodaniku jäseme kohal, üritades pingsalt keerulist mitmevärvilist-mitmetoonilist pilti naha sisse talletada.
TATTOODIREKTIIVID? ON OLEMAS.
Antoni kommentaar oli selline: “Me tegeleme tätoveerimisega sellepärast, et siin ei ole lõuendiks paber, vaid inimese nahk, ja inimeste erinevad soovid ja karakterid… see on omaette väljakutse… rahas polegi kunagi õnn olnud… kunsti nimel pigem siis…” Kunagi rääkis Edy sellist juttu: “On olemas tätoveerijad, kel endal pole ühtegi pilti peal. Minu meelest peaks iga tegija ikka ise ka tundma, mis tunne on nõela all olla. Siis saad teisest inimesest ka aru. Aga ise pilte peale saada, see võtab aega. Ennast tätoveerida on raske, peegliga vahel teed mingeid kohti. Ja teistel pole ka aega, sest neil on oma töö.” Nii ta on, Tartoo Tattoo meestel on ühe tätoveerija kohta isegi liiga palju pilte peal, ma tean tegijaid, kel on aastakümnepikkuse töö jooksul endale vaid üksikuid kaunistusi kogunenud, aga see-eest kõrgekvaliteetsed.
Antoni, teise sama stuudio mehega, sai ka kunagi tätoveerimise puhtusest räägitud. Pikalt ja värvikalt kirjeldas ta mulle bürokraatia kadalippu, mis tuli läbida enne stuudio avamiseks lõpliku õnnistuse saamist. Sanitaarkontroll oli stuudiost mitu korda üle käinud, enne kui kõik oli nende meelest korras. Asi oli vast ka selles, et tätoveerimise kohti pole ei Tartus ega Eestis just jalaga segada ning nemad ise ka täpselt ei teadnud, millise direktiivi järgi asju mõõtma peab. Aga omad sentimeetrid, kui kaugel peab kraanikauss põrandast olema jne kehtivad ka tätoveerimise juures.
Minu küsimuse peale, kes siis tätoveerimas käivad, vastas ta: “Kõik! Koolilastest, kes isa-ema tõendiga tulevad (alla 18-aastasi ilma vanemate loata üldse jutule ei võeta!) kuni ärimeesteni välja.”
SINISED LAIGUD JA NEGATIIV
Nii kümme aastat tagasi oli Eesti koht, kus võis näha maailma kõige koledamaid tätoveeringuid. Siis, kui asi lahti läks. Tund aega Tallinna bussides ja trollides suve ajal, ning nii palju nahka toksitud paska ei näe Berliinis terve aasta jooksul. Hea, et tegijaid on peale tulnud ja et neil on vastutustunne oma töö suhtes. Muidugi on alati võimalus lasta sõbral ruttu ja odavalt pilt peale lasta, aga siis näeb pilt ka vastav välja. Kõige idiootlikum asi, mida ma näinud olen, oli kunagi Venemaal, kus üks tüdruk tõelise õuduspildiga mulle kusagil klubis vastu jalutas. Talle oli sõber pildi teinud. Selleks oli too “geenius” võtnud hambapasta, selle tindiga ära seganud ja kogu plöga naha sisse pumbanud. Tagajärjeks olid räiged sinised armid.
Teine asi on nn hooajatätoveeringud. Tätoveering ei ole särk, mida vastavalt moele vahetada saab. Kui kõik need liblikad ja roosid ning sarved tagumikel paari aasta pärast moest lähevad, siis on omanikel probleem uue ajakohase pildi saamisega. Sest uue pildi piirjooned peavad vana pildi joontega kattuma, muidu paistab esimene läbi. Tätoveeringut saab ka eemaldada. Ma olen sellist asja näinud. Järele jäävad sinised laigud ja täpid ning see lõbu maksab kolm korda rohkem kui tätoveerimine ise. Lisaks hävitavad eemalduslaserid naha seest ka pigmendi, nii et pärast rannas päevitamist on näha tätoveeringu negatiiv.
Kas tätoveerimine on kunst, mõtelgu igaüks juba ise!
Aga teemakohane anekdoot kah lõpuks:
Mees tuleb tätoveerija juurde ja ütleb, et talle seljale tank tehtaks. Meister siis palub tal istet võtta, suristab 15 mintsa ja kostab: “Valmis on!” Mees: “Oh, juba või?” Meister: “No mis see neli tähte siis ära ei ole…”