Rahvakirjanik Kivirähk on saanud maha uue näitemänguga. Vist on see järjekorras kolmesaja teine tükk tal kirjutatud. Merle Karusoo on selle lavaldanud. Tegevuspaik – Eesti Draamateater.
On esietendus. See lõpeb. On aplaus. Lava tagant tuleb autor ja kummardab. Tal on kaks kätt taskus ja pintsakuhõlmad avali. Joviaalne. Käsi ta kummardamise käigus taskust ei võta. Vist pärast ühe käe võtab, et lilled vastu võtta.
Kowalsky on õel? Võib-olla kade? Et teisel nii hästi läheb, et ta draamalaval, käed taskus, laiata võib? Võib-olla ongi. Aga kui, siis on see selline “mine-sa-ka…”-kadedus. Ja see kujund, või mis, pilt, kirjeldab kõne all olevat näiteteksti, kujundust ja lavastust väga täpselt.
Kowalsky poleks uskunud, et ta võib midagi sellist ütelda, kui tegemisse on seotud Merle Karusoo, aga paraku see nii on. Ja talle tundub, et Karusoole on siin kavalalt ja mentaalselt kott pähe tõmmatud – mis iseenesest on ka ootamatu, uskumatu.
Vormiliselt jah, tegeleb see näitetekst “Karusoo-teemaga”, Eesti inimesed ja nende mälu. Millest võrsub koondmälu. Sisuliselt ta muidugi sellega ei tegele. Kivirähk liigub oma kinnistunud, etableerunud, publikule persepugevat liini mööda. See tähendab, et kui asi võiks tõsiseks minna, miskid suured küsimused võiksid tekkima hakata, siis tõmbab kohe tagasi. Et oot-oot – sinna me ei lähe. Siis võib inimene saalis mõtlema hakata, seda ta ju ei taha. Ta tahab naerda. Ja mitte enda üle, nagu Veidemann ekslikult ja järjepidevalt arvab (kuigi eks Veidemann on ka siinmaiste teatri “suurtele” pidevalt seebisena lähenenud, ja mida aeg edasi, seda paksemalt ennast seebiga kokku määrib, tema Linnateatri “Iguaani öö” arvustus oli juba uusim tase, veider, mannetu), vaid ikka ligimese üle. Olgu see siis poolhulluke sugulane, kes peab groteskne välja nägema ja groteskselt käituma, et samastumist iseendaga ei tekiks. Või siis naabrimehest rikkuri üle, kes peab olema võimalikult loll, limane, kiimane ja suureline, et samastumist endaga ei tekiks. Päriselt on ainuke nii hull, kellel tegelikult ka raha on, Oliver Kruuda, aga tal sai ka papp otsa. Vist. Või siis saamatu keskealise kultuuriinimese üle, kes joob õlut ja saab naistelt ainult tünga, kuradi mõttetu tindinikkuja, pole talle vajagi keppi. Keppigu tinti. Mina olen parem!
Ja veel, kui mingid küsimused siiski õhku kipuvad jääma, vastab Kivirähk neile ise nagu taskukoeljo. Ära juurdle – nii on. Siin on su lihtne vastus.
Ei, see, mida konjunkturist Kivirähk praegu kultiveerib, ei ole naer mitte iseenda või rahvuse arhetüübi üle, vaid matsi maitse ees lömitav, tark ja küüniline, rahateenimine. Karmid sõnad. Ja ongi karm värk. Kaks kätt taskus.
Karusoo läheneb muidugi teise kandi pealt. Püüab sügavamalt kaevata, aga paraku torkab seeläbi Kiviräha dramaturgia argus seda enam silma. Selles näidendis on koht, mida draamateooria, pigem küll hollivuudi skriptiteooria, nimetab oh-shit-what-next-point’iks. Et siis koht, kus tegevus on jõudnud kulminatsioonini, lihtsustatult, ja nüüd tuleb otsustada, mis edasi, millisele rajale liigume. See on koht, kus sugulasest suguvõsauurijatohlem, Kaie Mihkelson, tagasi tuleb ja teatab, et tal on uut infot (lavastus on väga uus, ja teatriskäijate nimel Kowalsky siiski ei seleta lahti, mis täpselt, eks vaadake ise). Siin lootis Kowalsky, et see Kiviräha näidend üle hulga aja tähendab midagi (viimane oli “Rühka”, “Voldemariga” on teised lood”), aga ei. Jumal masinast rakendus tööle. Julmalt. Meil pole siin perekonnadraama, on elava rahvuskirjaniku papine komöödia. On rahvatükk. Kaadtämmit!
Aga – on veel Ita Ever! Ja väga on. Daam on vormis. Ja kuidas veel. Müts maha. Tõesti hea.
IISI