Stargorodi trammiliini avamisel juhtus imelik lugu, mida kirjeldavad Ilf ja Petrov “12 toolis”. Kõik miitingul kõnelejad tahtsid rääkida trammide ajaloolisest rollist, insenerimõtte võidukäigust, laupäevakutest ja võidetud raskustest trammiliinide ehitamisel. Kuid niipea, kui insener Treuhov suu avasid, voolasid sealt välja sõnad: “Seltsimehed! Tahaksin mõne sõnaga peatuda rahvusvahelisel olukorral?” Kuidas küll oraatorid ka ei üritanud juttu trammile viia, ikka nahutas nende suuvärk otsekui iseenesest Ameerika ja Briti imperialiste, rumeenia bojaare ning Itaalia fashiste.
Mida kuulata tahaks
Midagi taolist on juhtunud ka väitluses Euroopa kultuuripealinn Tallinn 2011| ümber. Tahaks kuulata arukat vestlust kultuuri mõjust linnaelule, mõttevahetust Tallinna ja Turu (NB – ka Soome üks vanimaid linnu on lisaks päikesesüsteemi keskpunktile Tallinnale Euroopa kultuuripealinn 2011|!) ühisest tegevusest piirkonna kultuuri-identiteedi kujundamisel, arutlusi loomemajanduse osakaalust moodsa Euroopa arengus ja globaalses konkurentsivõimes.
Iga kõneleja/kirjutaja tahaks sellest rääkida. Aga kui oraator suu avab, voolavad nii tema kui kuulajate suureks hämmastuseks üle ta huulte hoopis teised sõnad. Esineja tahaks teemat muuta, kuid ei saa – kuigi tahtmatult, räägib ta ikka ja jälle Mikko Fritze palgast, ninasarviku ja pikkkõrva vastasseisust ning puudolevast sajast miljonist.
Kui Euroopa kultuuripealinna tiitel 1983. aastal toonase Kreeka kultuuriministri Melina Mercouri poolt välja mõeldi (ja seetõttu esimesena muidugi 1985. aastal Ateenale anti), siis sõnastati ürituse kaks püha eesmärki.
Laiemat vaadet
Esiteks edendada kultuurilist läbikäimist Euroopa rahavaste vahel ja levitada teadmisi Euroopa rikkast kultuuripärandist. Eesti oludesse üli-lihtsustatult tõlgituna võiks see tähendada, et nii andaluuslane kui shotlane võiks teada ja tulla vaatama, kus Eesti asub, et setod oskavad leelotada, Tallinnas on imeline vanalinn ning Soomaal osatakse ühest puust paati teha.
Teine püha eesmärk on anda kultuurile enamat tähendust ühiskonnas ning muuta kultuur linnakeskkonna jätkusuutlikkuse üheks oluliseks osiseks. Lihttõlge oleks umbes selline, et igaüks mõtelgu, kuidas kultuur linnast mõnusa elupaiga teeb – kui linnas kultuuri poleks, oleks see ju üks kole ja kriminaalne kivikõrb.
Kusjuures kultuuri ja linna on mõistlik vaadata ikka väga laialt: alates muusikast, teatrist ja maalikunstist kuni reklaami- ja söögikunstini, arhitektuuri, parkide ja linnaplaneerimiseni.
Kobedat arengutõuget
Edukad on pikas plaanis olnud need kultuuripealinnad, kes on pealinna-aastal tehtud pingutustega andnud oma linnale kobeda arengutõuke. Lootus on, et kui saabub 2012|. aasta 1. jaanuar ning ilutulestik on kustunud, tuksuks kultuur (juba endises kultuuripealinnas) veelgi võimsamal rinnal. Alternatiiv on muidugi see, et maalitud lavakujunduse langedes järel on vaid ahervare ja maksmata arved.
Võtmeküsimuseks korraldajatele on oskus panna kokku atraktiivne programm ning tegelikult jätkusuutlikud tegevused.
Rahvas tahaks muidugi 365 päeva kestvaid vanalinna päevi ning et 24/7 mängiks tasuta Berliini filharmoonikud ja Phil Collins. Kuid taanlaste 2005|. aastal korraldatud Hans Christian Andreseni aastat ei suutnud läbikukkumisest päästa ka hiigelraha eest kohale toodud pensionär-artist Tina Turner.
Üritusi peab muidugi olema. Kuid risk on selles, et kui piduaastal kulutatakse üritustele tavapärastest neli või kuus korda rohkem raha, siis on järgmistel, nö tavalistel aastatel ootused, hala ja pohmelus hulka suurem.
Miljoni euro küsimus on aga selles, kuidas ellu kutsuda ja toetada tegevusi, mis tõesti linnaelus häid muutusi teeks. Inimeste initsiatiivi vallandaks, kultuuri-inimestele innustava keskkonna looks, kultuuri kui isepärast ettevõtlusvormi soodustaks, jne.
Mõtleme siis suurelt
Kindlasti tuleb vastus anda ka kultuuri ja kellu seostele ehk milliseid kultuuriehitusi selleks ajaks valmis saada tahetakse. Eelmiste kultuuripealinnade kogemus näitab, et pealinnatiitel innustab kultuuriinvesteeringute esiplaanile tõusmist ning kaua plaanitud ehitiste valmistegemist. Aga see pole vältimatu, kui kultuurikatlad ja lavaaugud juba valmis on.
Ja lõpetuseks Brüsseli onude ja tädidega hirmutamisest. Mõni on väitnud, et kui meie kultuuripealinn 300-miljonilist programmi ei saa, võetakse tiitel ära. Kui me seda just ise väga palume, võib muidugi nii ka minna. Aga meeles tasub pidada paari tõsiasja.
Esiteks on Eesti Euroopa Liidu liige aastast 2004|. Seega pole olemas kurja Brüsselit, kes meid keelab ja käseb. Me ise oleme osalised otsustamises, mitte meie eest ei otsusta.
Teiseks on igal kultuuripealinnal õigus ise otsustada, millise programmi ja millise raha eest ta teeb. Ikka vastavalt linna võimalustele ja kohalikule kultuurkontekstile. Tegu pole olümpiamängudega, kus kindlasti peab olema ehitatud nii bobirada kui suusahüppetorn. Pigem küsitakse, kuidas olete oma plaanides eelpool loetletud üld-euroopalikud väärtusi ja kultuuridevahelist läbikäimist edendanud.
Tänase seisuga pole katki midagi, kui mõtleme suurelt – Eestile, pikale plaanile ja muutustele, mida kultuuripealinn 2011| esile võiks kutsuda. Tallinnal on kõik eeldused saada suurepäraseks kultuuripealinnaks 2011|, mille hea mõju ulatub edasi kümnenditeks ja kaugemale Pääskülast.
Ja räägime ikka trammiliinist, mitte välispoliitilisest olukorrast.