Roomast 100 km raadiuses asub kümneid külastamist väärivaid väikelinnu, milles on säilinud keskaja hõngu. Üks selline on Anagni (loe: Ananji). Soovituse sinnasõiduks andis mulle Eesti saatkonna kultuurihuviline autojuht Harri Aarmaa.
<1>
PAAVSTIDE LINN
Ühel aastaalguse laupäeval sõitsin keskpäevase rongiga Anagnisse, umbes 60 km Roomast kagusse. Anagni raudteejaamas, seitsme kilomeetri kaugusel linnakesest ootas liinibuss reisijaid ja veerand tundi peale bussi astumist algas sõit. Alles käiku tulnud eurodega arvlemiseks olid veel igal pool kasutusel tabelid liiride ja eurode vahekorra arvutamiseks, sellist kasutas ka bussijuht.
Mäe harjale juba etruskide poolt rajatud pikliku kujuga linnakese hästi säilinud vanem osa on peaaegu nii suur kui kaks Toompead. Vanalinn oli tühi, just algas keskpäevane kahetunnine siesta ja jaanuari algus pole ka mingi turismihooaeg. Püüdsin kohvikutest ja kioskitest osta linna plaani, kuid kõik sinjoriinad ütlesid lahkelt no-no, siesta, tule kahe tunni pärast, siis on infokiosk lahti.
Kahe tunniga kolasin linnakese otsast otsani läbi ja leidsin omal käel üles ka objekti, mille pärast ma üldse Roomast väljasõidu olin ette võtnud. Rooma ülikutele oli Anagni aga väljasõidukohaks, seal oli suveresidents imperaatoritel Marcus Aureliusel, Commodol, Lucio Sertimiol ja Caracallal. Itaallased ise kutsuvad linnakest paavstide linnaks, sest sealt on keskajal paarisaja aasta jooksul maailma läinud paavstid Innocento III, Gregorio IX, Alessandro IV ja Bonifacio VIII. Lisaks veel mõned piiskopid.
VÄHETUNTUD OBJEKT
Minu eesmärgiks oli leida Anagnist üles Casa Gigli, hilise keskaja hoone, mille XIX sajandi keskel ostis ekstsentriline Rootsi kunstnik Alberto di Barnekow (itaaliapärane kirjaviis) ja lasi selle dekoreerida keskaegsete eeskujude järgi. Hoone on rajatud vanadele rooma aja IV-III sajandi (e.m.a.) müüridele ja asub kitsa S. Paolo tänava ääres, otse San Andrea kiriku vastas, jaanuarikuus pildistamiseks äärmiselt ebasobivas kohas. Siiski õnnestus majast teha ka mõned pildid ja jäädvustada reisu peamine siht ja eesmärk, vana marmortahvel maja seinal. San Andrea kirik on pärit XIII sajandist ja seal asub mitmeid kunstiajaloost tuntud meeste tööde reproduktsioone, mis ajapikku juba ise kuulsaks on saanud.
Casa Gigli on viimasel ajal tuntud kui Barnekowi maja ja on Anagnis teada turismiobjekt, kuid kohalike seas mitte eriti hinnatud. Mis on ka arusaadav. Majaomanike suguseltsist on tulnud vaid üks piiskop. Üks piiskop Itaalias. Või üks piiskop linnas, millest on võrsunud neli paavsti või kus tuhat aastat enne piiskopi sündi käis suvitamas terve imperaatorite vägi.
Tekst marmortahvlil kõlab nõnda:
DIVO PATRUO MAGNO GLORIOSO DYNASTIAE BARENKOW ALBERTUS DEOGRAZIA FELIX SOVRANUS RIGAE ANNO MCCI MAESTAS GLORIA POTENTIAE CONFAEDERATIONEM BALTICAE LEGAE ANSEATICA STATUTUS TEUTONICO DUX SUPREMUS MAGNO FUNDATOR EPISCOPUS HEROS ORDINE EQUESTRIS PORTASPADATRIUMPHANTE CHRISTIANITATE ET HUMANOS CIVILTADE POPULIS CONQUISTATOR ET LEGISLATOR LIVONIAE ET ESTONIAE
Mis eesti keeli peaks olema:
JUMALIKULE, KÕRGEST SOOST, SUURSUGUSELE JA AUVÄÄRSELE BARNEKOWIDE DÜNASTIA ALBERTUSELE, KES ISSANDA AASTAL 1201 ON JUMALA ABIGA RIIA LINNA UHKE VALITSEJA, BALTI ALADE RIIKLUSE ÜLEV LOOJA, SEALSE KAUBANDUSLIIDU AUVÄÄRNE JUHT, SUURSUGUSE SAKSA RIIGIKORRA KEHTESTAJA, PIISKOP, KRISTLUSES JA INIMESTE ÜHISKONNAS VÕIDUKALT TEGUTSENUD MÕÕGAVENDADE RÜÜTLIORDU LIIGE, RAHVASTE VALLUTAJA NING LIIVI- JA EESTIMAA SEADUSANDJA. (Eesti saatkonna ata?ee Urmas Eigla tõlge).
PIISKOP ALBERT, EESTLASTE RISTIJA
Albert, kelle perekonnanimi oli de Bekeshovede ehk meil levinud von Buxhoeveden, oli Liivimaa esimene piiskop 1199-1229, enne seda Breemeni toomhärra. Asutas 1201 Riia linna, ostes kolme kohaliku küla liivlastelt nende ühiskasutuses oleva maa Väina jõe põhjakaldal. Linnakodanikeks olid saksa kaupmehed ja esimestel aastatel oli lätlastel nende hilisemasse pealinna minek keelatud.
1202 kutsus piiskop Alberti abiline Teodorich ellu Mõõgavendade (vaimuliku) rüütliordu, mis pidi olema noorele Liivimaa kirikule nii kaitseks kui ka sõjajõuks. Albert oli liivlaste, lätlaste ja eestlaste ristija. Tema peamiseks sooviks oli saada Riia peapiiskopiks, kuid Rooma paavst ei kinnitanud seda taotlust just ordu vastutegevuse tõttu.
Albert suri kaks aastat peale eestlaste ristimist 1229, tema sünniaeg on teadmata. Alberti peamiseks teeneks loetakse kaugel Euroopas saksa võimkonna rajamist eestlaste, liivlaste ja lätlaste maadel. Ja nagu ütleb tekst vanal marmorplaadil, oli ta meie riikluse looja ja tolleaegse (Euroopa) kaubandusliidu juht. Seda aga vaid juhul, kui piiskop Albert Barnekowide dünastiast oli sama Albert, keda meie ajalugu teab von Buxhoevedeni nime all.