Räägin teile, miks viinaga lihtsam on kui teiste pagana peenete napsidega. Mul on üks hea sõber. Me mõlemad peame ennast viski alal headeks asjatundjateks. Juba mitmeid-mitmeid aastaid on meil tava tuua mõnelt reisilt kaasa mõni erakordne ja haruldane viski. Tavaliselt on see ka parajalt kallis. Seda me siis mekime koos n-ö pühalikel juhtudel ja alati kahekesi. Sõbra baarikapis on lisaks sellele “meie” viskile loomulikult veel ka mõni tavaline, mis on ka reeglina hea viski, kuid mitte nii kallis ja nii haruldane.
Kord juhtus nii, et kui tulin sõbra poole, meie ühisele rituaalile, oli ta parajalt morn. Ütles, et on juba paar korda tabanud ennast mõttelt, et veel keegi joob “meie” viskit – naine, koer, kes iganes. Viski tase pudelis ei ole päris see, mida ta mäletas meie viimasest korrast.
See, mis selgus, oli aga palju hullem, tegelikult palju naljakam – naine (mitte koer), oli vahetanud pudelid ära, st kallanud “meie” viski tavalisse pudelisse ja tavalise viski meie omasse. Ise ei joonud ta küll mitte tilkagi. Me mekkisime, nautisime, arutasime ja ei saanud vahest aru.
Niipalju siis asjatundjatest. Tegime sõbra naisele koos uhke kingituse ja kutsusime ka oma järjekordset viskit maitsma. Kingituse üle oli ta rõõmus, kuid viskist loobus viisakalt.
Viinaga sihukest jama juba nii lihtsalt ei juhtu.