OLETAGEM, et te olete vaimupetis, kel pole midagi ütelda, kuid kel on kõva tahe akadeemilises elus läbi lüüa, koondada enda ümber aupaklike jüngrite kildkond ja omada üle maailma teie sõnu andunult kollase markeriga pühitsevaid tudengeid. Millist stiili te siis oma kirjutistes viljeleksite? Kindlasti mitte arusaadavat, sest selgus paljastaks teie sisutühjuse. Suure tõenäosusega tuleksite te lagedale millegi taolisega:
Me näeme selgesti, et arhikirjutamise lineaarselt oluliste lülide vahel puudub autoripärane biunivokaalne vastavus ja mainitud multirefentsiaalne, multidimensionaalne mahhinistlik katalüüs. Skaala sümmeetria, transversaalsus, nende laienemise rajaliselt mittediskursiivne iseloom: kõik need dimensioonid eemaldavad meid eraldatud keskpaiga loogikast ja veenavad meid eelpool kritiseeritud ontoloogilisest binarismist loobuma.
See tsitaat pärineb psühhoanalüütik Félix Guattarilt, ühelt paljudest moekatest prantsuse “intellektuaalidest”, kelle Alan Sokal ja Jean Bricmont oma oivalises raamatus “Vaimupetised” päevavalgele tirivad. Sokali ja Bricmonti raamat tekitas möödunud aastal Prantsusmaal ilmudes palju kõmu ja on nüüd saadaval täielikult ümberkirjutatuna ka inglise keeles. Guattari jätkab peatamatult samas vaimus ja pakub Sokali ja Bricmonti järgi “kõige briljantsema segu teaduslikust, pseudoteaduslikust ja filosoofilisest ?argoonist, mida me oleme kunagi kohanud.”
Guattari lähedasel kaasvõitlejal, kadunud Gilles Deleuze’l oli samasugune kirjameheanne: Esiteks kuuluvad singulaarsündmused heterogeensetesse seeriatesse, mis on organiseeritud seeriatevahelisi erinevusi distributeerivasse, potentsiaalse energiaga osastatud süsteemi, mida ei saa pidada ei stabiilseks ega ebastabiilseks, vaid pigem ‘metastabiilseks’. Teiseks kuulub singulaarsustele alati mobiilne autounifikatsiooniprotsess ja sel määral, kuidas paradoksaalne element seeriaid traverseerib ja need resoneerima paneb, koonduvad kõik vastavad singulaarsused ühteainsasse aleatoorpunkti ja tõrjuvad emissiooni kõrvale. Täringud on visatud, kõik ühel katsel.
See tuletab mulle meelde Peter Medawari ühe teatud prantsuse intellektuaalse stiili iseloomustust (pöörake muuseas vahelduseks tähelepanu ka Medawari enda elegantsele ja selgele proosale):
Stiilist on saanud esmajärguline asi, ja milline see stiil on! Minu jaoks on sel kepslevalt kenitlev iseloom, see on ennast täis, balletlikult kõrgustesse püüdlev ja aeg-ajalt otsekui aplausipuhanguid oodates kätteõpitud asenditesse tarduv. Sel on olnud nüüdisaegsele mõtteviisile kahetsusväärne mõju?
Rünnates sama sihtmärki teisest vaatenurgast, ütleb Medawar:
Ma võiksin tuua näiteid selguse vooruste vastase sosistamiskampaania algusest. Times Literary Supplement’is kirjutanud strukturalist pani ette, et oma sügavusest tingitult segaseid ja sassis mõtteid tulebki väljendada taotluslikult ebaselges proosas. Milline pööraselt rumal mõte! See tuletab mulle meelde vabatahtlikku tsviilkaitsevalvurit sõjaaegses Oxfordis, kes päevadel, mil ere päevavalgus näis pimendamise mõttetuks muutvat, soovitas meid kanda tumedaid prille. Tema tegi, tõsi küll, teadlikult nalja.
See lõik pärineb Medawari 1968. aasta loengust “Teadus ja kirjandus”, mis on taasavaldatud raamatus Plutoni vabariik (Pluto’s Republic, Oxford University Press, 1982). Võrreldes Medawari ajaga on sosistamiskampaania häälekamaks muutunud.
Deleuze ja Guattari on kirjutanud ja koos töötanud raamatute kallal, mida kuulus Michel Foucault on kirjeldanud kui “suurimaid suurimate hulgast? Ühel päeval kuulub võib-olla kogu sajand Deleuze’le.” Sokal ja Bricmont ütlevad seevastu, et “Need tekstid sisaldavad käputäie arusaadavaid lauseid, mis on vahel lamedad, vahel ekslikud – me oleme neist mõningaid joonealustes märkustes kommenteerinud. Ülejäänute osas oleme jätnud otsustamise lugejatele.”
Kuid see pole lugejatele kerge. Kahtlemata on olemas nii sügavaid mõtteid, et enamik meist ei mõista keelt, milles need mõtted on väljendatud. Ja kahtlemata on olemas ka keel, mis on taotluslikult nii arusaamatu, et see varjaks ausa mõtte puudumise. Kuidas nende vahel vahet teha? Mis siis, kui kuninga alastiolekus veendumiseks on tõesti vaja asjatundja silma?
Eriti keeruline on otsustada, kas moekas prantsuse “filosoofia”, mille jüngrid ja esindajad on vallutanud suure osa Ameerika akadeemilisest elust, on tõeliselt sügavamõtteline või silmamoondajate ja ?arlatanide mõttelage retoorika.
Sokal ja Bricmont on vastavalt New Yorgi ja Louvaini ülikoolide füüsikaprofessorid. Nad on koondanud oma kriitika raamatutele, mis on söendanud üle võtta füüsika ja matemaatika põhimõisteid. Siin teavad nad, millest jutt käib ja nende otsus on ühemõtteline. Võtame näiteks Lacani, keda kummardatakse Ameerika ja Briti ülikoolides vähemalt osaliselt kahtlemata seetõttu, et ta teeskleb sügavat arusaamist matemaatikast:
?kuigi Lacan kasutab üsna mitmeid matemaatilise kompaktsuse võtmesõnu, valab ta
need suvaliselt kokku, ilma nende tähendusele vähematki tähelepanu pööramata. Tema kompaktsuse “definitsioon” pole lihtsalt vale: see on jampslik.
Nad jätkavad viidates järgmisele tähelepanuväärsele Lacani arutluskäigule:
Niisiis, arvutades siinkasutatud algebralise meetodi järgi selle signifikatsiooni, saame:
et , siis
Ülaltoodu naeruväärsuse nägemiseks ei pea olema matemaatik. See tuletab meelde Aldous Huxley tegelaskuju, kes tõestas jumala olemasolu nii, et jagas suvalise arvu nulliga ja sai lõpmatuse. Edasises, sellele ?anrile täiesti tüüpilises arutluskäigus jõuab Lacan selleni, et erekteeruv organ:
? on samaväärne ülalesitatud signifikatsiooniga , jouissance, mis taastab koefitsiendi abil selle väite funktsiooni, vaatamata tähendava puudusele.
Me ei vaja Sokali ja Bricmonti matemaatilisi teadmisi, et veenduda selle värgi autori võltsuses. Vahest on ta ehe, kui ta kirjutab mitteteaduslikel teemadel? Kuid filosoof, kes on tabatud võrdsustamas erekteeruvat organit ruutjuurega miinus ühest, on minu arvates kogu oma usaldusväärsuse sedavõrd minetanud, et ma ei usu teda ka siis, kui ta kirjutab asjadest, millest mina midagi ei tea.
