Prantsuse film, ilusas ja intelligentse kõlaga prantsuse keeles. Järelikult peab see olema a´priori midagi väga-väga intellektuaalset.
Peategelasteks prantsuse keskklaasi intellektuaalikeste perekond: ema, isa ja teismeline poeg, kellede marurahulikku eluidülli sekkub keegi vembumees (või psühhoterrorist) – oleneb vaatenurgast, kes siis mingite tobedate makilintide ja lapsekäega joonistatud pildikestega kogu nende senise elu pea peale keerab.
Peale kolmanda samalaadse pakikese saamist – mis on eriti õudne: 3-aastase lapse stiilis joonistatud kivinäolise tüübi suunurgast purskub punase värvipliiatsiga joonistatud verejuga – pöördub neurootiline perekond politseisse. Prantsuse politseinikud on loomulikult lootusetud käpardid, kes ei suuda tekkinud kohutavat kriisisituatsiooni kuidagi lahendada.
Keskealisest teletöötajast perepapa on järjest enam kindel, et need uste taha jäetud tobedused on talle adresseeritud tähenduslikud sõnumid: kogu aeg on väga-väga õudne, kindlasti tullakse kohe tapma.
See film on üle kahe tunni kestev jahumine mingite arusaamatute lintide ja piltide ümber. Mis pagana lindid need on, st. kas seal ka midagi peal on, see jääbki mulle filmi lõpuni hämaraks. Näib olevat lähtutud loogikast, et kui juba midagi on vaevaks võetud lindistada, siis on kindlasti tegu kompromiteeriva materjaliga.
Minu meelest oli tegu tüütu ja tobeda filmiga, kus draamaosakond ja kriisikolle asusid peategelastest abielupaarkese peas ja kui rääkida mingist psühhoterrorist, siis psühhoterrori ohver ehk haiglase muretsemise ja ülehoolitemise sihtmärk oli 12-aastane perepoeg kohe kindlasti.
Vaenlasele ka ei sooviks selliseid neurootikutest vanemaid.
Hirmsate saadetiste allikas selgus ka filmi lõpus, aga tema motiivid jäidki hämaraks… raha ta ei tahtnud.
See mees oli moslem. Ma ei tea, kas siin tasub koomiksisõjaga mingeid paralleele tõmmata… stsenaarium oli ju varem kirjutatud.
Mis see siis oli? Film igavussurma poole sõudvast keskeakriisist? Või pseudoprobleeme genereerivast urbaniseerunud ühiskonnast?
Kõigile Maivedele ja Manivaldadele (st. igavussurma äärel vegeteerivatele ja stabiilse eluidülliga vaikselt kaasa tiksuvatele keskealistele kodanikele) teeksin ma selle filmi kohustuslikuks, et nad ennast kordki tõepeeglist vaataks.
Tulevastele Maivedele ja Mannudele ka… profülaktika mõttes.