Aleksei Germani film Hrustaljov, ma?inu! on täna paigutatud maailma kõigi aegade ja rahvaste viiekümne parima filmi hulka. Autor ise on nüüd juba vana ja haige inimene, aastaid on tal tublisti üle kuuekümne. Möödunud talvel peksid teda Peterburi lähedal Loomingumajas kõrgelseisvate vanemate purjus pojakesed. Ta nägemine halveneb pidevalt, kuna ta istub päevade ja aastate kaupa montaa?ilaua taga ja monteerib ise oma filme. Iga filmi peale kulutab ta umbes seitse aastat. Oma pika kinoelu jooksul on ta neid vändanud kokku viis. Peaaegu kõik tema filmid pani nõukogude tsensuur keelu alla. Kui aga teda enam ei keelatud, ei mõistetud teda ikkagi: Cannesi festivalil, kus näidati filmi Hrustaljov, ma?inu!, lahkusid saalist kõigepealt kõik vaatajad, seejärel ka ?ürii. Aga juba aasta hiljem võitis film kõik võimalikud auhinnad ja preemiad. Niisamuti vaadati seda filmi ka Tallinnas, Pimedate ööde festivalil mõne aasta eest – filmi lõpuni pidas vastu kuus kuni kaheksa inimest. German lõpetas oma uue filmi Raske on olla jumal võtted. Kuid keegi ei tea, kui palju aastaid kulub filmi montaa?iks?
ORI BANDIITIDE SEAS
Kogu oma elu jooksul pole Aleksei German kordagi oma tööst eemaldunud. Ta kasvas üles kirjanduslikus kodus: tema isa oli viljakas nõukogude literaat Juri German. Aleksei armastas teda ning soovis samal ajal vastu seista tema väärtushinnanguile. Neil käisid sageli külas erinevad kunstitegelased; tulid ka kirjanikud, kes olid istunud stalinlikes laagrites. Endised vangid kiitlesid sellega, et tänu oma oskusele raamatuid ümber jutustada, saavutasid nad erilise positsiooni varaste ja bandiitide hulgas – viimased pidasid neist lugu ja austasid neid. Aleksei ei unustanud kunagi neid lugusid ja rääkis hiljem, et ori, kes tunneb uhkust erilise seisundi pärast teiste orjade hulgas, ei saa kunagi vabaks inimeseks. T?ehhov kinnitas, et kogu oma elu pigistas ta endast tilkhaaval orja välja. German mõistis juba lapsena, et see tilk on võetud ammendamatust ookeanist. Tema aga tahtis olla vaba. Ta tahtis teha vabu filme orjadest. Seejuures tahtis ta teha filme armastusest.
Aleksei German on abielus Svetlana Karmelitaga – oma alatise kaasautoriga, kõigi tema filmide stsenaristiga ning teise nõukogude kirjaniku Aleksandr Bor?t?agovski tütrega. Eesmärgid kunstis on neil alati olnud ühesugused. Võtteplatsil kasvas üles nende poeg Aleksei German juunior, kes hiljuti väntas oma esimese filmi sellest, kuidas ta tahaks sõjas olles elada – eriti enne surma.
EBAÕNNESTUNUD ENESETAPJA
Kunst on kättemaksuhimuline nagu krahv Monte Cristo. Juba on möödunud kakskümmend aastat sellest, kui German sõitis oma filmiga Minu sõber Ivan Lap?in Tallinnasse. Filmil edu polnud: see rääkis avalikust elust Nõukogude Liidus, kui kõik käisid rivis, laulsid ja olid rõõmsad silmakirjaks. Inimesed ei saanud öösiti und, nad olid haiged, külmetunud, pesemata, hoolitsemata, õnnetud. Neid jälitas vastamata armastus, kuid refleksiks polnud aega, isegi surres uskus inimene helgesse tulevikku ning oma isiklikku osavõttu sellest. Filmi üks kangelastest tahab kogu aeg endale lõppu peale teha, kuid selleks on vaja tal üksi jääda, ta ei saa end avalikult maha lasta, kuid üksi jääda tal kordagi ei lasta. Nii ta jääbki ellu. Et mõne tunni pärast pussitaks teda bandiit? (Edutu enesetapja roll oli tolle aja ühe kõige populaarsema koomiku Andrei Mironovi ainus traagiline osa).
Selle filmi väntas German, justkui jätkates vaidlust isaga, Juri Germani teose motiividel. Seal kõlavad kogu aeg marsid, seal sõidavad lippudega ehitud trammid, seal armastatakse väga teatrit ja lavastatakse Pu?kini “Väikeseid tragöödiaid”, sest 1937ndal verisel aastal määras Stalin Pu?kini peamiseks nõukogude poeediks ja muutis tema hukkumise sajanda aastapäeva tormiliseks ja pidulikuks pühaks.
KUI MUL PANNAKSE MUNAD UKSE VAHELE
Ma palusin Germanil esineda ajalehe “Sovetskaja Estonia” ajakirjanike ees, kus ma tollal, 80ndate aastate algul, töötasin. Kohtumisele kahtlase re?issööriga ilmus üheksa inimest. German ütles: “Hea auditoorium, just minu jaoks, mulle pole rohkem vaja.” Sel päeval rääkis ta usutavusest. Sellest viimasest, peaaegu füsioloogilisest tõest, mis annab kunstile materjali. Üheksa ilmutust ootavat inimest kuulasid hämmastunult lugu sellest, kuidas võttegrupp otsis komisjonikauplustest, vanadest kirstudest ja vanadelt tuttavatelt Germani jaoks 40ndate aastate algupäraseid esemeid. Kirglikult ja õhinal kiitles ta kusagilt ime läbi leitud nööbist, ridikülist, lambist ja peamisest: tal ei õnnestunud mitte üksnes leida vajaliku aja auto, vaid see ka remontida, asendades kulunud detailid töötavatega, kuid nendesamade neljakümnendate omadega.
Pea kõigile juuresviibinuile tundus ta siis rumalavõitu, kategoorilise, äkilise inimesena. Temalt küsiti: aga miks on teie filmides selline halb heli, midagi pole kuulda? Tema karjus: ei tohi juua destilleeritud vett, ei tohi eraldada puhast heli, hääled segunevad ka elus erineva müraga; mulle on tähtis edasi anda mitte konkreetset jutuajamist, vaid ajastu müra.
Hiljem istusime meie juures kodus ning Aleksei German vaidles kunsti üle minu isa Grigori Skulskiga, nõukogude kirjanikuga. Aleksei rääkis vabaduse vajalikkusest; isa vaidles vastu, et on ometi võimalik kirjutada tõde sellest, millest võib kirjutada, ja et armastuse, elu ja surma igavesed teemad on avatud kõigi jaoks. Siis hüüatas Aleksei nördinult: “Kui mul pannakse munad ukse vahele ja kästakse seejuures laulda vabalt, siis ma muidugi laulan ja kuidas veel laulan! Ning just sellise vabadusastmega, mida minult nõutakse.”
SÜ?EEL POLE TÄHTSUST
Aleksei German arvab, et sü?eel pole filmis mingit tähtsust. Tähtsus on ainult atmosfääril, milles inimesed elavad. Ning kui kunstnikul õnnestub luua usaldatav atmosfäär, siis film õnnestub ja jätab mulje. Filmides Kakskümmend päeva sõjata ja Proverki na dorogah on loodud sõja, nälja, igatsuse, üksinduse täpne atmosfäär. Ludmilla Gurt?enko jutustas, kuidas re?issöör viis linnast välja tema ja Juri Nikulini – nad mängisid lugu lühikesest armastusest kangelase rindepuhkuse ajal -, pani käreda talvega kütmata vagunisse ning käskis seal elada kaks kuud. Nad pidid kohanema külmaga, ebamugavusega, poolnäljaga ja alles pärast seda mängima. Võib-olla on Germani meetod julm ja mõttetu, kuid näitlejad mängisid vapustavalt, re?issööri õigustades. Seejuures paistis, et kumbki ei vasta etteantud ampluaale. Gurt?enko oli sinnani mängi nud kergemeelseid lavakaunitare, kes sarnanesid liblikatele ja rohutirtsudele, Nikulin oli tsirku seartist ja koomik. Ometi suutsid nad luua kaks traagilist rolli. Oli võimatu ette kujutada, et kaamera ees olid nad grimeeritud ja ümberriietatud: nad lihtsalt elasid – jubedat, uskumatut elu ja selles uskumatuses oli ängistav armastuse ja haleduse tunne meie isade põlvkonna vastu. Ning mittenõustumine nendega.
Kirjeldades oma kolmes esimeses filmis sõjaeelset ja sõja aega, hakkas Aleksei German valmistuma filmiks Stalini elu viimsetest päevadest, 1952-1953. aastal. Viimane asi, mille Stalin jõudis valmis mõelda, kuid ellu viia ei jõudnud, oli “arstide-mõrvarite” süüasi. Filmi peategelane, kuulus arst, arreteeritakse ja pannakse istuma koos kriminaalkurjategijatega. Teda pekstakse, vägistatakse, piinatakse. Siis aga viiakse ootamatult Stalini juurde, kes viibib agoonias, nii et teda pole võimalik enam millegagi aidata. Kuid nagu ikka Germanil, pole asi sü?ees. Film näitab, kuidas inimesed elasid hirmu ja õuduse õhuta atmosfääris, mil igaüks oli oma elu säästmiseks valmis ära andma teist. Filmis on nooruk, arsti poeg, kel kästakse nuhkida oma isa järele ning kõigest ette kanda. Kui arreteeritud isa ilmub koju, siis poiss (kes isa jumaldab!) helistab ja kannab ette kuhu tarvis, ning alles siis tormab isa tervitama. Isa mõistab, et pojast on tehtud reetur ja koputaja ning tema jaoks on see hullem kui vägistamine ja piinamine.
Aleksei German rääkis, et see poiss – reetur – on tema ise, lihtsalt elu kujunes nõnda, et tema isa ei arreteeritud ning tal ei tulnud tema kohta ette kanda või temast lahti ütelda.
Näitlejad on jutustanud, millistes julmades tingimustes filmi tehti. Oli 40 kraadi külma. Ahastuse hetkel pidi üks tegelastest proovima endale lõppu peale teha: ta võttis peast mütsi ja pistis pea jääauku. Näitleja pea oli kiilaks aetud, pärast viiendat duublit kattus see nii tugeva jääkihiga, et õigel ajal tuli jää millegagi purustada. Siis tõi re?issööri abi näitlejale sooja mütsi, et ta vaheajal end soojendaks ja et jää sulaks. Kui German sellest teada sai, kihutas ta oma abilise ja näitleja võtteplatsilt. Selle eest, et nood moonutasid elutõde ja püüdsid tegelikkust kergemaks muuta.
Mõned stseenid filmis on sellised, et neid on võimatu ilma võpatamata vaadata. Isegi stsenarist Svetlana Karmelita palus Germanil eemaldada kõige kohutavamad episoodid – niisugused, kus näiteks kurjategijad arsti vägistavad. Kuid German jättis kõik alles. Mitte sellepärast, et talle meeldiks meid hirmutada, aga selleks, et tegelikult pole kohutavad üksikud episoodid, vaid kogu atmosfäär, milles inimene muutub isiksusest loomaks – lüües loomaliku hirmuga lahku oma elust?
FANTASTIKA USALDATAVUS
Hiljem otsustas German vaadata tulevikku. Ta võttis oma viimase filmi aluseks vendade Strugatskite fantastilise romaani Raske on olla jumal. (Geniaalsed re?issöörid näevad vahel fantastilistes teostes seda, mis jääb tavalugejale märkamatuks. Nii väntas Andrei Tarkovski omal ajal filmi Lemi romaani Solaris põhjal).
Oma filmi peaossa palus German kõigepealt Konstantin Raikini – tuntud näitleja, populaarse teatri Satirikon pealavastaja. (Raikin on loomulikult eelkõige tuntud koomiliste rollide poolest). Raikin rõõmustas, kuid siis selgus, et pooleks aastaks tuleb tsivilisatsioon jätta ja elada keskaegses lossis ilma vanni ja du??ita, tualeti ja hügieenivahenditeta, mustuse, haisu keskel – ühesõnaga, täpselt nii, nagu elati keskajal. Raikin ei läinud. Siis tegi German ettepaneku ?õumehele ja telejuhile, populaarsele koomilisele näitlejale Leonid Jarmolnikule. Ja too oli nõus. Lahkus teleekraanilt, sõitis T?ehhimaale, kus võttegrupp leidis sobiva lossi, ratsutas pool aastat hobusel, peaaegu riideid vahetamata ja pesemata.
Kuid võtted läbi said, ütles Jarmolnik, et see oli tema elu huvitavaim poolaasta. Jah, tal oli väga raske, kuid ta ei kaeba millegi üle, kuna töötas koos geeniusega.
Võtete lõpul sai German teada, et Vladimir Putin autasustas teda ordeniga teenete eest kodumaale. German oli üllatunud, kuna ta pole kunagi otsinud võimude soosingut. Hiljem aga lisas, et võib-olla taipas Putin, et ta on Germani uue filmi tegelasi. Ta justkui teaks, kuidas leida väljapääsu tupikust, kuid tal ei luba keegi ületada hirmu ja harimatuse piiri.
?Hiljuti ütles Aleksei German, et otsustas oma filmi Raske on olla jumal ümber nimetada. Tõenäoliselt jõuab see levisse pealkirja Mida ütles Tabat?nik Tubaka tänavast? all. Film sellele küsimusele ei vasta. Kõik tahavad teada, mida tähtsat ütles see mõistatuslik Tabat?nik, kuid teada ei saa keegi?
