Mobiiltelefoni kõrval on ka üleilmne andmeside ehk internet pea et eestluse mõõdupuuks kujunenud. Justkui ennemuiste rahvalaulud (nende kogumine), raamatute kantmeetrid (nende kogumine) per nase ja taoliste asjade võrdlus lätlastega.
NEEDUSE SAAMISE VÕIMALUSED
Veel punaaja lõpus olid bittide ja baitide vahetamisel võimalused üsna kesised. See aga leidis aset kõigest sutsu lühemat aega tagasi kui nn väikse inimpõlve kestus ehk veerandsaja aasta eest! Kel kange e-posti huvi, see pidi teadmameestega sõprust looma, kuna neil esimestena ühenduskanalid lahti murti (punaladvik muidugi maha arvata). Edasi tuli (juba vabanemise järel) modemside, siis mitmesugused DSL-lahendused ja lõpuks traadita ime – WiFi.
Praegu raporteeritakse üha energilisemalt interneetud murumütsikandjate järjest suurenevaist hulgist. Taas on näoga inimeste poole pöördunud riik – “Külatee” projekti taaskäivitamise kaudu. Asi selles, et vahepeal eraalgatuse kätte antud riigi raha (suuresti Elioni lobistamise tagajärjel) kasutamine/käsutamine lõppes nagu tavaliselt. Suuremad asumid, kuhu magistraalid veetud, said ja saavad ühe, teise ehk kolmanda operaatori kaudu kaablinetti. Raamatukogude (ja seda kaudu suurema osa maapiirkondade) internetiseerimine sumbus aga valeotsustesse, intriigitsemisse ning – nagu kartulikooreriigis heaks tavaks – rahakantimisse.
Sisuliselt on eesti inimeste koondumiskoha, Kilulinna kaudu suurem osa meist ka võrgutatud. Muu ja hajali osa jaoks on olemas võimalus Eesti Energia fiibriringi kaudu. Sellest on ka ajakirjanduses aeg-ajalt kirjutatud, kuid asjatundmatu esituse tõttu on kodanikel jäänud mulje, et elektritraat andmehulgad tubadesse kannab. Taoline lahendus on küll olemas, siiski vaid maja peakaitsme taga nokitsemiseks.
Reklaami siinkohal kellelegi ega millelegi tegema ei hakka. Kaege ringi, otsige operaatoreid! Rahvas! Maapiirkondades koopereeruge ja looge oma võrk. Asjatundlikke, kiireid ja odavaid lahendusi pakkuvaid inimesi ning ettevõtteid praktiliselt pole.
NEEDUSE SAAMISE VÕIMALUSED
Miks seda värki nii kangesti himustatakse siis ometi?! Tegemist on järjekordse tarkade kivi või Loll-Ivani ahju kohatäitjaga masside teadvuses. Kui nüüd asi numbriteks lahti taguda ehk digitaliseerida, siis paraku 98% kodanikest, kes kohe kuidagi ilma netita toimida ei saa, kasutab seda 98% ulatuses kõige tavalisemaks varguseks. Ehk siis muusika ja filmide piraatkoopiate hankimiseks. Samasugune arv ehk 98 iseloomustab protsendiliselt ka mitteasjaliku informatsiooni mahtu, mida www ehk ilmlaivõrk sisaldab. Enamik kättesaadavast materjalist on viirused, spämm, piraatvara, reklaam, ajakirjandus ja muu mõttetu kraam. Suurem osa kodanikke on netis surfamisel hoolimatud, oskamatud ja tihti mõlemat kokku, sestap pole arvutikasutaja saagiks lootagi midagi peale arvutihaiguste, nuhkvara ja eelnevast tuleneva ühenduse või arvuti “kokkujooksmise”. Dial-up internet tuleks sealman kui “ussipesa” üleüldse ära keelata. Viirusi saab taolise ühenduse korral arvutamismasin täis kümne sekundiga, operatsioonisüsteemi (peamiselt ju mikropehme) “auguparandused” ja viirustõrje (seda “tüütust” üldse alla poole neetuist tarvitab) tarkvara uuendused ei jõua aga kuidagi kohale. Seda enam, et viirus/uss raalitarvitaja enda internetijärjekorras kümnendamaks järjekorda paneb.
Laias laastus aitab internet muidugi mõttetuid tubatöötunde täita. Koosneb ju kontorirahva ennelõuna kohvilarpimise kõrval suuresti internetilehtede sirvimisest ja kommimisest. Kasulikule poolele mahub muidugi ka Skype ning analoogid. Kuulutamas kadu Belli leiutisele.
Internetis kasuliku/vajaliku (kriteeriumid on muidugi üsna erinevad) informatsiooni leidmine eeldab püsivust, keel(t)e valdamist nüanssides, süsteemset mõtlemist ning loovust. Paha ei tee ka raha olemasolu (valmisolek maksmiseks), sest suur osa teadusartikleist, seadussätteist, tarkvarast (nt draiverid) on saadaval vaid tasulistes saitides.
INTERNEEDUS INIMESES
Arvestame kõike eeltoodut või mitte, kuid pääsu pole. Progress on kui vanatont Jakobsoni muinasjutus õue peale roninud ja nüüd pole ka hõbekuulist enam abi. Interneedus on ka kui messias või kratt/pisuhänd, mis kodaniku hädad kõrvaldab, lohutust pakub (porno) ja meelelahutuse (kino, kontsert) tuppa tassib. Tõsi, pangaoperatsioonide kojutoomise ja andmefailide traat-transpordi saab plusspoolele kanda. Samamoodi ka ajaveetmisvõimaluste jätkuva tugitoolistamise. Kuid see on ka pea kõik. Mida suurt, uut ja põrutavat on tänapäeva näilise demokraatia varjus vohava degradatsiooni produktil siin või sääl mandril laiemalt kuulutada? Arvata võib korda kolm ja jällegi on õigus – ei tühjagi.
Sellele vaatamata on internet staatuslikult elektrile järele jõudmas oma asendamatuses inimkonna püsimajäämisel. Ühel või teisel juhul lõpeb stepsli võrgust väljasikutamine/kukkumine kodanikupoolse totaalse abituse ja hädakisaga.
INIMENE INTERNEEDUSES
Sellest, mida neetud rahvas üleilmses võrkstruktuuris teeb, oli ülal põgusalt juttu. Kuigi koolides on arvutiõpe sees ja noorrahva sardellid klaveril ülima kiiruga liiguvad, pole suuremal hulgal massidest absoluutselt mitte mingisugust ettekujutust võrgu toimimisest, vajaminevast raud- ja tarkvarast, ohtudest jne. Tulemuseks on: üleolek vanema põlvkonna suhtes, kel kompuutriga kokkupuutepunkte vähe; operatsioonisüsteemide, arvutite ja võrkude “pangelaskmine” ülekoormuse, hoolimatu/oskamatu kasutamise ja arvutinakkuste tõttu, totaalne abitus LAN-kaabli võrgukaardist väljakukkumise järel.
Mõnda aega tagasi, nii 5-6 aastat, tulid järjepannu võrku mitmed portaalid, kus kodanikud arvamust avaldada said. Mõningad tollastest (ka praegu orbiidil tiirlevaist) arvamusliidreist ennustasid peatset tavaajakirjanduse hukku uue meedia tuleku tagajärjel. Peeti isegi mõned kommijate kokkutulekud. Ettearvatavalt asi lõpuks sumbus, sest mida peale mõne eredama killu (Maiu on piimauto) peldikuseinalt leida võib ja saabki. Iseenesest pole kommentaariumides muidugi paha midagi. Laseb kodanikkonnast sutsu auru välja ja näitab teatavat läbilõiget (neetud osast osal) ühiskondlikust meelsusest, keelsusest ja eetilis-mentaalsest tasemest.
Laiemalt võttes ei kujuta interneedus endast suuremat muud midagi kui üht inimpopulatsiooni mõjutamise vahendit. Suunaga teadagi kuhu – üha sügavamasse hüveollu ehk Soojasurma. Füüsikaliste kategooriate järgi.
Jutuga aga tahtsin sinnamaale välja jõuda, et ka tavaline kraavikaevamine lisaks käelisele osavusele ja jaksule veel mõistust nõuab. Kaasajal on aga uhke imeriist pea igaühe lauanurka ilustamas (üsna tihti ainult selles funktsioonis riistapuu ongi). Ja justkui kõik meie eest ära teeb. Juhtub aga printerisaba pordist välja kukkuma?