Järjekordse eesti kaasaegse kunstniku suure isikunäitusega jätkab Kumu oma traditsiooni näidata elavaid klassikuid. Mäluvärskenduseks valik suurematest isikunäitustest Kumus: Mark Raidpere, Jaan Toomik ja äsjalõppenud Ene-Liis Semperi näitus.
Näitus ja raamat
Kaido Ole isikunäitus “Kena kangelane ja küllaga vaikelusid” Kumu suures saalis mahutab paarkümmend värskelt valminud tööd, kohapeal valminud seinamaali ja lisaks Flo Kasearu videoteose. Omaette tähelepanu nõuab ka kunstnikuraamat, mis sisaldab uute tööde kõrval ka paari aasta taguseid maale, mis on oma formaadilt intrigeeriva lahendusega. Nimelt ei leia raamatust tüüpilisi analüüsivaid kunstiteoreetilisi tekste, vaid see on täis pikitud katkendeid juhuslikest dialoogidest autoremonditöökojas, täispikki e-kirju kunstnikult endalt ja teistelt, teemadeks nii igapäevased praktilised seigad kui ka arutlused kunsti ja loomingu teemal.
Tegelikult peaks tegema kataloogi näitusest, kus on esitletud kõik papsi perfektsionismi-perverssused.
Kui ma mõtlen ideaalsele kunstnikule, siis kui selline inimene üldse olemas saaks või võiks olla, siis oleks see Kaido Ole. Idealismist, universalismist ja perfektsionismist pole Ole kontekstis sugugi võõrastav rääkida, sest just nendel põhimõtetel ta töötab ja neid ideid annavad edasi ka tema värskelt valminud paarkümmend maali.
Vaikelude staatika
Kõigi Kaido Ole tööde läbivaks motiiviks on ratas. Kõik vaikelude kompositsioonid on üles ehitatud ühele rattale, tekitades vaatajas ühest küljest tunde ebastabiilsusest, sest ühe ratta peal kipuvad asjad kõikuma. Sellist kindla pinna puudumist võib tõlgendada loomingulise protsessi, aga ka kas või terve loomingulise elu ühe (paratamatu) alustalana või oskusliku balansseerimisharjutusena unistuste ja tegelikkuse, loomingulise vaimu ja igapäevaelu praktiliste tõikade vahel.
Teisest küljest viitab ratas liikumisele, mis on iseenesest vaikelu ideega vastuolus. Vaikelusid valdab staatika, tuulevaikus, kuid Kaido Ole nii suuremõõtmelistest kui ka väiksematest piltidest möödudes tekib tahtmine astuda väga vaikselt eemale, et ükski liigutus väikest ratast ja sellega koos ka kogu kompositsiooni tasakaalust välja ei viiks.
Mulle meeldib, et saan olla üsna mänguline, et saan muuseas mängida vaataja ootustega näha vanu häid maalitrikke ning mingites piirides seda talle tõesti ka pakkuda, kuigi kardan ja loodan, et see vaikelu vorm ei kattu peaaegu kellegi ideaaliga, kuidas miski võiks mõistlikult organiseeritud olla.
Küünal, õun, lamp, kivi
Ole ei pürgigi traditsioonilise vaikelu poole. Ta ei lavasta küllust ega maali hoolikalt organiseeritud koduseid esemeid. Ta maalib abstraktseid, tundmatuid asju, mida on kohati raske üldse asjadeks nimetada. Aga paratamatult on need väga konkreetsed kujutised. Nii konkreetsed, et panevad peaaegu uskuma nende reaalsusesse.
Mõned maalid pakuvad ka äratundmisrõõmu. Küünal, õun, lamp, kivi – need on head kodused, turvalised asjad. Kõik muu suunab vaataja tundmatusse, vormide ja kujundite maailma, millele võrdväärset võib leida ainult fantaasiast. Ma ei suuda siinkohal jätta viitamata Platonile.
Küsimus on, et kas olemusliku (osalisekski) tabamiseks on mõttekam rääkida võimalikult põhjalikult asjadest, mida tõesti arvad teadvat, või vastupidi, ülimalt detailselt rääkida millestki, mida sa tegelikult ei tea (nagu näiteks H. Boschi pildid paradiisist).
Kaido Ole kummalised kujundid on nagu osa Platoni ideedemaailmast, need on samasugused universaalid ja ideaalid, mis on sündinud vaimusilmas ja mis, nagu Ole ise eespool viitab, võiksid tabada asjade olemuslikku tasandit. Mitte et sellist filosoofilist tõlgendust peaks selle näituse vaatamisel tingimata rakendama. See on kunst, mis on tunnetatav intuitiivsel tasandil ja mis ei nõua või sisemiselt tõrgub välispidiseid tõlgendusi. See on kunst, mis paneb tööle hoopis teistsugused ajupiirkonnad kui need, mida iga päev kasutame.
Massilisest helistamisest
Lõpetuseks valisin üsna maise ja pragmaatilise dialoogi Kaido Ole kunstnikuraamatust.
– Kui palju sa sellel aastal oled müünud? Sest J. ütles, et tema ei ole…
– Ega ei ole, ma ei ole selle nimel ka punnitanud. Ma tegelikult tegin kommertslikel eesmärkidel ühe litoseeria ja neid ma olen, õigemini galerii on…
– Aga need on kõik siis ikkagi galeriides?
– Galerii kaudu jah.
– Aga otse?
– Aga otse mitte. Kuid ma ei ole selle nimel ka üldse…
– Aga kas nad kardavad helistada või kuidas see on?
– Ega seda massilist helistamist pole tegelikult kunagi olnud, need on ikkagi üksikud inimesed, neid võib ühe käe näppudel üles lugeda.
*
22. veebruaril toimub Kumu vestlusring Kaido Olega ja kunstnikuraamatu esitlus.
Näitus on avatud kuni 15. aprillini.
(Kursiivis olevad lõigud pärinevad Kaido Ole veebruari keskpaigas ilmuvast kunstnikuraamatust.)
Kaido Ole kummalised kujundid on nagu osa Platoni ideedemaailmast, need on samasugused universaalid ja ideaalid.