Eelmistel aastatel ning hiljemgi on juttu olnud Lillepi pargist (Maarjamäe monumendi taga), kuhu viimati taheti rajada golfirada ning mis piirkonna elanikkonna vastuseisu tõttu ära jäi. Peatuksime kunagise Kochidele kuulunud suvemõisa järgi nime saanud Pirita-Kosel paikneval Lillepi pargil ning selle kõrval oleval Windecki suvemõisal.
MILLINE PUU PARGIS VASTU TULEB
Sõites mööda Pirita teed kloostri poole, jäävad paremat kätt mitmed tuntumad ja omaaegsed kuulsad suvemõisad, millest kirdepoolsem klindi alumisel pervel Pirita tee ja Kose tee nurgas kannab nime Windeck.
19. sajandi teisel poolel hankis siia krundi Robert Weisse (1817-1886), mistõttu koht sai rahvapärase nimetuse Weissemägi. Weiss ehitas siia uhke suvemaja ja kõrvalhooned ning rajas ulatusliku liigirikka pargi. Viimase tegemist võibki nimetada tema üheks elutööks, sest nagu on näidanud aeg – hooned kaovad, kuid puud jäävad.
Pargi kunagine ulatus ja pindala pole praegu täpselt teada, küll võime seda arvata põlispuude järgi. Kunagine park võis omal ajal olla praeguseni säilinud osast vähemalt kaks korda suurem. Kuid praegunegi osa on mitmekesine ja liigirikas. 1995. aastal registreeriti säilinud põhjapoolses pargiosas ligi 60 nimetust puid ja põõsaid, 1101 puud 37 liigist. Vaatamata sellele, et aja jooksul on paljud võõrpuud ja põõsad siit kadunud, esineb siin võõrpuid umbes viiendik. Heitlehised okaspuud, lehised, vanimate iga võib küündida umbes 150 aastani. Lehiste suur arv näitab, et see on üks enimlevinumaid puuliike kunagistes Tallinna suvemõisate parkides. Ja nii see ju ongi, kui vaatame selliseid suvemõisaid kui Seewald või Kose.
Omapärane on Windecki park ka siin kasvavate harilike valgepöökide poolest. Lisaks okaspuudest harilikud ebatsuugad, palsaminulud ja torkavad kuused, lehtpuudest harilikud suured pöögid ning põlised hõbehaavad, pärnad ja vahtrad. Niisiis on Windecki park üks paremini säilinud suvemõisate aladest.
LILLEPI PARK
20. sajandi algkümnendil oli Windeck kõrval lõunas oleva Marienbergi mõisaomaniku, Peterburi krahv Orlov-Davõdovi obrokil ning pärast seda R. Scheeli valduses. Pärast II maailmasõda paiknes siin venelaste sõjaväeosa ning hiljem oli peahoones Hüdrometeoroloogia Teenistuse Valitsus. 1990. aastate algul ala tagastati õigusjärgsele omanikule. Kuivõrd pädev see just oli, on iseasi. Weisse uhke mõisahoone läks 1995. aastal segastel asjaoludel põlema, muinsuskaitse all olev suvemõisa peahoone oli arendajatele “liigne”. Pärast seda hakati alal pikkamööda ette valmistama tulevast hoonestamist ja kruntimist. Tänapäeval on hoonestamine juba lõpujärgus.
Windeckist edasi kuni Pirita jõeni laiusid juba kunagised heinamaad. Praegu on kunagine heinamaa ja loodusliku puittaimestikuga kaetud ala tuntud Lillepi pargina (Pirita, Kose ja Rummu tee vaheline ala). 36 hektari suurune Lillepi pargiala on klindialune piirkond, millest lõunasse tõuseb 2-astmeline glint üles Maarjamäele. Kirdes piirneb see Varsaallika ojaga. Ala iseloomust tulenevalt on see kohati keskosas liigniiske, põhiliselt sinna väljuvate allikate tõttu, liigniisked on ka oja mõlemad kaldad. Lõunaosas on ala veidi tõusev ja kuivem, samuti ka kirdeosa. Idasse jääb Kose mets, mis ulatub ka põhja poole üle Kose maantee.
LILLEPI TALU
Praeguse Lillepi pargi piirkonnast on ajaloos tuntud kaks talu – läänes Lillepi ja idas Varsaallika. On teada, et Lillepi Peeter ja Varsaallika Oll olid rae vabad talupojad, vastav rae otsus on pärit 15. septembrist 1659. 28. juunil 1689 redutseeriti Rootsi riigile üks kolmandik linnasarasest väljaspool linnamüüri, sealhulgas ka Lillepi ja Varsaallika talud. Pärast rae põhjendatud vastuväiteid lubati sama aasta 25. septembri resolutsiooniga linnal paljusid maid edasi kasutada ning nii jäid linnale ka nimetatud talud.
Meid enam huvitav Lillepi talu asus umbes praeguse Pirita ja Rummu tee nurgas, talu olemasolu ongi teada alates 17. sajandist, samas võis see olla eksisteerinud seal juba varasemast ajast. Lillepi talu on läinud ajalukku veel muulgi viisil. Kunstiteadlase Ants Heina andmeil ostis omale Pirita jõekääru suvemõisa parki rajav J. C. von Koch Lillepi talu peremehelt 1795. aastal nelja rubla eest kakssada noort puud. Ka edaspidi osteti puid Lillepi talu peremehe käest, enamasti metsikult kasvanud pärni, saari, kaskesid ja haabu. On teada, et mõnikord võeti korraga 800 puud, aga ei ole teada, et need kõik oleks kasvama läinud. Puude saamise teade on eriti huvitav ning näitab, et kunagises Lillepi talus võidi tegelda ka puukoolindusega.
LUHTUNUD PLANEERINGUD
Lillepi-Varsaallika piirkonna projekteeris omaaegne Tallinna linnaplaneeringu autor Elis Saarinen, kes määras aedlinna projekteerimisel ainult hoonestuse põhijooned. 1914. aastast pärit plaan näitab, et Lillepi pargiala oli planeeritud hoonestatud piirkonnaks tollal populaarsete kaartänavatega. Merepoolse osa planeering oli tunduvalt vabam ning paiga eripära arvestav.
Maamõõtja K. Tultsi koostatud krundijaotusplaani kohaselt jaotati umbes 70 hektari suurune ala 27 kvartaliks, kokku hõlmas see 415 krunti. Planeering hõlmas ka aastatel 1875-77 planeeritud ja tükeldatud ilusa tammesalu Maarjamäel, kuhu rajati Tamme, Saare, Lepa ja Kase tänavad. Riigiduuma kiitis 1915. aastal krundijaotusplaani ja maade lepinguprojekti heaks. Kruntide tegelik väljaandmine venis algul vaidluste tõttu renditingimuste üle, hiljem puhkenud sõja tõttu. Sellisel kujul kavandatud aedlinn jäigi välja ehitamata. 1918. aastal korrigeeris maamõõtja P. Päts planeeringut ning 1925. aastal koostas arhitekt A. Soans piirkonna hoonestamiseks uue projekti. See hõlmas märksa väiksema ala, ette ei olnud enam nähtud terviklikku aedlinna, vaid pigem üksikuid ehituskrunte looduses. Ka see projekt ei realiseerunud.
Enne 1940. aastat kasutati ala küllap heina- ja karjamaana. Pärast seda jäi see looduse meelevalda ja püsib sellisena tänaseni. Hooldatud ning puid istutatud on ala põhjapoolsesse serva ja see on ka kõik.
VIIMANE SUVEMÕISA PARK
Kose elanikud tegid ettepaneku võtta Lillepi park looduskaitse alla. Seegi mõte on laiatähenduslik – tuleb välja, et ilma looduskaitseta ei püsi vist enam ükski linna maatükk. Kuid siit tekib ka küsimus, mis saab edasi. Kellele see puht looduslik maa-ala sellises seisus väärtuslik on, milline on tema loodus(kaitsel ine)väärtus? Kahtlemata on tal tähtsus linna rohealana, kus tunneb ennast hästi eelkõige liigirikas linnustik. Ent teatavasti park ilma hoolduseta ei püsi, ala kasvab lihtsalt täis.
Me oleme näinud, milline on olnud Tallinna võimu ja vaimu sfääris linnaehituslikult erinevate alade saatus. Kas oleme ka targemaks saanud? Ei tea, ilmselt keegi ehk on, keegi aga mitte. Nende alade tegelik saatus oleks võinud ju olla ka teistsugune. Windecki põlispargist koos sealse staadioniga oleks võinud kujuneda Kose elanike lemmikpaik koos suurepäraste sportimisvõimalustega. Pargist edelas asuv klindipoolne vaba ala kõlbab hästi suusatamiseks. Kas Lillepi pargialale just elamuasum tulnuks rajada, see on iseküsimus. Ja ega ta piirkonna looduslike tingimuste tõttu hästi sobikski.
1993. aastal võeti Windecki park looduskaitse alla, kuid ega seegi teda oma saatusest säästnud. Põline, ligi 150-aastane liigirikas ja looduskaitsealune park jaotati kruntideks ja nii me sest suvemõisapargist lahti saimegi. Ent veel üks suvemõisa park tahab täisehitamist – selleks on 200-aastaste puudega kunagine Seewaldi suvemõis, hilisema hullumaja territoorium. Meist kõigist oleneb see, milline on selle saatus – ilmselt kaunis miljööväärtuslik elupaik parimatele, kel rahakott kannatab. Või ehk mitte?