2010|. aasta lõpp tuli teisiti. Algas kõik nagu igal aastal, esmalt kohustuslik jõulu?oping, siis patukahetsus kirikus kõikide tarbetute ostude ja kingituste eest. Lisaks suutis pealinnapea õhu kirikust ja rahast veel eriti paksuks ajada. Õnneks sattus mulle kätte Mari Pokineni plaat, mis andis aastalõpule meeldiva varjundi koos järjekordse tõdemusega – Eesti naised on vägevad.
Olles Mari kitarri ja sõnade lummuses, rääkisin Kuku klubis Juku-Kallele põlevate silmadega uuest naistalendist Eesti muusikas. Pakkusin, et KesKus võiks Pokinenist loo teha. Juku-Kalle jäi mõttesse. “Aga kas teda kuidagi kuulata saaks,” küsis ta. Koukisin kotist läpaka ning lasin Youtube’ist Pokineni lugu. “Selge,” katkestas Juku-Kalle poole laulu pealt, “mulle ei meeldi.” Olin kurb. “Arvatavasti siis lugu ei tee,” nentisin ma. “Ei, miks mitte. Loo teeme ikka,” ütles Juku-Kalle.
Ei olnud soomlane
Mina kuulsin Mari Pokineni nime esmakordselt veidi rohkem kui aasta tagasi. Sõber rääkis piduses seltskonnas ja üllas meeleolus, et oli just NO-teatrist tulnud Pokineni suurepäraselt kontserdilt. Aeg oli hiline. Teised jututeemad vajasid rääkimist. Seega võeti info toredast kontserdist teadmiseks, kuid sügavamasse arutellu ei laskutud. Selle tulemusena jäi Mari Pokinen nii mulle ka ka mitmele teisele seltskonnalisele kadunuks terveks aastaks. Alles siis saime teada, et Mari Pokinen on eestlane, mitte Anne Ermi poolt maale toodud Soome jazz-artist.
Täna tean, et Mari on üles kasvanud Tartu lähistel Ülenurmel ning on juba 22 aastat vana. Esimese laulu kirjutas ta 10-aastaselt. Mari peab kandma vanima õe rõõme. Oskab mängida viiulit, mille õppimiseks kasutas muusikakooli abi. Kitarrimängu õpetas ise endale selgeks. Järgmiseks plaanib klaverimängu õppida. Marile meeldib 1970-ndate ja 80-ndate muusika. Muusikalised sümpaatiad on Michael Jackson, Tõnis Mägi, Vaiko Eplik, Liisi Koikson ja Kate Bush. Praegu õpib ta Viljandi Kultuuriakadeemias 8. lennus, mille prote?eeks on Von Krahli Teatri grupeering. Tema kursusevend on OP-i saatejuht Jim Ashilev. Marit on võimalik ka näitlejana lavalaudadel näha Von Krahli teatri lavastustes “Idioodid” ja “Hedda Gabler”.
“Ta lubas”
Mari Pokinen rikastab Eesti muusikapõldu. Meil ei ole just sageli ette tulnud kitarriga naisartisti, kes suudab ?anris “laulan, mida näen” mõjuda tõsiseltvõetavalt ja samas ka kõnetada. Mari teeb muusikat ainult ise ja iseendast. Seetõttu arvatavasti kõlabki Mari muusika malbelt, ausalt, süütu ja siirana ning on täis elu- ja tundeotsinguid. Siirus, mis Mari muusikas edasi kandub, tekitab külmavärinaid isegi tuimal eesti mehel, kui ennast nii defineerida võin. Kui te ei saa aru, siis kuulake laulu “Ta lubas”. Selles loos Mari käratab kellelegi, kes palus tal unustada, et ta endas võiks kahelda. No ei oleks tahtnud olla selle mehe nahas. Lugu “Ta lubas” annabki kõige paremini edasi kogu plaadi olemuse – habras, otsekohene, siiras ja aus.
Mari kiputakse samastama Jaan Tättega, nimetades teda koguni nais-Tätteks. Kindlasti on selline võrdlus omamoodi komplimendiks, kuid samas on raske seda lõpuni mõista. Kahte artisti seob tõesti oskus tungida end kitarril saates kuulaja hinge, kuid siin sarnasus lõpeb. Suurim erinevus nende kahe vahel on lauluoskus, Mari oskab laulda. Tätte seevastu on ka ise tunnistanud, et kord helistanud talle Soosaar ning kutsunud teda osalema dokumentaalfilmis, kus ta roll olnuks mängida eestlasest lauljat, kes ei oska laulda.
Mari samastub pigem Lenna Kuurmaa loomingulise õena. Mari esindab “õdede” melanhoolset ja Lenna särtsakamat poolt. Kui soovid mõtisklemiseks ja endasse vaatamiseks õdusat õhtut, pane peale Pokineni plaat ja ava veinipudel – küll mõttemeeled valla lähevad. Lenna aga … Kutsu külla sõbrad, kata laud, võta sügavkülmast viin, pane peale Lenna plaat ning küll näed, kuidas pärast paari pitsi tantsumeeled valla lähevad.
Hea meel on, et Eesti on saanud endale juurde suure südame ja ausa ilmavaatega muusiku, kel on rääkida oma lugu.
***
Pokineni esinemised veebruaris
Kui soovid ise veenduda Mari Pokinenis ja tema loomingus, siis saad seda teha 17. veebruaril 2011| Tallinna Linnateatri Taevalaval; 18. veebruaril Tartus Athena suures saalis ning 25. veebruaril Viljandis Kultuuriakadeemia Muusikamaja Kammersaalis.
***
Anne Erm:
Mari Pokineni heliplaat “22” oli minu jaoks täielik üllatus. Tuleb tüdruk, kellest pole varem suurt midagi kuulnud, ja võlub kõiki lugudega, mis on nii ausad ja ajatud, lihtsad ja sügavad. See on muusika, mis ei lase lahti, kuigi võiks ju arvata, et laul ja kitarr ning lihtsad harmooniad muutuvad üksluiseks kuulamiseks, aga ei ühti. Selles lihtsas helikangas on palju puhtaid ja säravaid värve ning seda paremini tõuseb esile iga detail, iga noot, tundevirve, hääle värv, mis on nii puhas ja mahe. Vahel lisab Mari oma häälele veel teise või kolmanda, saades nii kokku ideaalselt kokkukõlava ansambli. Rütmid ja kitarriseade jälgivad ülihästi laulu riime ja meeleolu. Üks armas ja sõbralik kuulamine mõtlikeks hingeilmadeks.
***
Mihkel Raud:
Ma sattusin eelmise aasta lõpus sellele kontserdile, mille Mari oma plaadi rahastamiseks korraldas. Ma ei teadnud temast ju palju – mõned päevad varem saatis keegi mulle Youtube’i lingi tema “No näed” lauluga, millel oli juba toona rohkem vaatamisi kui ükskõik millisel minu videol. Ja seal ta siis istus, Hobuveski ootamatult soojade seinte vahel, peaaegu täiesti tundmatu tüdruk, kes värises nagu haavaleht. Võib-olla hirmust, võib-olla ärevusest, ilmselt mõlemast. Istus, mängis (hämmastavalt hästi) oma natuke suurt kitarri, võttis sellel keerulisi akorde, laulis ja rääkis. Ning mina nihelesin. Ma pidin nihelema, sest muidu oleks mõni kõrvalistuja ehk aru saanud, kui lähedale ma Mari muusika endale lasknud olin. Ja mis veel hullem – kui meeletult ma teda seal Hobuveskis kadestasin. Kadestan tegelikult siiamaani – võime eest laulda üksikuid eestikeelseid sõnu, natuke võib-olla isegi naiivseid sõnu nii, et need kõlavad vabalt ja ausalt. Nii, et mul on seal kivises saalis niheledes lihtne uskuda, et ta nendesse ise usub. Lihtsalt fantastiline.