Ma ei tea, kui palju nimed inimsaatusi mõjutavad või on see tõesti vaid jaburate numeroloogide ja muude vanamuttide loba. Ometi on mul Õnne Luha elu keerdkäike kõrvalt vaadates aeg-ajalt säherdune tunne tekkinud, et kui su nimi on ikka Õnne, siis tuled ka maailma (või vähemalt iseenda) suurima saasta seest viimaks ikka õnnelikult välja. Nimelt õnnestub Õnnel pidevalt mitte just väga tavaliste asjade, inimeste ja situatsioonide otsa sattuda. Siinjuures ei saa unustada, et Õnnel on alati mitu poolt.
SUREV SÕBER JA MAAILMAREIS
Õnne juurde tulnud kord sõber ja teatanud pidulikult, et hakkab nüüd kohe-kohe surema. Aga enne kui maha surra, oli see sama sõber nõuks võtnud maakerale võimalikult pikk tiir peale teha. Koos Õnnega. Mine sa võta kinni, kas sihuke pakkumine on õnn või õnnetus, aga maakerale nad suure tiiru peale igatahes tegid (kuigi Õnne ütleb, et ümbermaailmareis on nõme sõna ja ei luba mul seda kasutada) ? ja see reis lõppes korraliku tüli, aga mitte sõbra surmaga. Elab ja on tema kuskil siiamaani. “Pool aastat kellegagi nii tihedalt külg-külje kõrval elada on liig, mis liig,” ütleb Õnne selle eksperimendi kommentaariks.
Selleks, et see lugu paberile saaks, kohtume me Õnnega kahel korral, aga mingisse jutumärkidesse paigaldatavasse mina-küsin-tema-vastab-süsteemi ei õnnestugi mul teda sisse vedada. Mis ei tähenda sugugi mitte seda, et Õnne ei räägiks. Räägib küll, aga ta lihtsalt ei allu sihukesele püstolreporteri süsteemile. Õnne on samasugune nagu ta filmid. Üheski Õnne filmis ei esitata vaatajate ees küsimusi. Inimesed räägivad ise, kohati võib-olla pisut laialivalguvat, aga isikupärast ja huvitavat juttu. Jutt Õnnest tuleb samasugune, ilma jutumärkideta.
PANE POLIITIKUD RIIDESSE!
Kui keegi mult maruasjalikult küsiks, kus, millal ja mis asjaoludel ma Õnnega tuttavaks sain, siis aus vastus oleks see, et ei tea, ei mäleta. Mingil hetkel see juhtus. Tõenäoliselt 90ndate esimesel poolel ? mine sa võta täpselt kinni. Õnne näib olevat selle aja jooksul kuidagi sujuvalt ja märkamatult lähemale nihkunud, lihtsalt selle tõttu, et me oleme ikka ja jälle samade inimeste ja samade projektide otsa sattunud. Kui sellised asjad liiga tihedalt korduma hakkavad, siis saab selgeks, et ilmselt see kõik ei ole ikkagi 100% juhuslik.
Me oleme mingeid kahtlaselt sarnaseid valikuid teinud.Me oleme kunagi Õnnega koos lõputu arv kordi KuKu klubis klaase tühjendanud? kellega poleks. Aga Õnnega koos oleme me ka ühes 90ndate keskpaigas aset leidnud koolitusprojektis kõiksuguseid poliitikasse pürgivaid naesetrahvaid õnnelikuks, õndsaks ja valgustatuks teinud: oli see vast projekt. Mina muudkui rääkisin sellest, mis inimestel ideaalis seljas võiks olla ja milles nad reaalsuses ringi tatsavad ja Õnne muudkui filmis: seelikuääri, mis lõpevad jämeda sääre kõige jämedama koha peal, jooksvaid sukasilmi, roosade südametega rinnahoidjaid läbi taevasiniste pluuside kumamas, musta kostüümiseeliku lõhikust naeratavaid beebiroosasid kombineid, horrorkõrvarõngastest vähkpunaseks pigistatud kõrvalestu, prilliklaase, mis on võimelised lömastama ka kõige isikupärasemad näojooned. Õnne ütles nende ürituste käigus vast mõne üksiku lause, aga ilma temapoolse visuaalse abimaterjalita polnuks ka mul toona miskit öelda olnud. Pilt ütles palju rohkem kui möla. Praegu mõtlen, et need kaadrid suurel ekraanil oleksid tõenäoliselt ka ilma saatetekstita isegi kõige võhiklikumatele naesterahvastele kohale jõudnud.
See oli tegelikult üsna omapärane dokumentalistika.
NAISRE?ISSÖÖR KUI ?ANRIKUNSTNIK
Õnne kui filmire?issööri avastasin ma enda jaoks tükk aega hiljem. Selleks, et avastada Tallinnas elav re?issöör, on vaja ilmtingimata koos Obinitsa ja tagasi sõita, see on ju vana reegel. Hea, et mitte Lõuna-Aafrikasse või Kurrunurruvutisaarele?
Igatahes laadis Õnne pool Tallinna ja lisaks veel pool Tartut bussi peale ja vedas Setomaale oma filme vaatama. Kõik need filmid olid naistest: alustades ennast põhjakihtide lähistele joonud Kalamaja aguliemandast, lõpetades 15-aastase Obinitsa plikaga. Sinna vahele mahtus veel mitmesuguseid vahepealseid maailmu? oma originaalsuses ja nihestatuses.
Miks see oluline on? Aga sellepärast, et tavaliselt ma vihkan liigitust ? la meeskunstnik ja naiskunstnik, meesre?issöör ja naisre?issöör. Näitlejate puhul on kuidagi loogiline, et naisnäitleja mängib naiste ja meesnäitleja meeste rolle (valdavalt), aga muudel elualadel kõlab see kuidagi idiootselt? nagu mingi kvoodisüsteem. Õnne on selles süsteemis erand: ta on naisre?issöör. See ei ole mingi hinnaalanduslik või – õrgenduslik lipik, see ei ole negatiivse või positiivse alatooniga öeldud. See on pigem adekvaatne liigitus stiilis maalikunstnik, teatrikunstnik, klaasikunstnik, videokunstnik. See on spetsialiteet.
Tähtis pole siinkohal mitte Õnne enda sugu, vaid need inimesed, kelle suude ja elude läbi räägib Õnne kui re?issöör. Tegelikult ta ei räägi ise midagi, ta näitab. Delikaatselt, aga võimsalt. Ta laseb portreteeritavatel endil, näiliselt sekkumata, kõigest, kõige õigemate sõnadega rääkida. Empaatiliselt, ent mitte kunagi imalalt. Ta valdab perfektselt nii pildi-kui sõnakeelt? ja võtab endale õiguse mitte möliseda. Enda suunava teksti lõikab ta alati nähtamatute kääridega filmidest välja.
EELKÕIGE SEISUNDIFILMID
Õnne filmid on nii-öelda seisundidokid. Tema seni viimane film “Udmurtiast armastusega” näitas maailma läbi udmurditar Ljuda prisma. Seal oli igasuguseid asju: traditsioonilistest Udmurtia pulmakommetest Soomaa ja Lasnamäeni. Ilusaid ja koledaid ja valusaid ja kahtlasi hetki. Mida seal polnud: polnud ühtki küsimust, et vaatajate elu lihtsamaks teha. Ka kronoloogilisest järjepidevusest ei hoolinud Õnne suuremat. Stseenid paigutusid sellisesse järjekorda, kuidas nad Õnne jaoks mentaalselt hästi kõlama hakkasid. Kronoloogilisest järjepidevusest ei teinud ta sealjuures mingit numbrit. Ta tegi seisundifilmi, mitte ajaloolist dokumenti.
Suudan Õnne käest välja pinnida, et ka tema järgmine film tuleb naisest. Seekord pimedast naisest. Rohkemat on sellest veel vara rääkida, kuna Õnne pole ka ise veel täiele selgusele jõudnud, kuidas monteerida kaamerasilmad justkui pimeda naise silmadesse, kes käib kinos ja teatris ja mööda kaljuseinu ronimas.
“Kuidas sa sellise tegelase otsa sattusid?” ei saa ma seekord jätta ajakirjanikku mängimata. “Käisin pimedatele raamatuid ette lugemas ja seal me siis kohtusimegi,” teatab Õnne marurahulikult, nagu räägiks kõige igapäevasemast kohtumisest piimapoes.
SÜLLE KUKKUV MAJA
Lõpetuseks räägiksin teile ühe uskumatu tõestisündinud loo, mis juhtus umbes-täpselt aasta eest. Vabakutseline filmire?issöör Õnne Luha elas toona ühes pisikeses Pelgulinna korteris kõige kli?eelikumat vabakutselise naiskunstniku elu, mis tähendas siis seda, et talv oli tulemas, aga raha ei olnud Õnnel kohe teps mitte. Ja tulemas ka ei olnud. Isegi mitte küttepuude raha ei olnud tal toona. Ning õnnetu Õnnekene püüdnud siis meeleheitlikult kõiksevägevama käest va küttepuid välja mediteerida. Mediteeris ja mediteeris, kuni viimaks helises telefon. Toru teises otsas oli sõbranna, kes teatas: “Kuule, mu isa suri ära. Ega sa ei ole nõus mõnda aega temast maha jäänud majas elama? Nii-öelda maja valvama?”
Kas peab lisama, et maja oli suur ja ilus, kuuris viie aasta küttepuude varu. Ilusti pilbasteks tehtud ning ritta laotud nagu rikka inimese kallid kaminapuud. Selle peale tahtis Õnne väikese klõmmi teha? aga nagu me juba teame, polnud tal raha. See-eest vedeles köögis lauajala kõrval pudel haljast viina.
KOHTUMISED KUMMITUSTEGA
Esmalt hakkas lahkunud leiutaja, majaomanik, inimkatseid korraldama. Kummitas häälekalt ringi. Õnne suutis oma hullude sõprade kaasabiga, kelle hulka ka minul au kuuluda oli, leiutusinseneri näiliselt maha rahustada. See ei käinud sugugi kergelt: sõpruskonna vahel sai laiali jaotatud mitu plokki surnu Viljandi retrotikke; mõned Picasso ja Gautier’ lipsud (vanamehel oli rafineeritud maitset ja stiilitunnet); pudel eetrit, mille aegumistähtajaks oli märgitud aasta 1981 (või see eeter üldse aegub); nõukaaegne kondoom (minu kohalviibiva sõbranna kaugelviibiva ekselukaaslase rõõmuks) ja igasuguseid muid vähemtähtsaid asju? Mina ise sain nõukaaegse kirsikivide eemaldaja ja paar nõuka-inseneride kolmemõõtmelise puslelaadset plastmassist vidinat, millest isegi mu kõige targema insenerist sõbra ajud senimaani üle ei ole käinud. Igatahes sai igaüks midagi ja endise peremehe vinüülplaadikogu oli ka ütlemata meeleolukas?
Kord t?illis Õnne suvel koos paari sõbrannaga kodukvartalis. Nende poole pöördus abipalvega läti insener, kes näis justkui ajamasina rataste vahelt neile ette söödetud olevat. Nägi välja kui külaline Läti NSVst, endise Eesti NSV vennasvabariigist? ta väitis end raudteejaama viivalt teelt eksinud ja viimasest rongist maha jäänud olevat. Aedlinnas, kust lähima raudteejaamani on linnulennult vähemalt seitse kilti. Inimestesõbralikud suureformaadilised t?ikid paigutasid pisikese mehikese ühe jalgratta pakikale ja transportisid Õnnelasse ööbima. Kohale jõudes avas mehike oma võlukohvri, mis sisaldas pudelit Sovetskoje ?ampanskojet, ontlikku triibulist haigla-pid?aamat, seieritega plärisevat äratuskella ja loomulikult nelgikimpu. See sarnanes ohtlikult reisikohvrile, mille Õnne oli insenerimajast komplekteerinud? Ka mees ise sarnanes ohtlikult surnud insenerile. Hommikul siirdunud kummituslik meeskodanik korralikult rongi peale.
Kuldkalakesel on mitu nägu ja millise ta järgmisena ette pöörab, seda meist hetkel keegi ei tea.
* * *
ÕNNE LUHA
Sündinud 30.11.1964 Haapsalus. Lõpetanud samas linnas keskkooli ja 1987.a. Tallinna II Kutsekeskkooli fotograafia erialal. Töötanud kunstnikuna Salme Kultuuripalees ja Tallinna linnahallis (1985-1987), vabakutselise fotograafina(1987-1992), re?issööri assistendina ETV kultuurisaadete toimetuses(1992-1996).
Valik Filme: SUVE ARMASTUS ehk TEEME TAPVAT TARTUT (1998) (making-of Ilmar Raagi filmile”Killing Tartu”), HIRMUOTSIJA (1998) (Soome-ugri televisioonide koostöö, projekt-muinasjutt), AGULIS (2001), PÄEV MINU ELUST − MERKA (2002), ANNE (2003|), LAURA (2004|), MIINA (2005|), OSTA ELEVANT ÄRA (2005|), UDMURTIAST ARMASTUSEGA (2006|).