Ka seekord tahaksin alustada juutidest (vt eelmine KesKus), kuigi jutu teema on natuke laiem. Kunagi 80ndatel aastatel Moskva raamatumessil Iisraeli väljapaneku juures kõnetas mind inglise keeles Volodja-nimeline inimene. Ta oli hariduse poolest programmeerija, kuid töötu. Mitte et ta kehv programmeerija oleks olnud või et programmeerijaid tarvis poleks olnud. Töölt lasti ta lahti teatud rahvusse kuulumise pärast. Kuid töötuna teenis ta rohkem kui programmeerijad, sest õpetas uusheebrea keelt neile, kellele oli osaks saanud õnn Iisraeli emigreerida või kes seda õnne lootsid.
VÄRDTERMINITEST
Õpetlik oli Volodja juudiks saamise lugu. Kodus püüti teda kasvatada normaalseks venelaseks, kuid koolis ütlesid teised talle, et ta on juut. Murdeeas arvas ta vastuvaidlemisest lihtsamaks ühineda ümbritseva suhtumisega ning hakkaski israeliidiks: hakkas kuulama Jeruusalemma raadiosaateid ja õppis selgeks heebrea keele. Kohaliku juudi traditsiooni ja judaismiga oli ta kursis väga halvasti, seevastu jagas väga hästi Iisraeli poliitikat, teadis oma kauge kodumaa uudiseid ning tundis olusid. Praegu elabki ta Iisraelis.
Kui ma praegu jälgin Eesti meediat, näiteks ajakirjanike ja sotsioloogide juttu “eesti ja vene kogukonnast”, meenub mulle alati Volodja lugu. Kui varem kõneldi “venekeelsest elanikkonnast” (mis on loomulikult värdtermin), siis nüüd on lihtsuse mõttes hakatud Eestit nägema kahekogukondsena. Oma nimetamiste, hoiakute ja ka integratsioonipoliitikaga võime tekitada samasuguse efekti Eestis elavate ukrainlaste, lätlaste, tatarlaste, juutide ja teistegi hulgas, kui unustame muude rahvuste olemasolu Eestis. Vastupidiselt Volodjale surume Eesti juute “vene kogukonnaks”.
Et asi veel selgemaks saaks, võtan appi Timur Seifulleni näite eestlasest, kes on Lätti elama asunud. Bipolaarse vaatekoha järgi kuulub ta seal “vene kogukonda”. Huvitav, et Timur on toda näidet toonud illustreerimaks just Venemaa seisukohta, kes nii Eestis kui Lätis neid “vene kogukondi” kaasmaalastena kaitseb, hoolimata neisse kuuluvate inimeste kodakondsusestki.
ÜHTSET MUULASTE KOGUKONDA POLE
Eesti integratsioonipoliitikat on peetud – ja võib-olla mitte päris aluseta – hoopis assimilatsioonipoliitikaks, lähtudes asjaolust, et selle keskmes on eesti keele õpetamine. Kuid samas on tähelepanuta jäänud, et tegelik assimilatsioon toimub hoopis vene suunal. Siiani pole katkenud Eesti vähemusrahvuste venestumine, mis on tõenäoselt eestistumisest ulatuslikum.
Kõikide muulaste vaatlemine ühtse “kogukonnana” aitab paratamatult kaasa ühiskonna lõhenemisele, mis pole tegelikult kellegi huvides. Kahe kogukonna puhul on suured konfliktid vältimatud, ükskõik kui hästi need omavahel “integreeritud” pole.
Näiteks Belgiaski, Euroopa südames on vastuolud flaami ja vallooni kogukonna vahel nii suured, et tänavu pole suudetud pikemat aega valitsust moodustada. Mitmekeelsuse ja -kultuursuse puhul on kooselu ja koostöö aga igati võimalik. Ning viljakaski, nagu võis näha omaaegse Austria-Ungari impeeriumi näitel, kust on pärit suur osa Euroopa XIX ja isegi XX sajandi kultuuri klassikast. Ja sealsamas Belgia pealinnas Brüsselis elavad rahulikult valloonidega koos nii euroametnikud, Kongo neegrid kui uusimmigrantidest araablased.
Isegi Prantsusmaal on sellest aru saama hakatud. Kui varem oli näiteks bretoonikeelne haridus konstitutsiooni põhjal rangelt keelatud, siis praegu on hakatud seda vaikselt lubama ja isegi toetama. Üheks vanade vähemuste toetamise motiiviks on kindlasti aina teravduv konflikt immigrantidega.
KOLMESED VÄHEMUSED
Eestilgi pole pääsu mitmekeelsusest ja -kultuursusest. Inimeste vaba liikumise tulemusena meie elanikkond mitmekesistub niikuinii. Ja me ei tohi seada näiteks poola immigranti valiku ette, kas kuuluda siin eesti või vene kogukonda. Inimeste kodunemine siin on võimalik ka muud moodi. Poolakal poolakaks jäädes ja tatarlasel tatarlaseks. Liiati kui meil ajalooliselt vastav kogemus olemas on.
Ajalooliselt jagunevad Eesti vähemused kolmeks. Esiteks need rahvad, kes on meil elanud enne viimast sõda ja elavad praegugi (lätlased, juudid, tatarlased, mustlased, soomlased). Teiseks need, kes elasid enne sõda siin, kuid on nüüd mujale viidud või kelle arv on oluliselt vähenenud (baltisakslased, rannarootslased). Kolmandaks põhiosas Nõukogude okupatsiooni ajal saabunud (venelased, ukrainlased, aserid, volgasakslased jpt). Lisaks on alles üks tegelik vene kogukond Peipsi ääres – vanausulised.
VANAD OLIJAD, UUED TULIJAD
Vanade vähemuskogukondade hulgas on ka palju uuemaid tulijaid. Nemad on leidnud omad eest ning sulandudes juba olemasolevatesse kogukondadesse kodunevad ka Eestis paremini. Ka põhiliselt volgasakslastest koosneval Eesti Sakslaste Seltsil pole sellesuunaline tegevus võimatu, sest neil on kujunenud head suhted baltisakslastega Saksamaal. Möödunud suvel näiteks korraldasid nad koos Tallinnas baltisaksa päevad.
Ka uutel tulijatel läheb kodunemine paremini omakeelse tegeliku kogukonna keskel. Siin on heaks näiteks ukrainlased oma seltsielu ja kirikuga.
See, mida meil viimastel aegadel “vene kogukonnaks” nimetama on hakatud, ei olegi tegelikult kogukond. Kogukond peaks olema hoomatava identiteediga ja tajutava struktuuriga. Vahepeal kaebas mitu inimest, et eesti venelastel ei ole liidreid, kellega dialoogi pidada. Neid ei saagi olla, sest toda kujutletavat “vene kogukonda” pole lihtsalt olemas. Meie muulaskond, ka venelased, koosneb hoopis muudest kogukondadest. Neid reaalseid kogukondi peakski toetama ja dialoogile kutsuma.
Muidugi on meil palju ka kogukondadesse mittekuuluvat nõukogulikku massi, kellele pakub identiteeti Venemaa televisioon. Ka neil tuleb aidata siin koduneda. Kuid mitte tegelike kogukondade arvelt, vaid võimalusel nende kaudu.