Ma ei saa päris lõpuni aru, kuidas tuleks Tallinn 2011| hinnata. Ühest küljest oli tegu massiüritusega – selles mõttes, et kaasatud oli küllaltki suur arv osavõtjaid, sealhulgas kultuurikorraldajaid, keda nüüd tegelikult peetaksegi vaata et peamiseks programmi Tallinn 2011| saavutuseks.
Töötud luuletajad ja kunstnikud jäävad rahulikult sahtlinurka kirjutama ja ennast põhja jooma, andes sellega tahtmatult oma panuse Kultuurkapitali täiendamisse (Kultuurkapitali laekub raha muu hulgas ka alkoholi aktsiisimaksust). Töötud reisisaatjad muutuvad nendeks, kelle trahvimisele nad veel hiljaaegu kaasa aitasid… Mis saab aga töötutest kultuurikorraldajatest?
Julgen oletada, et osa neist läheb poliitikasse, võttes seda kui teatud liiki sõubisnist (aga miks ka mitte?), osa sõidab sinna, kus turg on suurem… Kuid tahaksin unistada, et vähemalt mingi osa nendest alustab sõltumatu ettevõtlusega, kasutades saadud kontakte ja teadmisi raha teenimiseks kultuuri vallas. Eelkõige pean silmas kohalikku, sealhulgas mitte ainult eesti, vaid ka (eesti)vene kultuuri.
Tõlked ja “teine teater”
Võib öelda, et juba traditsiooniliselt tuli meedia eestlastele suunatud kultuuriürituste kohta käiva teabe tõlkimisega venelastele (ja vastupidi) halvasti toime. Lihtsamalt öeldes, eestikeelset teavet oli rohkem kui venekeelset. Muide, siin sekundeerisid mõnikord meediale ka korraldajad ise. Toon ainult ühe näite: Peterburi-Tallinna reisibussis oli igale istmele hoolitsusega pandud augustis peetud Dovlatovi päevade kavaleht. Üllatav oli vene- või vähemalt ingliskeelse paralleelteksti puudumine.
Loomulikult, see oli formaalne pisiasi, mis üldse ei vähendanud Dovlatovi päevade sisulist osa, ja ma isegi peaaegu ei üllatunud sellest. Mitte üllatuma harjusid ka teised inimesed – vähemalt siin Tallinnas.
Kuid Kuressaares näiteks püütakse protsessi kaasata vene kunstnikke, kirjanikke ja meediat. Ja seda vaatamata sealse vene diasporaa väikesearvulisusele. Perifeeria kultuuritegelaste aktiivsus 2011|. aasta novembris vene kunstnike Maria Reppo ja Igor Ziko näituse avamisel Kuressaare lossis jäi mulle rohkem meelde kui meie kultuuripealinna rafineeritud kultuuritoojad.
Meeldejäävatest üritustest toon veel esile vene dokumentaalteatri Театр.Doc, “uue draama” juhtiva kollektiivi etendust. Omal ajal tegutses meil Tallinnas Vene teatri kõrval pikka aega eksperimentaalne “Teine teater” (v.k. Другой театр), mis kahjuks pidi alla vanduma ülejõukäivale renditasule ja muule sarnasele. See teater tekkis alternatiivina traditsioonilisele teatrile ja täitis spetsiifilist ni??i, mis on tänaseks päevaks täitmata. Seda ni??i võiks täita meie vene teatrikool Irina Tominga juhtimisel, kui neil oleks oma saal. Kuid seni kasutavad seda vaba ni??i edukalt sissesõitnud trupid. Ma ei tea isegi, kas Театр.Doci külastus oli seotud kultuuripealinna programmiga… Kahtlustan, et mitte tingimata. Mulle jäi nende etendus rohkem meelde kui Kuldse Maski festivali kallihinnalised lavastused.
Siinkohal meenubki veel üks, varasem edulugu. 2000. aastate alguses lähetati rühm noori vene näitlejaid pärast esialgse valiku tegemist Moskvasse õppima. Kogu protsessi valgustati meie meedias suure tähelepanuga. Kajastamist leidis kõik – nende väljavalimine Tallinnas, ärasõit Moskvasse, õppimine MHAT-i õppestuudios Oleg Tabakovi käe all, nende triumfaalne tagasipöördumine Tallinnasse.
Ja näete, aastaid hiljem aetakse neidsamu näitlejaid, kelle tuntuks tegemiseks ja õpetamiseks kulutati mitte just väikeseid materiaalseid ja informatsioonilisi ressursse, välja, vallandatakse teatrist. Ja vallandab neid nimelt Jant?ek, jättes seejuures tööle kunstilise juhi Lapina, kellele teatri kollektiiv avaldas umbusaldust.
Toksilise aine auk kaitsekihis
Päris aasta lõpu eel sõi kultuuripealinn nagu toksiline aine augu ka minu kaitsekihti, jõudes jõuluaja põhjapõtradest mõned päevad ette, sarnanedes kohtutäituri teatisega, olles nagu omalaadne pohmellispäine eesti nali… Kuidas sa ka ei püüaks end teatud protsessidest distantseerida, nähtavasti ei ole nii väikeses riigis nagu Eesti elades võimalik vältida kas või kordki meedia tähelepanu alla sattumist ega kultuuriliseks kuulutatud ürituses osalemist.
Osaledes 2010|. aasta lõpul mingil internetikonkursil, ei osanud ma arvata, et vajutades enter-nupule, käivitan teatud mehhanismi, mille üheks tulemuseks saab mulle mingi saladusliku ümbriku kätteandmine.
Ümbrikule oli vene keeles kirjutatud minu ees- ja perekonnanimi ning aadress. Mingit saatja aadressi ei olnud ümbriku peal ega sees. Kaasasolev ingliskeelne kiri ainult imiteeris selgitust, tegelikult ei olnud selles peale loosungite ja reklaami mitte midagi. Konkreetselt teatati ainult, et 22. detsembril, teadmata kus, vestetakse merejutte. Alles siis meenus mulle, et midagi sarnast nägin aasta tagasi, kui panin teele tekste oma seni ilmumata raamatust “Kalapäev”.
Kingitustena või auhindadena olid ümbrikus järgmised Tallinn 2011| sümboolikaga esemed: vurr, tikud ja rinnamärk. Esemetele oli kaasa pandud instruktsioon – juba eestikeelne. Vurri kohta oli öeldud, et see võis olla nõukogude tanki osa (mõnevõrra tüütama hakkav eesti huumor); tikkude ülesandeks oli midagi valgustada, kuid enne tuli nendest mingi kujund moodustada; märgike oli valmistatud Pühavaimu kiriku põlengust leitud keskaegse kiivri tükist. Kõik need esemed koos pidid sütitama kultuuritegelase loomingulise fantaasia. Ja need sütitasid!
Kultuur loob ise kultuuri?
Kuna otsustasin kõike seda võtta moodsa ühiskonna skisoanalüüsi vaatepunktist, siis üritasin tõepoolest simuleerida hullumeelset. See protsess päädis teksti “Õnneliku lõpu müstilise poeemi algus” valmimisega. Poeemi lüüriline kangelane, poeet, kelle mõistus on sassi läinud, sõidab kuhugi, kuid teel unustab, kuhu nimelt ta sõidab. Tulemusena leiab ta end postkontorist, kus saab paki ülalnimetatud artefaktidega. Ta üritab sellest rääkida oma sõbrale, kuid selgub, et paki sisu on kaotsi läinud ja nüüd ei usu enam keegi tema sõnu, sest kõik see sarnaneb luulule. Ainsaks võimaluseks end ja veel kedagi teist veenda selles, et kõiges on vähemalt mingigi mõte, on kirjutada (kõigest sellest) poeem. Ta kirjutabki selle, kuid tegelikult see poeem oligi ümbriku sisu, mille ta sai. Kirja autoriks oli Kiri ise.
Jah. Nii loobki Kultuur ise kultuuri.
*
Deniss Poljakov on lõpetanud Tartu Ülikooli vene filoloogia ja semiootika erialadel (1996). Avaldanud luulet, mitteametliku slam-konkursi võitja (2010|). Tõlkija Priit Parmakson.
