Nii portaalikommentaaridest, aga ka ühiskondlikust vastukajast üleüldse on selgelt näha, et e-riigis on tekkimas mingi e-poliitika. Ei aeta enam reaalset, vaid mingi illusoorset virtuaalasja.
Kedagi ei huvita enam, mida üks-teine erakond või pol. jõud teeb ja lubab.
Kogu tants ja tagaajamine toimub meedia enda poolt kujundatud müütide faabulate järgi. Ehk kõigepealt lõi meedia Savisaarest Kurja Ninasarviku kuvandi ja seejärel asus seda innukalt ise ründama.
Peamiselt meediast riigis toimuva kohta teavet hankivad valijad elavad sellele emotsionaalselt kaasa. Ja siis tabab neid ootamatult ?okk – kui poliitikud, kes asju ajanud lava taga, mitte rahvateatri publiku poolel – omavahel rollid ümber jagavad. On pisut koomiline jälgida, et ka meedia, kes selle häppeningi ise korraldanud on – ahhetab siiralt (?) koos publikuga ja laiutab nõutult käsi.
Imestab.
Ohib ja varustab lugejaid mürgiste kolumnite, juhmkirjade ja sügavmõtteliselt uurimuslike analüüsidega. See meenutab peni poolt omaenese saba taga ajamist. Jälitajale põnev, aga kõrvaltvaatajale suhteliselt ajuvaba ja mõttetu tegevus.Üha enam näib, et ka ajakirjanikud on veendunud – kogu see pull (Eesti Vabariik tegelikult ikka) toimubki üksnes selleks, et meedia saaks seda kajastada.
Et mis? Selge see, et mehed lepivad kokku vastavalt sellele, millised kaardid neil peos on.
Publiku asi on vait olla ja edasi teenida. Neil ei ole üldse mingeid kaarte.