Mõned nädalad tagasi käisin ma Leipzigis. Kes ei tea, siis Leipzig asub Ida-Saksamaal, nii kaks tundi rongisõitu Berliinist lõunasse (no Berliini peaks igaüks teadma). Kõndisin mööda linna ja nägin ühel nurgal reggae-plaadipoodi. Kuna aega oli, läksin sisse, vaatasin plaate, ajasin juttu jne. Pood kuulus noorele kenale daamile, kes mõni aasta tagasi otsustas oma hobist, reggaest, teha ka töö ning avas poe. Nii ta sõidab mööda maailma, ostab kokku plaate, tellib neid ka hulgimüüjailt ning üritab ots otsaga kokku tulla. Just siis, kui ma hakkasin maksma, vaatas ta mulle korraks tähelepanelikult otsa ja ütles: “Tegelikult on mul siin paar rariteeti, mis võiks sind huvitada. Ma ei pane neid siin riiulile välja, need on liiga head plaadid!” ja tõmbas leti alt välja portsu seitsmetolliseid singleid.
Edaspidise jutuajamise käigus (mina rääkisin ja vahetasin plaate, tema rääkis ning kraamis aina uusi ska ja reggae-pärle välja) reetis ta mulle, et tegelikult teenibki ta suure osa oma sissetulekust, tuues kohalikele reggae-kogujatele Inglismaalt ja Jamaicalt rariteete ning muid muusikatooteid vinüülil, mille nimi on lihtne ning arusaadav – collector item. Peale selle sain ma teada, et tema ostjaskonna näol on tegemist väikese, kuid fanaatilise ringkonnaga, kes annab välja suure osa oma sissetulekust, et osta plaate, mida on vähe, mis on head ja mida on raske kätte saada. Ning mille nautimiseks peab asjast aru saama, nagu mina seda tema arvates sain, sest muidu poleks ta oma pärle leti alt välja kraaminud.
PLAADIKOGUJA ON ERILINE!
Siit olemegi jõudnud plaadikoguja ühe iseloomujoone juurde: ta peab jagama asja ning jätma teistele mulje, et ta jagab asja. Sest hea muusika on liiga hea asi, et seda igale tropile müüa ja nii võivad plaadid jääda kauaks ajaks leti alla seisma, enne, kui nad leiavad omaniku, kes neid müüja arvates väärib. Ma ei tee nalja, enamik väikeste spetsialiseerunud plaadipoodide omanikke hoiab just selliseid, nende meelest eriti väärtuslikke helikandjaid, avalikkuse eest peidus ning peitu nad jäävadki, kuni nende aeg tuleb. Selles mõttes pole kollektsionääridele plaatide müümine majanduslikult eriti kasulik ei müüjaile ega (eriti) ostjatele. Sest rariteet maksab raha. Kõik kokku tähendab ühte: plaadikogujate seltskond on nagu omaette vennaskond, kellel on oma keel ja väärtused, mis teevad nende käitumise “tavainimese” jaoks tihti arusaamatuks.
Mustast vinüülist plaadil on hulk väärtusi, mida tavaostja, kes tänapäeval vinüüli eriti niikuinii ei osta, sageli tähelegi ei pane (CD ei ole plaadikogumise objekt, unustage see ära!).
ESIMESE MATRIITSI PLAAT
Alustuseks, 80% plaadikogujate kireobjekte on seitsmetollilised singlid, mis on välja antud 50ndail ja 60ndail aastail. Sellest johtuvalt on oluline plaadi seisukord. Kordagi nõela poolt katsumata plaat (on ka selliseid, mis sellest, et vanad) võib olla viis korda kallim kui heas korras, aga juba kasutatud plaat.
Järgmine oluline asjaolu on plaadifirma. Muusikaajaloos on palju juhtumeid, kui üks singel või album on välja antud mitme plaadifirma poolt. Tavaliselt on see nii, et mingi väike plaadifirma annab välja mõne tundmatu (vahel aga ka tuntud) artisti loo või albumi ning mõne aja pärast ostab suur plaadifirma õigused või siis litsentseerib plaadi ja annab selle suures tiraa?is välja. Ja vot selline väikese tiraa?i väljalase originaalplaadifirma alt võib olla vägagi kallis. Nii 150-200 dollarit näiteks. Ning ei tasu unustada sedagi, et nn esimene väljalase, ehk see hulk plaate, mis on tehtud kõige esimese matriitsiga, annab plaadile veel mitu head protsenti hinda juurde. Esimese matriitsiga pressitud plaadid on üldjuhul paksemad ja raskemad ning asjatundjale hoobilt äratuntavad, eriti tillist tõmmata seal kedagi ei saa.
Peale selle, et haruldane väikesetiraa?iline väljalase on iseenesest kallis, on mitmed plaadifirmad ja bändid/artistid ise selle eest hea seisnud, et nende plaadid kollektsionääride huviorbiiti satuksid. Näiteks värvilisel vinüülil välja antud singlid. Mõni mees peab kõiki värve omama, kohe teisiti ei saa! Nii tean ma New Yorgis ühte pungikogujat, kes omal ajal minu ees kiitles, et tal on Blondie “The tide is high” singlit kuus tükki, igaüks aga eri värvides. Teinekord antakse välja plaate erinevates ümbristes, kusjuures tavapärasele ümbrisele lisaks lastakse müüki piiratud arv special design coveriga plaate, mis muidugi kohe ka kollektsionääre ligi tõmbab.
MIS NEED ASJAD MAKSAVAD?
Minu vaatlusandmete põhjal on kõige kallim kogumist väärt muusika vana 1960-ndate aastate soul. Kõige kallim soul-singel maksab 5000 naela ning siiamaani pole veel ükski teine muusikastiil suutnud seda latti ületada. Souliga on nagu tolle popmuusika algusaegade iga muusikastiiliga – seal eksisteeris kohutavalt palju väikeseid plaadifirmasid, kes nii paarisajases tiraa?is singleid välja lasid. Nüüd jahib neid terve hulk tegelasi. Eriti aktiivsed souli-kogujad elavad kõik Inglismaal ning naljatades öeldakse, et selliste kollektsionääride maja on tihtilugu vähem väärt kui plaadikogu, mis maja seinte vahel.
Hinnaskaalalt järgmine on 1950-ndate ja 1960-ndate garage-punk või ka garage-rock’n’roll ja surf. Eriti just Vietnami sõja ajal tekkis USA väikelinnades hulgaliselt koolipoiste bände, kes harjutasid oma vanemate garaa?is, esinesid kohalikel koolipidudel ning läksid suhteliselt varsti hingusele. Nende muusika oli kiirem, koredam ja primitiivsem kui tolleaegne edetabeli-rock ja hinda tõusis see muusika 1980-ndatel. Kõige muu kõrval lasid sellised ansamblid sageli oma kulul välja paar singlit, tiraa?is 50-200. Neid ostis paar tuttavat, kes siis vastavast east välja kasvades oma plaadikogud pööningule unustasid. Esimene plaadikoguja, kellega ma oma elus kohtusin, oligi just garaa?ifänn. Berliinis Kreuzbergis asub siiani plaadipood Indian Soundroom, mille omanikust jutt ongi. Too tüüp seletas mulle aastaid tagasi, et ta omandas imeodavalt peaaegu puutumatu koopia 60-ndate menubändi Trashmani singlist “Surfin’ bird”. Imeodav tähendas “ainult” 500 marka ehk 4000 Eesti raha.
Edasi tuleb – kalliduse mõttes – jamaica muusika. Jamaica muusika kogumise teeb keeruliseks juba jamaica muusika olemus iseenesest. Vähe sellest, et sellel saarel on alati eksisteerinud enam väikeseid plaadifirmasid kui palme. Tihti lastakse üks ja sama lugu mitme firma alt välja. Peale selle on jamaica muusikute eriline hobi nn versioonide tootmine ehk siis tuntud lugu võetakse uuesti linti kas sama või ka teise artisti poolt, kusjuures muudetakse teksti ja/või arran?eeringut. Sinna juurde tuleb veel dub-versioonide ehk siis efektidega rikastatud instrumentaalversioonide kirglik avaldamine. Jamaica muusika lahterdub teatavasti rütmide järgi ja kõige populaarsemad rütmid nagu “Stalag”, “Real Rock” või “Satta Massagana” juhtisid paar aastat tagasi edetabelit enam kui 1500 versiooniga, suur osa neist eriti harvaesinevatel singlitel. Ja kuna klassikalise reggae-DJ headus sõltub just sellest, kui palju senitundmatuid (aga häid) versioone ta suudab ühest loost mängida, siis võib öelda, et reggae ja ska-DJ-d on taolise situatsiooni suurelt osalt ise tekitanud.
FRIIKIDE PARAAD
On küll absurdne. Aga ega markide, piltide, vanade autode ja muu krempli kogumine ka vähem friik ole. Üks mu sõber kogub näiteks telefonikaarte. Mis raha selline väike plastmasslaast maksta võib, see on hämmastav!
Lõpetuseks ja viimaseks selgituseks vast minu lemmiku DJ David Rodigani sõnad: “Ma otsin ikka veel järgmist hitti, mis mind pikali lööb. Ma ei tea miks, aga muusika elektriseerib mind. Minu kirg hea muusika järele on samasugune nagu mu noorpõlves. Muusika mängimine annab sulle suurema kaifi kui igasugune narkootikum või alkohol.” M.O.T.T.!