Poliitikud on üks rahutu rahvas. Varasematel aegadel oli valimisi nagu veidi vähem, vaheldumisi kohalikud ja parlamendivalimised ja hea õnne korral õnnestus lausa mõlemale kohale edukalt kandideerida ja isegi koht saada. Eesti on ju tühiselt väike riik ja Tallinnas on Toompealt alla tulek ka paras selleks, et ennast päeva jooksul liigutada saaks.
UUED TÖÖKOHAD
2004|. aastal lisandusid aga esmakordselt täiesti uued poliitilised töökohad – Euroopa Parlamendi valimistel pakuti kuut kohta Brüsselisse. Ning kohe tekkis ka probleem
– Brüssel on ikka päris kauge linn, sinna jalgsi ei longi.
Poliitikakauge inimene ei saanud üldse enam aru, mille pärast inimesed, kel tegelikult ka Eestis täiesti normaalne töökoht olemas, mõnel lausa ministri või linnapea oma, tahavad nüüd järsku sinna kaugele võõrale maale minna, kus veel pealegi prantsuse keelt räägitakse. Keelt, mida Eestis põhiliselt vaid Lauri Leesi korrektselt räägib, aga Lauri millegipärast ei kandideerinud.
Millal inimene üldse teisele töökohale kandideerib? Tavaliselt ikka siis, kui praegune töökoht ei sobi. Kas makstakse seal vähe palka või on kehvad töökaaslased või ei saa ta lihtsalt tööga hakkama ja üritab enne uue koha leida, kui ta vägisi lahkuma sunnitakse. Inimene ei kandideeri ju uuele töökohale vaid selleks, et siis, kui ta pärast valituks osutub, teatada, et ega ma ei tahtnudki nii väga siia tööle tulla, võtke parem minu sõber Mati, kes kandideeris ka, aga kelle punktid ei andnud välja.
PUHTA IGAVUSE TAGAJÄRG
Viimastel valimistel tekkis kummaline olukord. Paar päeva enne seda, kui valimiseks läks, tuli välja, et ei olegi enam midagi imelikku selles, et inimene, kes kandideerib, võib pärast öelda, et ega ma seda kohta ei tahtnudki, ma niisama tegin pisut nalja. Sellist peenikest nalja tegid seekord siis välisminister Urmas Paet, haridusminister Mailis Reps, justiitsminister Rein Lang. Sotsiaalminister Jaak Aab tahtis lausa Võhma linnavolikokku ja saigi. Õhku jääb kummitama küsimus: miks?
Tegelikult on arusaadav välisministri käitumine – ega tal kerge ole. Tema oli sunnitud alla kirjutama piirilepingu venelastega ja nüüd on see untsus. Sellise umbsõlme lahtiharutamine pole just magus. Muidugi oleks mõnusam linnajuhina sõpradele kinnisvara müüa.
Riigikogu 101 liikmest kandideeris 93 inimest, neist valituks osutus 58. Tegelikult oleks nad pidanud enne kandideerima hakkamist avalikult teatama, miks nad enam Riigikokku ei sobi ja oma koha sobivatele loovutama. Oma töö tõttu oli neile ju tuttav võimalus, et selline kahe koha peal istumine on ebaseaduslik. Sellest on ennegi Riigikogus juttu olnud.
KUHU JÄID MEIE KUUS LEMMIKUT?
Aga meil on kuus populaarset poliitikut, kes seekord valimistest kõrvale jäid – europarlamentäärid ei kandideerinudki. Oleks sotsdemmid Ilvese nimekirja toonud, oleks Savisaar võib-olla oma pooltest häältest ilma jäänud. Ilves aga ei kandideerinud. Ilmselt on talle töö Euroopas sobiv ja ühtlasi on ta ka seal töötades aru saanud, et arenenud riikides ei kandideeri ministrid ja parlamentäärid linnapeaks, kui neile oma töökoht sobiv on. Selline käitumine on oma valija solvamine.
UUS RING HAKKAB
2007|. aasta kevadel tulevad Riigikogu valimised. Siis selgub, kes jälle kohta tahavad vahetada. Räägitakse, et ühe ja teise erakonna pink on lühike ja häid kandidaate vähe. Samas on meil veel hulk inimesi, kes valimistele ei lähe. Vasakparteil ega ka näiteks rohelistel ei ole võimalustki areenile pääseda, kui vanakoolimehed täie auruga mitmel rindel töötavad ja poliitilist kapitali koguvad.
Mõelge vahel ka sellele, miks pooled valijatest enam valimistele ei tule ja kas ikka praegused kuus erakonda katavad kogu poliitilise spektri isegi siis, kui kahel kohal rabada ja häälekogumisega oma luusereid kohtadele sokutada.