60ndate lõpu Tartu oli kui suur hiliskevade. Ülikooli klubis toimusid edasi “Rajaca” paroodiaõhtud ja kuulsast Suitsu-õhtust kasvas otsekui loomulikult välja Toominga-Hermaküla teatriuuendus.
Tundus, et nad teevad ikka midagi väga olulist. Midagi eksistentsiaalselt ülitähtsat. Midagi tõelist. Ja pole siis ka imestada, et minagi sinna kippusin ja Toominga ka ära rääkisin, et ta mind truppi võtaks.
Paraku oleks see mu niigi ülemäärasele kõrkusele juba ohtlikult liiast olnud ja päris proosaline pohmakas ei lubanud mu kokkulepit ajal kohale minna. Pärast Kiho ütles, et Tooming küsinud, et mis selle noore Raavega siis hakkas, et ei tulnud. Ütle, et luftitab, sõnasin mina ja ei saanud kuidagi jagu kummalisest sisetundest, et ma tõesti ei peaks sinna minema.
UNT JA VAHING LAUA ALL
Unti ja Vahingut kohtasime esimest korda doktor Ago Kivilo juures, kus Vahingul järjekordne Spiel käsil oli. Nad nimelt roomasid Undiga poolhämaras toas mööda põllusuurust põrandat – ikka ja jälle suure eestiaaegse kirjutuslaua alt läbi.
Kui Unt taas parajasti oli laua alt välja tulemas ja oma sassis pead tõstis, pani Vahing äkki tule põlema ja ütles. “See roomaja on raffakirjanik Mati Unt.” Selline katkestus ja publiku tähelepanu oli Undile muidugi suht ootamatu.
Külalised ei osanud selle peale midagi kosta. Õhku jäi värelema aim, et kui Vahing ka ei mõnita Unti, on Unt kuidagi omapäraselt Vahingu meelevalla all. Teatraalsust oli Undi toonases pidupanemises aga küllaga.
UNT ÄHVARDAB ÄRATUSKELLAGA
Kord kohtasin lõbusat Unti koos ühe intelligentse venelasega Riia mäel. Unt teatas kohe kaaslasele, et oma elu kriisihetkedel kohtab ta alati noort Raavet. Kutsusin nad siis enda poole. ?armantne venelane ei olnud keegi muu kui Lotmani parem käsi ja tulevane semiootikaprofessor Igor T?ernov.
Rääkisime veini juues hommikuni. Unt heitis vahepeal pikali. Kui olime T?ernoviga millegipärast oma jutuga Maupassanti ja T?ehhovi võrdlemiseni jõudnud, ärkas Unt üles ja lubas meid kellaga visata, kui me veel mõne kirjaniku nime nimetame. Ning siis kui, me veel kirjandusest räägime. Ja ka siis, kui me veel üldse midagi räägime. Igatahes hakkas ta meid selle kellaviskamisega – keeldudes kella käest andmast – santa?eerima, nii et meil tuli oma vestlus lõpetada ja temaga tegelema hakata. Kõigepealt muidugi paluda, et ta seda kella vastu ahju puruks ei viskaks, mida ta oli just nõuks võtnud teha.
RAAMATUTE VÄLJAVISKAMINE
Olin just andnud oma Tartu kesklinnakorteri võtmed Paul-Eerikule, et nad võiksid sinna minna pidu jätkama – kuniks me oma asjaajamistega valmis jõuame.
Kui koju saabusin, oli korter rahvast täis ja kõikjal söödi kapsast. Jaan Tooming istus mu õe toas siinpool voodit eraldavat eesriiet ja ajas juttu, ise õe pilti käes hoides.
Küsisin, et miks nii.
Jaan ütles, et teisele poole ei lubatud minna.
Paul-Eerik ja Johnny B. hakkisid köögis kapsast. Mati Unt käis siin seal edasi tagasi ja oli kuidagi väga ärritatud. Siis ütles, et peab ära minema.
Saatsin ta välja. Kui me ukse juures lähestikku seisime, küsisin Mati pungil põue vaadates:
“Mati, mis raamatud need sul põues on?”
“Ei midagi,” ütles Mati ja pani käed rinnale otsekui Joosep Toots.
“Näita aga välja?” ütlesin ja võtsin otsast kinni.
“Kuule, need ju minu raamatud,” jätkasin siis ja mõtlesin ise, et pagana pihta, need olid ju all kapis. Kuidas see võimalik on?
“Trükitud paber on mürgine,” ütles Unt.
Üks raamatutest oli sellesamuse Maupassanti, kelle pärast pidime T?ernoviga äratuskellaga saama, mälestusraamatu “Vee pääl” eestiaegne väljaanne.
“Mõned raamatud lihtsalt ärritavad mind ja ma pean nad ära viskama,” ütles Mati.
“Mati,” vastasin, “Sa võid oma raamatutega teha mis tahad, aga need paneme nüüd tagasi”.
“Ega ma ainult oma raamatuid minema ei viska, viimane kord viskasin Vahingu raamatud ka aknast välja,” ütles Mati ja vaatas mulle kuidagi eriti süütult otsa.
Pärast küsis mu toonane sõbranna, et äkki tahtis Mati raamatud hoopis ära virutada, et äkki on ta kleptomaan.
“Seda ma küll ei usu,” ütlesin.
BAROKSED SEITSMEKÜMNENDAD
Ja siis tuli pikk seitsmekümnendate pärastlõuna. Otse kui oleks kell olnud kogu aeg kaks. Seitsmekümnendad olid kui üks pikk täissöönud põuaaeg, enesega rahulolev, ent palju värvivaesem, kui veel see võimalusi täis kadunud kevade.
Kuigi Praha-kevad summutati, suubus Tartu kevad kuidagi sujuvalt 70ndate asisesse südasuvve. See oli otsekui renessansi sumbumine barokki, ühte suurde Theatrum Dei päeva, mil ärksam elu tõepoolest teatri ja muusika ümber keerles. Jaak Joala ja Tõnis Mägi olid varsti kuulsamad kui Unt või Vahing.
Ajastu soosis marionette ja kellele see väga vastu hakkas, sellest sai vagabund, dissident või alkohoolik.
Midagi aga oli ärganud ja sellest ei saanud enam päris lahti, see miski ei leidnud omale kohta maailmas ning püüdis end ilmutada nii seltsielus ja ehitusmalevas, kui ka muusikas ja teatris, kus ta näiteks ka Jaan Toominga Uku Masingu tipplavastustes välja tuli.
KUIDAS ME VAHINGULE NAISE VÕTSIME
Kord mõtlesime Väino Uiboga “Humalas” istudes, et tore oleks Vahingule külla minna. Vahing aga ei laskvat enam igasugu rahvast sisse. Tuleks ette helistada ja miski legend välja mõelda.
Läksime siis Uibo juurde koju ja teise veini juures tuligi Uibole idee Vahingu käest retsepti küsida. Helistasime ja sõitsime kohale? Viinad ja sakusment muidugi kaasas.
Nii saime kelmusega sisse ja peo käima. Kui pidu oli juba järgmisesse päeva jõudnud, leidsime, et asja parandamiseks tuleks nüüd naised ka kaasa haarata.
Õnneks oli mu toonane kaasa Vahingust eriliselt sisse võetud. Ta oli juba seitsmendas klassis läinud värisevi käsi Vahingu “Sina” näpu vahel kirjanikult autogrammi saama. Ja meid pidi naisega eriliselt ühendama, kui me koos Vahingu “Sina” loeme. See tähendas, et tema muidugi loeb valjusti ette – mida ta tegi tõesti hästi – ja mina kuulan ta jalge ees.
Nii lükkasime siis damoklese mõõga sedakorda pea kohalt ära ja tookord me veel ei aimanudki, et olime Vahingule ta tulevast naist tutvustanud.
Saime õhtuks peoga ühele poole ja mu kaaslanna lahkus Vahingu juurest sületäie emigrantliku kirjandusega ja iseäraliku sisemise naeratusega.
HÜVASTI, KOLLANE TARTU
Tundsin, et armas koolilinn on muutumas kuidagi vampiirlikuks ja ta nõuab ning võtab juba enam kui annab. Oli aeg minna.
Ühel päeval helistasin oma kaasale Tartu ja küsisin mingi sisesunni ajel, et kas ta elab nüüd kahe mehega. Naine ütles, et ega ikka ei ela, et? jah? ta elab nüüd Vahinguga.
Kui Tartu läksin, siis kuulsin, et Vahing tahab mind näha. Vahing ütles, et küsime naise käest, keda ta rohkem armastab.
Naine vaatas aga oma Marilyn Monroe olekuga meile kelmikalt otsa ja ütles: “Ma armastan teid kõiki, härrased?”
See oli valus, aga see oli ka vabanemine. Toonane Tartu, mis oli olnud nii pidu meis enestes kui meie ümber, jäi igavikku.
