Kuna naftaammutajad ja tarbijad on geograafiliselt ning kultuuriliselt paigutunud väga ebaühtlaselt, tekitab see konflikte. Selle taustal võiks küsida, missugune perspektiiv on uute tasuvate maardlate kasutuselevõtmisel isegi juhul, kui neid oleks. Võib kindlalt vastata, et naftatootmise ja -kasutamise efektiivistamine saab lisada ainult uusi pingekoldeid ning sõjalisi konflikte riikide vahel. Olukorras, kus nafta tootmine koondub üha enam moslemi kultuuriga piirkondadesse ning Venemaale, tarbimine aga jääb Euroopa ning Põhja-Ameerika arenenud tööstuspiirkondadesse, saavad igasugused pingutused naftat rohkem toota lõppeda senisest veelgi suuremate konfliktidega. Kui siia lisada veel tohutu kiirusega kasvav Hiina ja India tarbimine, kes samuti tahavad üha valjuhäälsemalt kaasa mängida naftarallis, pole vähimalgi optimismil sellise tee jätkumise suhtes alust.
NAFTAAJASTU ON ALGUSEST PEALE SÕDADE LAPS
Nii kummaline, kui see ka ei tundu, on naftaajastu ise sündinudki suurte sõdade lapsena. Oma Pulitzeri auhinna võitnud raamatus “Autasu” räägib ajaloolane Daniel Yergin sellest tähtsast pöördepunktist energiatarbimises, mis tõi enesega kaasa vedelkütuse kasutuselevõtu. Jutt käib lord Winston Churchilli 1911. aasta otsusest pärast aastatepikkust vastuseisu viia Briti laevastik siiski kivisöe kasutuselt üle vedelkütusele. Churchilli samm leidis hulga kritiseerijaid, kes hindasid seda otsust riskantseks ja lausa hullumeelseks. Kuid selle muudatuse abil tõotas laevastik võita nii kiiruses kui võimsuses Saksa laevastikku ning saavutada võit avamerel. Esimene maailmasõda koputas aga uksele. Mõni aasta pärast otsust muutusid kivisöel liikuvad laevad pigem erandiks. Ka kauba- ja reisilaevad ühinesid tormijooksus vedelkütusele.
Sõjaliste eesmärkide realiseerimine pani liikvele naftaajastu. Selle illustreerimiseks olgu kas või fakt, et alles 101 aastat tagasi Vene-Jaapani sõja ajal kasutati Jaapanis naftat ainult kui ravimit teatud nahahaiguste vastu. Jaapani laevastik, mis korraldas Vene laevastikule Tsushima lahingus täieliku hävingu, liikus edasi aga söe jõul. Möödus aga veel 40 aastat, kui liitlaste naftablokaad Teises maailmasõjas tegi Jaapani laevastiku praktiliselt võitlusvõimetuks.
MURRANGULINE 1921
Esimest korda ületas naftasaaduste kasutus mahuliselt kivisöe kasutuse 1921. aastal. Esimene maailmasõda andis päranduseks Teisele maailmasõjale üle suured mehhaniseeritud väekoondised, eriotstarbelise lennuväe ning sõjalaevade uhkuse – lennukikandjad. Kõik see vajas naftat.
Euroopas kujunesid eelmise sajandi lõpuks kaks ambitsioonikat paariariiki, Hitleri natsionaalsotsialistlik Saksamaa ja Stalini kommunistlik Venemaa. Mõlemad unistasid maailma vallutamisest. Stalin sõlmis Hitleriga 1939. aastal liidu ja ootas kannatamatusega, et Saksamaa ja suured Euroopa riigid omavahel sõtta kisuks, et siis seljatagant surmahoop anda. Kui lõpuks mõlemad hoogsalt üksteisele kallaletungi ette valmistasid, suutis Hitler edestada Stalinit võib-olla ainult paari nädalaga. Tollel ajal suutis USA end naftaga varustada, Inglismaa tegi seda asumaade arvelt ning N. Liit oli rajanud arvestatava naftatööstuse. Ainult Saksamaa sõltus pea täielikult Rumeenia naftast. Seetõttu pole imestada, et Stalin kavandas kallaletungi Saksamaale kahe peasuunana, millest tugevam oleks olnud löök üle Rumeenia. See oleks kohe sõja alguses lõiganud Saksamaa ära naftast. Võibki jääda ajaloosaladuseks, kui palju aimas Hitler Stalini plaani ning suutis ise esimesena anda löögi N. Liidule.
Paljud sõjaajaloolased peavad kogu Teise maailmasõja pöördeliseks sündmuseks Stalingradi lahingut. Kuid miks andis natsi-Saksamaa viimaseid ressursse koondades ja kõiki jõuvarusid rakendades meeleheitliku löögi just Stalingradi suunas? Põhjuseks ikka nafta. Bakuu, Groznõi ja Maikopi naftamaardlad, mis andsid tollal 85% N. Liidu naftast, olid sakslaste Stalingradi alla jõudmisega Punaarmeele transpordimagistralidest ära lõigatud. Sealne naftatööstus evakueeriti itta – Volga ja Uurali piirkonda ning Kasahstani ja Kesk-Aasiasse. Sellega vähenes N. Liidu naftatoodang. Vähe räägitakse sellest, et Lääneriikide sõjaline abi N. Liidule sõja-aastatel seisnes oluliselt ka kõrge kvaliteedilises lennukikütuses, mida Punaarmeel lihtsalt ei oleks muidu olnud.
TÄNASTEST KONFLIKTIDEST
Tänapäev kangastub muidugi Kaukaasia konf liktide, Lahesõja ja Iraagi okupeerimisega. Kuid mitte ainult. Ei ole raske näha, et nafta tootmise jätkumisel koguneb musta kulla ammutamine järjest enam moslemikultuuriga riikide kätte. Juba praegu toodab see sõjalisi pingeid, mida veel loota selle tendentsi süvenemisel. Kui Lääs on süüdistanud OPECis juhtpositsioone haaranud moslemiriike nafta ammutamise suurendamisest hoidumises ja sellega teadlikult hinna üleskruvimises, siis Araabia riikidel on vastuseks võtta süüdistus Lääne kasuahnusest. Näiteks Saudi-Araabia rahandusminister teatas hiljuti, et ka $60 naftabarreli eest on ikkagi vaid 20% bensiini omahinnast Briti turul. Ülejäänud 80% on maksud ja naftatöötlemise hind. Huvitaval moel kasutab Lääneriikide poolt surmaohuks kuulutatud islami fundamentalistide terroristlik tiib sarnast argumenti oma tegude õigustamiseks ja moslemite rahulolematuse üleskütmiseks.
Lisaks usule kasutatakse läänlaste pööramisel sionistide poolt edukalt juurutatud ajaloolise ja majandusliku ülekohtu heastamise väidet. Bin Ladini hullutab lihtsaid moslemeid jutuga, et USA on varastanud iga moslemite poolt toodetud naftabarreli pealt 135$ ja sellega toime pannud suurima varguse inimkonna ajaloos – tema arvutuste kohaselt 37 000 000 000 000$. Seda on umbes 700 korda rohkem kui juudid alates 1953. aastast holokausti kompensatsioonina on saanud – 53 miljardit dollarit. Muidugi on need väited mõeldud moslemimaailmas seespidiseks kasutuseks, kuid oma mõju on sel miljonitele lihtsatele inimestele vaieldamatult. Islami ähvardava faktori kõrval ei saa alahinnata Hiina kasvavat mõju. Ehkki nafta muretsemise hind on kõigi demokraatiate puhul langetanud ohtlikult madalale lati suhtumisest vajalikes ja kasulikes riikides õilmitsevate ebademokraatlike riikide suhtes ning topeltmoraali vohamine on tänapäevases välispoliitikas igapäevane nähtus, on Hiinal ometi ka selles vallas eeliseid. Mis USA-le ja Euroopa Liidule on veel mingisugusekski moraalseks takistuseks kõige jõhkramate paariariikidega suhtlemisel, pole Hiina seltsimeeste paindlikkust arvestades neile eriliseks takistuseks. Kui USA katkestas 1997. aastal suhted paariariigiks kuulutatud Sudaaniga, olid kohe kohal hiinlased. Praegu ostab Hiina ära poole Sudaani naftatoodangust. Sudaan on üks suuremaid Hiina arenguabi saajaid. Ja näiteks Darfuri genotsiid jätab Hiina täiesti ükskõikseks. Eduka sisenemise näiteks on ka arvestatavate naftaväljade omanik T?aad, olles samas üks väheseid Aafrika riike, kes tunnustab Taiwani. Hiinale pole see mitte mingiks takistuseks, ehkki ametliku poliitika järgi peaks vägagi olema. Nigeeria naftatööstusest, kes on hädas sissidega, oli juba juttu. Nigeeria valitsus palus USA-lt abi, et võidelda Niigeri jõe deltas partisanidega, nagu ameeriklased seda kunagi Vietnami sõja ajal Mekongi jõe deltas tegid. Kuid USA ei reageerinud abipalvele 200 sõjaväekaatri saamiseks kiiresti
ja kohe oli vajaliku abiga kohal Hiina. Juba praegu on Aafrika riikide osakaal Hiina nafta sisseveos pea 25%. Kuid konkurents käib ka lähemate partneritega – India, Venemaa ja Jaapaniga, samuti Iraaniga.
KÕIGELE SÜLITAJAD
Kaspia meres on konflikt Aserbaid?aani ja Iraani vahel. 2001. aastal sõitis Iraani sõjalaev vaidlusalusele akvatooriumi alale ja peletas sealt minema Aserbaid?aani valitsuse loal uurimist teostanud naftakompaniide alused. Vastuseks aitas USA ehitada aseritel väikese ja mobiilse Kaspia laevastiku. Taolisi naftaja gaasimõjutustega piirivaidlusi võib leida Punaselt merelt, Lõuna-Hiina merelt, Pärsia lahelt, Guinea lahelt ja Bakassi poolsaarelt (maariba Nigeeria ja Kameruni vahel).
Paariariik Iraan võib maailmale sülitada, sest tal on märkimisväärsed naftavarud. Ometi aga ei tunne India mitte mingeid süümepiinu, et ehitada naftajuhe Iraani. Või mida on loota traditsioonilistel demokraatiatel Venezuelalt, maailma viiendalt naftaeksportöörilt, kus takistamatult laamendab kommunistlike vaadetega populist Hugo Chavez. Tema stiilinäideteks on hiljutine sõbralik visiit Valgevenesse, kus koos diktaator Luka?enkoga teatati USA-vastase ühisrinde moodustamisest! Järgmisena külastas Chavez Venemaad, tulemuseks hiiglasliku relvatehingu sõlmimine. Tehingu maht (üle 3 miljardi dollari) oli kolm korda suurem sellest, mida alguses kavandati. Selle tulemusena saab Venezuela Venemaalt Su-30 hävituslennukeid, suuri lahingukoptereid Mi-35, Top-M1 tankitõrje-raketisüsteeme, lisaks rajatakse tehas Kala?nikovi automaatide ja padrunite tootmiseks. Kogu toimunut saatsid Chavezi sõnavõtud, et relvi on vaja kohe-kohe algava USA sissetungi tõrjumiseks! Osavalt seob Chavez oma retoorika teadetega, et Venezuelal on üliraske nafta tohutud varud, mida on praeguste hindade juures juba kasulik kasutusele võtta.
VIIMANE HETK MUUTUSEKS
Taolistest arengutest võiks kirjutada palju köiteid ülevaateid ja uurimusi, kuid üks on selge – stabiilsust, julgeoleku kindlust ja põhimõttekindlust olukord ühelegi piirkonnale maailmas ei lisa. Jääb vaid loota, et konfliktidest ja kataklüsmidest küllastunud maailm otsib, leiab ja pakub naftale alternatiivseid lahendusi. Need lahendused on tegelikult juba olemas, kuid ootavad laialdast riiklikku tuge ja tähelepanu, kogu naftaahelaga seotud tööstussektori vastupanu murdmist ja ebatraditsioonilisi lähenemisi ehk mõtlemise ja suhtumise muutumist tegelikule olukorrale vastavaks.
Või peame üle elama kolmanda maailmasõja, mõistmaks asjade lootusetut seisu ja muutumise vajadust?