Raske on öelda, kes on Vello Leitham. Vello on kõige kosmopoliidim kosmopoliit, keda ma kunagi kohanud olen. Kui Vellolt küsida, mitmes riigis ta elanud on, hakkab ta sõrmedel erinevaid Aasia, Aafrika ja Lõuna-Ameerika riike kokku lugema, aga näppudest tuleb peagi puudus ja lugemine läheb sassi. Ka ei oska ta selget seisukohta võtta, kust läheb elamise ja muidu käimise piir.
KAKS MUSTA TAIMSET OLLUST
Kodudega on Vellol praegugi veider värk. Mitte, et tal kodu ei oleks. Kuskil vanalinna müüride taga on tal tõepoolest sihuke müstiline pesa, kus on naine ja viis last. Sellest pesast olen ma ainult kuulnud ja nii see ka jääb. Sõpru eelistab ta õlut või siidrit jooma kutsuda pigem mõnda oma kuuest kohvikust. Lepime kokku, et Vello kohvik ongi Vello kodu, kuna kohvikutes veedab ta kindlasti palju rohkem aega kui päriskodus. Need on üsna erilised kohvikud, aga sellest hiljem.
Montrealis sündinud Vello sattus Eestisse peale 18 aastat väldanud nipernaadi-perioodi. Ütleb, et viimaks sai tal pidevast teel olekust ja veidrates kohtades elamisest villand. Tallinnas on ta elanud tänaseks kuus ja pool aastat. See on tema jaoks pikim periood ühes ja samas kohas elada, pärast Montrealist vanematekodust ärakolimist. Nii et kosmopoliit avas kohviku ja juured kasvasid alla.
Uurin, kuidas ja mis ettekäändel ta maailmas ringi seikles. Oleksin vastuseks oodanud peaaegu ükskõik mida, aga kindlasti mitte seda, mida kuuen. Tuleb välja, et nüüdne härra Kohvi otsinud “eelmises elus” naftat. Ühed mustad mõlemad ja taimsed ka veel.
NAFTAOTSIJA ELUST
“Kuidas see nafta otsimine käib? Pendliga, nagu veesooni otsitakse?” vahin talle blondiini näoga otsa ega taipa mõhkugi.
Nüüd läheb jutt jube keeruliseks. Esiotsa peab ta mulle pika loengu pinnase kihtidest ja eelajaloolisest taimestikust ja kõigest muust, mille järgi teada saadakse, kust on üldse mõtet naftat otsima hakata. Saan küll teada, et nafta on taimne, kuigi naftataime pole siiski mõtet otsima minna. Naftalille pole lihtsalt olemas.
Aga sellest, kuidas ta naftat otsis, ei saa ma esimese hooga midagi teada. “Ei no jah, aga kuidas see nafta otsimine ikkagi käib?” jauran kangekaelselt edasi.
Tuleb välja, et naftaotsijad käivad mitte küll pendlite, aga mingite mitte vähem ulmeliste piilurmasinatega ringi. Piilurmasin piilub läbi erinevate kihtide sügavale maa sisse ja kui avanev vaatepilt naftaotsijale inspireeriv tundub, võtab ta puuri ja brrrrrrrrrr, teeb maasse augu. Mulle tundub see naftaotsija elu nagu seiklusfilm ja uurin kohe edasi, kas Vello nafta asemel midagi huvitavamat ka leidnud on.
Minu meelest võiks naftaotsijatega pühapäeviti ju aeg-ajalt nii juhtuda, et läksin naftat otsima, aga vups! leidsin hoopis kalliskivi. Ent naftapuuriga maapõuest teemante ta leidnud ei ole, isegi kulda ega muid edevaid esemeid mitte.
NOORTE VEENDUNUD MAHITAJA
Kuna kulda ega kalliskive ei leidnud, vahetas ta siis ühe musta kurikavala aine teise vastu välja ja kolis lõunast põhja. Suur kohvifänn on ta oma sõnul aegade algusest saati olnud ja miks mitte hobi raha teenima panna, leiab Vello. Raha teenimine pole tema jaoks kindlasti mitte eesmärk omaette, Vello suhtub rahasse kui vajalikku käibevahendisse selleks, et asjad toimiksid. Kohvikud on Vello enda nägu, nad on küll kõik erinevad, aga mingi selgelt tajutav mentaalne ühisnimetaja neil ometi on. Ma ütleksin, et Vello kohvikud on pesad, kus on hea olla. Need on vist vähemalt Tallinnas ainsad kohad, kus pakutakse oma röstimistöökojas röstitud ubadest kohvi, kohalikke trühvleid ja linna parimat hõõgveini. Ja seal on alati hästi noored, ilusad ja innukad teenindajad. Trühvlitest olulisem on tegelikult see, et Vello on oma kohvikuteketiga üsna suure ja omapärase organisatsioonistruktuuri suutnud luua.
Kõigis tema kuues kohvikus töötavad ainult õpilased ja üliõpilased, põhjenduseks see, et kui inimene õpib, siis inimene areneb. Vellole ei meeldi näitsikud, kes 20 viimast aastat on baarileti taga konutanud ja joodikuid vahtinud, ta leiab, et nendega pole millestki rääkida. “Õppivates ja arenevates inimestes on ehedat powerit,” kommenteerib ta oma kaadrivalikut. “Nojah, selle süsteemi juures on muidugi omad probleemid, näiteks see, et hommikusse vahetusse pole vahel kedagi panna, kuna kõik on koolis,” räägib ta, aga noorte ja elusate inimeste power näib need pisimured tema silmis korvavat. Nõudepesijad on selles kohvikuteketis 14-17-aastased. Täisealist inimest ta nõudepesijaks ei võta. Täiskasvanud inimese töö on klientide teenindamine ja kellel kool läbi, see hakaku juhatajaks, teatab ta enesekindlalt. Iseasi, kas Vello nii palju uusi kohvikuid jõuab avada, kui inimesed kõrgkooli diplomeid saavad ja vaevalt kõik kõrgkoolitatud ka kohvikusse pidama jäävad? Kus see paljuräägitud areng siis oleks?
NOKK LAHTI, SABA LAHTI
Üks huvitav asi tuleb veel välja. Kohvikuärimees-kultuurisponsor, kas ei kõla selline loom mitte tulnukana ulmemaastikult? Vello teatab kohe, et ega plaatide, näituste, etenduste ja muude asjade rahastamisega ei tegele tema ainuisikuliselt, vaid MEIE. “Kes meie? Kes veel peale sinu?” jälle ei saa ma muhvigi aru. “Kõik kohvikute töötajad, selle alla läheb neli protsenti töötajate palgafondist.” Nojah, jälle karp lahti?
Kohvikutes töötavate “laste” raha eest on välja antud näiteks Vägilaste esimene helikandja. Laudaukse Kääksutajad, Ordi, Somnambuul, Indigo lapsed, Mandragora? üritab ta välja antud plaatide rodu meenutada. Neid on veel. Ainus tingimus on Vello sõnul see, et laulud, mille plaadile jõudmine sedaviisi kinni makstud saab, olgu eestikeelsed.
“Ei noh, see algas kuidagi nii, et kuulsin kuskil lahedat bändi, tahaks plaati saada. Seepeale ütlevad tegelased, et plaati neil polegi, kuna pole raha. Siis tuli ju neile raha anda. Järgmise plaadi teevad juba ise. Vägilased ongi juba teinud,” on ta endaga täitsa põhjendatult rahul. Projekti nimi on “Nokk lahti, saba lahti”.
SÄNGIEINE JA KOHV KAASA
Huvitavad pealkirjad näivad olevat kõigel, millega Vello seotud on, alustades tema sponsorprojektist, lõpetades isiklike lastega.
Lastele “pealkirjade” panemine võtab tema käes kõvasti aega, kuna ta vaatab enne, mis nägu laps on ja kuna tal on hirmus palju kohvikuid, jääb nendeks vaatlusteks aega paratamatult napilt. Nii juhtunudki, et Vello polnud seitsme kuu jooksul selgusele saanud, kelle nägu tema kõige keskmisem võsuke on ja siis ähvardanud ametnikud lapsele nime panna. Perekonnaseisuameti bürokraadid olla hirmutatud, et panevad Johannes. Vähemalt tol hetkel olla ka kõigile vanemateta lastele Johannes nimeks pandud. Siis jõudis Vello järeldusele, et tema poeg on Aho nägu. Sihuke rida siis: Ott, Uku, Aho, Hiie-Hann ja Ekke-Kõu. “Järgmine tuleb Ats, olenemata soost,” ja lisab, et tema teeks hea meelega kohe kuuenda, aga naine polevat sellest mõttest vaimustuses.
Vello toonud eesti keelde ka sellised mõisted nagu “Kohv kaasa” või Sängieine. Vello olnud esimene, kes Tallinnas Take-away kohvi hakkas müüma, mida enamik kohalikke esiotsa ebahügieeniliseks ja üldse nõdraks asjaks olla pidanud. Ainult pikalt Ameerikas elanud vennad Urbid käinud, hiiglaslikud kohvitassid peos, mööda linna ringi. Samas, tetrapakis hundijalavett tundsid eestimaalased samal ajal juba küll.
Aga vot Sängieine on hoopis huvitav asi. Kas ei tahaks ärgata voodisse toodava ?ampanja, hommikusöögi ja punase roosi peale? Sihuke võimalus on Vello abiga paraku ainult vanalinna elanikel ja ei suuda ma teda kuidagi ära moosida saadetist vaid kilomeetrikese jagu kaugemale tooma. Uurin, kas kuller, kes sihukese väärtsaadetisega saabub, on ikka ilus poiss. “Tahad ilusat, maksad tonni, muidu saad pisvinnilise?” keerab ta asja naljaks. Tegelikult pole mina Vello juures ainsatki jubedat töötajat näinud.
INIMESED JA SIESTA
“Mis veel võiks huvitav olla? See, kuidas ma esimest korda Hiiumaal käisin,” satub ta hoogu. “See oli 80ndatel. Siis oli passi ja külastusluba ja mida kõike vaja ja venelastest piirivalvurid seisid ees. See, mitu inimest laeva peale läks, loeti ära, sama palju pidi maha ka tulema. Ma siis vaatasin, et kai kõrval on õlitünnid. Pugesin sinna taha ja ootasin järgmist laeva, ilgelt räpane olin, kui laeva peale jõudsin. Laeva peale ma sain, aga seal siis üks mees vaatas mind, et mingi kahtlane tüüp. Ta olnud võõra kõnnaku järgi aru saanud, et välismaalane. Siis ta ütles mulle, et tee, nagu oleksid purjus ja õpetas laevas isegi paar venekeelset sõna selgeks. Ma siis tuikusin ja mörisesin midagi vene keeles, tema rääkis piirivalvuritele, et näe, poiss ennast täis joonud, jättis dokumendid ka Tallinna ja.. Seepeale lõid piirivalvurid käega, et suva, las joodik läheb üle.”
“Mis Hiiumaa kiiks sul oli? Mingid Hiiumaa juured või oli lihtsalt keelatud vili magus?” uurin ta ajendite kohta. “Eks ikka see, et keelatud vili on magus jah. Kuidas ei saa? Mida tähendab ei saa? Ma olin ju Aafrikast tulnud, seal on kõik võimalik. See ei tähenda sugugi seda, et kõik oleks lubatud olnud. Kui keeldude järgi oleks elama hakanud, poleks seal mandril küll kuhugi jõudnud. Aga mulle meeldib Aafrika, see on brutaalne, süütu manner.”
Vello ütleb, et tahaks iga päev kell 12 siesta välja kuulutada, natuke magada, ujumas käia ja niisama vedeleda ja siis kolmenelja paiku tööle tagasi minna. “Siesta-kultuuris elavad inimesed kaks korda kauem ja näevad kaks korda rohkem asju. Päevi arvutatakse ju selle järgi, mis oli enne magamist ja mis oli peale magamist.”
PUNASTE LEHMADE LUGU
“Kas Eesti on siis parim koht, kus elada? Siin on ju külm…” Võta sa kinni, miks ta palmi alla siestat pidama ei jäänud.
“Vot inimestega on samamoodi nagu taimedega, mõni taim kasvab siin jube hästi, vii ta kasvõi 50 kilomeetrit lõuna poole ja see pole üldse see. Ma tundsin oma koha ära, eks see ikka mingi geenide värk ole,” avaldab ta arvamust, millega võikski loo lõpetada.
“Aga! Mul on üks projekt veel, kirjuta sellest ka. Sellest võib täitsa midagi tulla!” Vello vaatab mulle põlevate silmadega otsa ja räägib.
“On selline lehm, nagu eesti punane lehm. See on tegelikult ürgveis, punane ja ilma sarvedeta, hästi võimas loom, aga ta ei anna koguseliselt palju piima. Nõuka ajal hakati punaseid lehmi välja sööma ja neid mustvalgeid pidama, mis rohkem liitreid annavad. Punaste lehmade pidajad on kõik fanatid, jube huvitavad inimesed. Neist peaks loo tegema. No ja mina müün oma kohvikutes punase lehma piimaga kohvi, tavalise piimaga saab ka, aga see esimene on palju parem.”
Selle peale, et jutt lõpuks lehmade peale läheb, poleks ma ka uneski osanud tulla. Vello on võimeline üllatama, keda iganes ja millega iganes.