Sellele ei oska paraku keegi täpselt vastata. Eriti liberaalsed majandusanalüütikud kinnitavad, et küll turg teeb vajalikud korrektiivid ja majandus kohaneb uute tingimustega. Kuid kuivõrd on energeetika, kütuse ja naftakeemia sektor üldse majandusjõuväljade positsioonis, et sellele saaksid mõjuda iseregulatsiooni jõud. Või kui küsimus teisiti seada, siis kuivõrd on see sektor üldse nähtamatu käe haardeulatuses? Mitte eriti.
Nobeli majanduspreemia laureaat Joseph E. Stiglitz toob selle kohta väga hea näite Hiina kasvava majandusvõimsuse poolt peale sunnitud uutest huvidest. 2005|. aasta hakul ei suutnud ameeriklased võtta tõsiselt levima hakanud kuuldusi, et Hiina riiklik naftakompanii kavandab agressiivset katset võtta üle USA naftakompanii UNOCAL. Sama aasta 23. juunil üritus toimuski. Epohhiloovaks muutis selle näiliselt süütu juhtumi see, et UNOCAL-i puhul võistles Hiina nafta nimel USA kompaniiga Chevron ja pakkus selle üle. Kerkivad naftahinnad muutsid selle asja veel häirivamaks. Selles olukorras kaotas USA pea. Ühendriigid võtsid hoiaku, et nad on oma nafta üle kontrolli kaotamas, kuigi tegelikult paiknes vaid väike osa UNOCAL-i naftast USA aladel. Kongress vastas lõpuks sammudega, mis tegid müügi Hiinale võimatuks, kuigi viimane pakkus Chevronist rohkem raha.
“USA kuulutab vabade turgude tähtsust, kuid Hiinale reageerides unustas ta ise selle sõnumi. Tahtmatult demonstreeriti, et riiklikud huvid on ülemad turuseadustest. Teine selge sõnum: Hiinal ega kellelgi teisel pole põhjust uskuda, et turumehhanismid toimivad globaalse energiapuuduse ajal,” võtab Stiglitz selle õppetunni kokku.
USA-Hiina näide on eriti õpetlik, sest näiteks Venemaa totaalse riikliku kontrolli üle nafta ammutamisel ei imesta enam eriti keegi. Isegi mitte siis, kui turu nähtamatu käe reeglite järgi toimetanud Venemaa tehnoloogiliselt eesrindliku naftakompanii Jukose rajaja Mihhail Hodorkovski riiklike eesmärkide nimel Siberisse vanglasse saadetakse.
Ka Euroopa riigid on ammu väga selgelt mõista andnud riiklike ja rahvusliku julgeoleku huve, mis puudutab kõiki omavahel seotud lülisid naftasektoris. 1997. aasta aprillis võeti vastu Euroopa Liidu Nõukogu määrus “muudatuste tegemisest energiasektoris rahvusvahelise koostöö arendamise programm – Synergy programm”. Programmis tõdetakse: “Vastavalt nõukogu resolutsioonile Valge Raamatu “Euroopa Liidu energiapoliitika” kohta on energiapoliitika oluliseks osaks poliitilised ja kaubandussuhted ja vastavalt sellele peaks ühenduse rahvusvahelise energiaalase koostöö meetmed olema efektiivsemalt integreeritud ühenduse välispoliitikasse kui tervikusse.” Juba aasta varem tõdes ühendus ametlikus dokumendis tõsiasja, et energiaalast arengut mõjutavad üha enam selle välised arengutendentsid.
Naftasektori kujunemine tingis ajastule omased spetsiifilised majandushoovad algusest peale. Kuna ajastu algaastaid kujundasid oluliselt kaks verisemat sündmust maailma ajaloos – Esimene ja Teine maailmasõda, püüdis riik algusest peale reguleerida nafta ammutamist ja tootmist kui rahvuslikule julgeolekule olulist ressurssi. Naftatööstus kujunes USA-s Lääne-Pennsylvania mägedes 1860. aastatel. Sellesse musta kulla omamise karmi olelusvõitlusse sekkus ka noor John D. Rockefeller. Ta suutis olla teistest edukam, ostes üles võistlejate tootmisüksusi. Esmalt omandas ta nafta ümbertöötlemistehaseid, seejärel ka puurauke ning naftasektori transpordi infrastruktuuri ettevõtteid. Mis sellest kõigest välja kasvas, teame me hästi – üks maailma asimesi rahvusvahelisi korporatsioone Standard Oil. Pikapeale muutus aga Standard Oili monopoolne seisund naftasektori arengule niivõrd suureks takistuseks, et selle jõuga lõhkumiseks pidi sekkuma maailma kõige suurema ettevõtlusvabadusega riigi USA valitsus! Ometi oli Standard Oil suutnud luua naftasektori tööstusstruktuuri mudeli, mis tegelikult eksisteerib tänini. Muuseas, ka kõigile tuntud Amoco, Chevron, Exxon ja Mobil on näiteks tükeldatud Standard Oili järglased. Vastavalt Rockefelleri loogikale nõudis mahukas odav tootmine suuri usaldusväärseid turge, mis viis vertikaalse integratsioonini ning piiratud konkurentsile.
Selles suhtes ei erine naftaajastu kivisöe ajastust. Mõlemaid iseloomustavad märksõnad monopolism, riigi tugi ja regulatsioon, riiklikud strateegilised huvid. Näiteks subsideeris USA kogu 19. sajandi jooksul raudteede rajamist ja arengut nn “rööpaparunite” toetamisega. Autotootjatega sõlmitud lepingute abil juhatas USA aga sisse naftaajastu ning suunas pärast Teist maailmasõda ulatuslikult osariikide vaheliste kiirteede rajamist. Tänapäeval on need nähtused ainult ulatuslikult võimendunud, globaliseerunud.
Naftakriisi tulemusena on kõik riigid hakanud paaniliselt otsima võimalusi leida veel midagi, peaasi, et see põleks. Eestis on selliseks näiteks põlevkivi. Põletame seda ahjus ja jutlustame juba üle 60 aasta, missuguse väärtusliku keemiatööstuse toormega meil on tegemist. Ainult et vaatamata aastakümnete pikkusele uurimistraditsioonile ei ole rakendusi põlevkivile kusagilt paista. Kui kõik argumendid on otsa saanud, käiakse välja trumpäss – mis sellest, et ebaefektiivne, mis siis, et raiskamine, mis siis, et keskkonda hävitav. Aga see-eest oma, me ei ole energeetiliselt impordist sõltuvad. See näiline iseseisvus ning turu iseregulatsiooni võimele lootma jäämine kahandab veelgi võimalusi maailma naftakriisist pääseda. Kuna ka nafta ammutamine kumuleerub järjest riikide kätte, kellel on kange tahtmine seda poliitilistel eesmärkidel kasutada, on riikide meeleheitlik püüd sõltuvuse vähendamiseks energeetika impordist mõistetav. Saksamaa tohutut riigipoolset abi oma kivisöetööstusele põhjendatakse sama argumendiga – varustuskindluse vajadusega. Kuigi Saksa kivisöe hind on koguni 4-5 korda kõrgem maailmaturu omast, kasutatakse Saksamaal elektri tootmiseks 80% ulatuses kodumaist kivisütt. Riik subsideerib kivisütt elektritootjatele. Hinnanguliselt on riigi toetuste maht aastas 3-4 miljardit eurot, mis teeb iga kaevuri töökoha kohta 4000 eurot aastas. Kui jätkusuutlik saab selline majandus olla ja kuivõrd suudavad turujõud sellisesse mehhanismi sekkuda?
Uskuda selles sektoris turu eneseregulatsiooni võimalustesse on tühi enesepettus. Või missugune põhjus on loota turumehhanismidele ja konkurentsi korrastavale ning leevendavale mõjule täna, kui pea kõik riigid on juba kuulutanud energia ja kütuse sektori oma rahvusliku julgeoleku üheks peamiseks nurgakiviks. Sellisel lootusel puudub igasugune alus.