Jah, ma olen Saaremaalt. Aga mis sellest. Ma armastan Tallinna. Möned rasked otsused pidin linnapeana vastu vötma just tulenevalt armastusest Tallinna vastu. Üks selliseid oli vastuseis Pirita teele uue körghoone rajamisele. Selles osas tölgendati mind korduvalt ühekülgselt.
PARGI RUUM KUI MÖISTE
Nüüd seletan läbi nn “Viru poja” juhtumi. Poeg ähvardab meie linnaruumi tösiselt, ehkki arukates ringkondades ei taheta sellest midagi kuulda. Mis on siis löömava soovi taga too karp iga hinna eest püsti ajada?
Viru poja asja ei saa seletada ratsionaalsete argumentidega. Soomlasest peadirektor on öelnud, et “Viru poeg” ei tule Tammsaare parki. Ja kui vaatad krundi joonise peale, siis töepoolest, ta ei tulegi otseselt parki.
Aga on olemas möiste pargi ruum. Sinna tuleb ta vägagi! Kujutage ette: kui ümber pargi, täpselt meetri kaugusele pargi piirist ehitataks paarkümmend kolmekümnekorruselist maja. Nii et pargis läheks lausa pimedaks. Soomlane ütleks ikka, et Palts ajab möttetut jama, need majad ei ole pargis. Ja soomlasel oleks formaalselt öigus!
Linnapea Jüri Ratas ütleb, et köik on korras, kui ehitatav hoone ei hakka segama vaatekoridore. Ja ei hakkagi oluliselt segama. Ainult aitab sulgeda vanalinna ümbrust körghoonetega. Mitte ainult park, vaid terve vanalinn lüüakse karpi.
ARHITEKTUUR NAGU MUUSIKA
Selliseid mötlematusi tehes teeme karuteene iseendale. Köigepealt kaob linnast kui eluruumist sel moel naturaalsus. Vanalinna ümbrus ei mängi enam vanalinnaga sama harmooniat. Solist vöib üksköik kui hästi laulda Figaro aariat, aga kui orkester mängib samal ajal orjade koori vahemängu, siis jookseb rahvas saalist välja.
Arhitektuuris, nagu ooperiski ei sobi liiga erinevaid asju kokku segada. Viru hotell on Tallinna linnasüdant arvestav terviklahendus, mis sobitati Estonia teatrimaja, vanalinna ja Kaubamaja vahele. Vaatamata juurde ehitatud kaubanduskeskusele on ta veel tänagi arhitektuuriteosena vaadeldav. Kahe suure pinna löikumine. Olgugi et see pole maailmas ainulaadne, on ta klassika. Samasse “ooperisse” kuulub näiteks ka ÜRO peahoone.
LINNA HUVID ON OHVRIKS TOODUD
Huvitav on aga see, et erinevalt dirigentidest on arhitektid nöus raha eest isegi nii elementaarse asja unustama. Vöi kui vördlust soovite: mängima Mozarti kirjutatud aaria saateks Verdi loodud muusikat. See näitab vaid mönede arhitektide halba maitset. Vöi ülimat ahnust. Must torn lihtsalt ei sobi Viru körvale.
See oleks nagu Tarja Halonen stringidega supelrannas. (Kui see lugu rippus üleval minu blogis, töusis Postimehe naisajakirjanik antud vördluse pärast tagajalgadele, saamata aru asja üldisemast möttest). Proua Halonen on lugupeetud soliidne daam. Ja need püksid (stringid) on fantastilised. Noorte preilide jalas – kohe ei saa silmi pealt. Aga Haloneniga nad lihtsalt ei sobiks kokku.
Sama on lugu ka Pirita tee armupesaga. Fantastiline maja. Aga sinna ta sellisel kujul ei sobi. Nii “Viru poja” kui Pirita tee uue körghoone puhul tuleb käituda ühtmoodi. Tuleb arendajatelt kunagi rumalalt antud öigused tagasi osta. Pirita tee maja puhul on Keskerakond teinud linnale korvamatut kahju. Takistas volikogus asja lahendamist ning töi linna huvid ohvriks arendaja ahnusele. Selliseid otsuseid ei sünniks, kui inimesed oma linna kasvöi natukenegi armastaksid. Rahaahnuse körval.
ÄHVARDAV SÖJASADAM
Linnapea Jüri Ratas on langetanud teisegi raske otsuse. Miinisadamasse ehitusloa väljaandmisega tehti suur samm söjasadama kesklinna pölistamise suunas. Ühes osas on Jüril öigus. Kaid tuleb ära remontida, üksköik, kas Aegnal vöi Paljassaares. Seda olen minagi kogu aeg kinnitanud. Mäletad, Jüri, kui torm aasta tagasi Aegna kai ära löhkus, sai laevaühenduse taastamiseks ja kai parandamiseks kohe samme astutud. Ei olnud mingit ehitusloa juttu vaja keerutada.
Sest kaisid saab remontida ka ilma ehitusluba väljastamata. Kuid kui Aegna muulile oleks hakanud majad kerkima, olnuks kuri karjas.
HÄGUSED PERSPEKTIIVID
Piltlikult väljendades on sarnane olukord ka Miinisadamas. Sest ehitusloa alusel ei parandata ainult kaid, vaid rekonstrueeritakse ja ehitatakse ka muid sadama hooneid ja rajatisi. Kes veel pole käinud, siis minge vaadake, kui vilgas ehitustegevus käib ka söjasadama maapoolses osas.
Ning hiljem on kaitseväelaste ümberlükkamatu argument söjasadama kesklinna jätmiseks: “Aga siia on juba nii palju raha investeeritud.” Aga see vaidlus tuleb ükskord uuesti niikuinii. Ma ei hakka köiki argumente üle kordama, sest sellest olen palju kirjutanud.
Tänased konkreetsed huvilised said linnapea otsusega väikse sammu edasi, linna tulevikuperspektiiv aga astus penikoormasammu tagasi. Küllap otsivad söjasadama ja promenaadi üle vaidlejad meie kunagise vaidluse ükskord arhiividest välja. Tänane vahefini? tundub siis mage ajutine lahendus.
* * *
AVALIK ARVAMUS JA ÜLDINE VISIOON
Askur Alas, Eesti Päevalehe Tallinna linnaplaneerimistemaatikat käsitlev reporter
Ilmselt ei saa keegi (eriti linnavalitsus) eitada, et kinnisvaraarendajate surve on praegu väga tugev ja linnaosade üld- ja teemaplaneeringud, üldised visioonid, mis aitaks neile vastu seista, enamikus valmimata. Avalikke huvisid kandvad ehitusmäärused on aga tühistatud kui ehitusseadusega vastuolus olevad.
Ning samas on linna kerkinud palju maju, mis siiamaani inimeste silma riivavad – näiteks Lauluväljakut varjutav tornmaja või Viru Keskus, või vähemalt kaht kaubamaja ühendav, linnaruumi lõhkuv tunnel.
Need ehitised, mille meie lapsed ehk tulevikus maha lõhuvad, on kerkinud just nimelt selle surve tagajärjel, millele avalik võim pole suutnud või soovinud vastu seista, kujundamaks inimsõbralikumat linnaruumi. Kuigi see peaks olema linna prioriteet.
Kära linna sobimatute ehitiste ümber tekib alles siis, kui need on juba valmis. Kui avalik arutelu linna olulistesse kohtadesse planeeritud ehitiste üle oleks alanud enne, oleks ilmselt ka tulemus teine.
Siin ongi ajakirjandusel oluline roll. Tähelepanu tulevastele kahtlasevõitu projektidele tuleb juhtida siis, kui neid arutatakse linnavalitsuses ja volikogus, mitte siis, kui kopp maasse lüüakse – siis pole enam midagi teha ja karavan liigub koerte haukumisest hoolimata edasi.
Jutt koleprojektidest ei ole hüsteeria, kuigi Viru Poja ja Pirita tee majaga on suure tõenäosusega juba hiljaks jäädud. Ükski linnajuht ei tohiks seda isikliku rünnakuna võtta, vaid pigem heameelt tundma, sest just avalik arvamus on see, mis aitaks (muuhulgas) röövarendajate survele vastu seista.
Tasub meelde tuletada, et Tallinnas võimul olev Keskerakond on avaliku arvamuse tuge ennegi kasutanud – näiteks Harju tänava äärse maa täisehitamise peatamiseks. Miks mitte seda siis ka sobimatute arendusprojektide vastu kasutada?