Sõber tundus murelik.
Muidu on ta üks igavene rõõmurull, nagu saaks iga päev korra panniga vastu pead. Lollakalt õnnelik, julgeksin öelda.
Aga mitte täna.
Kauge soe maa?
Tal on pojad ja üks neist parajasti sõjaväes. Ta oli just käinud poisil külas.
“Ära pööranud,” ütles sõber. “Või ära pööratud. Või kuidas seda nimetadagi. Täiesti ära.”
Loo sisu: poeg on pähe võtnud, et tema läheb nüüd Afganistani. “Et ennast proovile panna,” oli poiss isale öelnud.
Ainult sõjavägi teeb meist päriselt mehed, eks…
Tegelikult ei osanud ma midagi öelda. Aga midagi lämisesin ikkagi. Mis temal käes, see minul ees, midagi peaks ju ütlema.
Oh, põrgut küll.
Parem oli vait olla.
Mõtlemist see ju ei sega.
Sõber ise oli kunagi ammuammu läinud külakooli õpetajaks, et sõjaväkke ei võetaks. Tema on see aastakäik, kust paljud poisid sinna kaugele soojale maale sattusid.
Nagu üks teine sõber kunagi ütles: kauge soe maa.
Kui tagasi tullakse
Minu poeg, 190 cm kõrge, 120 kg raske, on praegu 16 aastat vana. Kaks aastat veel ja tal on lipu alla minek.
Katsugu ta ainult viilida.
Ja kui tema ära pöörab või pööratakse, mis siis saab? See sõda kestab siis ju ikka veel. See ei lõpegi. Rivisammu ja pasunahelidega on ennegi ajusid ära keeratud.
Platoon. Full metal jacket. 9. rood.
Oh, kui lahe ju tegelikult… ja on, millest kunagi rääkida. Kogemus kogu eluks.
Kui tagasi tullakse.
Kui ühes tükis ollakse.
Saksmannid olid väga kartnud kuldset haavatumärki saada. Ega venelased punast paela ka just igatsenud.
Oleks see siis auväärne sõda, millegi või kellegi nimel.
Demokraatia, muidugi.
Aga teised?
Paar aastat tagasi, keset ilusat suve oli mu ema väga vihane. Ühe demokraatiaeksportija peale, kes oli talle telepurgis silma alla jäänud laia jutuga demokraatia tõhustamisest ja Afganistani panustamisest.
Hatatükk, ütles ema. Koh su uma puja omma? Su’l oleki’õi näid. Su’l ole’i latsigi, a porrat’.
Setu keel on veider, aga täpne.
Ega ole kuulda olnud küll niinimetatud otsustajate poegadest demokraatiat juurutamas. Või ülepea lipu all.
Jah, jah, Toomas Hendriku poeg tõesti läks ausa poisina saapaid nühkima.
Aga teised?
Nimetage mulle mõni esimese Eesti pojuke, kes on lipu all käinud, demokraatiat levitanud.
Kunagi kutsuti mind kaitseministeeriumi ja pahandati, miks ma väidan, et Kaitsejõud kubisevad juhmivõitu lõunaeestlastest, nagu ma ise. Nojah, ega see nüüd päris nii ole.
Sõber on pärit hoopis vanausulistest.
Printsid ratsutavad kõige ees
Ma mõtlesin: hüva, kui te nii kõvad olete, rääkides enesekindlalt mingist panustamisest, saatke sinna omad lapsed.
Mis tunne oleks?
1914. aastal oli tollal veel kindral Foch saanud teate poja langemisest. Väike vaikusehetk, siis öelnud kindral oma staabile: “Jätkame, härrased.”
Elan et honneur.
Muistsel ajal ratsutasid printsid kõige ees.
Selge, muidugi, ma hakkasin vihaseks minema. Abitusest, eelkõige.
Ma ei saa ju midagi teha. Ma võin kümme korda seda sõda seal kuskil pidada lollakaks ettevõtmiseks. Ma ei taha oma poega sinna lasta. Ma väga loodan, et tal jätkub aru sinna mitte minna. Nagu ka teistel poegadel, kes rivikõlblikuks tunnistatakse. Ma ei taha pealkirju “Nad langesid kodumaa eest”.
Teil pole vaja oma emade südant valutama panna.
Ja, mis seal salata, isade kah.
Aga diil on tehtud. Panustame julgeolekusse ja mis need tähtsad sõnad kõik on.
Ikkagi – kus on teie pojad, te panustajad?